06.märts 2004.a. Lahkumine tsivilisatsioonist. Esimene, Elamrajoki kuru
Revda on kaevandusasula, kaevandus ise asub küll veidi
kõrgemal mägedes, mägede all olevat
üsna palju käike, kust siis kaevandatakse maaki
põhiliselt sõjaliseks otstarbeks.
Tööpäevadel õnnestub kaevanduseni
ilmselt lihtsamalt pääseda, kui meil, kes me
pidime u.6 km jalgsi kergelt ülesmäge minema. Kui
veel Revdas kasvab puid, siis kaevanduse ümbruses puid
enam ei kasva. Ilma probleemideta õnnestus meil
rääkida valvuriga, et ta laseks meid
mägedesse läbi kaevanduse territooriumi,
ümber kaevanduse aia tuleks teha pisuke ring.
Enne marsruudile minekut helistame mobiiliga Kirovskisse
päästeteenistusse ja teatame oma marsruudile
minekust. Kohe kaevanduse taga muutub mäkketõus
veidi järsemaks, sõltuvalt lumeoludest
võib minna kohati nii jalgsi kui ka suuskadel.
Kaevanduse juurest kurule minek võtab aega napilt
paar tundi, Seidjärve poole allaminek samapalju.
Seidjärve poole laskudes tuleb talvel hoiduda paremale
poole ja laskuda mööda kuluaari. Kohati on
kuluaaris hangesid. Suvel saab laskuda ka kuluaari sisse
minemata. Laskumise järsem osa lõppeb
küllalt äkki ja muutub laugeks. Mõne
kilomeetri pärast alates laugema koha algusest on juba
piisavalt lõkke- ja küttepuudega kohti, kus
telkida.
Nutt ja hala :-)
REVDA
Selgus, et buss kaevandusse läheb ainult kl. 14:30, nii me läksime jälgsi kaevanduseni mööda teed. Kl. 10:30 hakkasime pihta. Metsavöönd lõpes kiiresti ära. Oli näha mäest alla laskuvaid inimesi, mõned kihutasid meist mööda autodes (olgu tee oli täesti jäätunud. Kaevanduse väravad on matkale väravad.
Pärast kaevandust panime suusad alla – jähimehed olevat 3 päeva tagasi siin sõitnud, ja suusarada alles olemas.
Hakkisime tõusma! Ilm läks vahepeal suurepäraseks, jõudsime päikese kätte ja tegime lõuna. See võttis kokku 1:45 tundi. Levi peaaegu kadus ära, Jaan oli imelise kujuna kivi peal levi püüdmas.
Meist mööda läksid 6 matkajat Moskvast, kellel juht oli Igori-nimeline, nad lubasid teda edaspidi Einariks kutsuda :-)
Edasi tõusime nii, et poisid olid nagu ikka edasi põrutanud, tüdrukud aga arjegaardis. Aga kuru sai vallutatud! Päike paistab, tuul puhub, ja kõik on imeilus. Kell 16:00 Elmarajoki kurul
Kuna mõned meist paistasid eriti energilised olevat, 2 inimest said matkakäruna kivi kotti (otseses mõttes). Kahjuks ma ei tea, kuna nad need üles leidsid.
Allalaskumine on tõesti raske, täpselt nii nagu räägitakse. Peaasi on, et tasakaalukeskus on hoopis teises kohas tavalisega võrreldes (vähemalt minul) ja kipun kogu aeg kukkuma! Hiirmus tüütu. Aga balletisammud on küll ilus asi;) Dima ei saanud neist jagu ja läks suusad käes alla. Õigemini jooksis, rõõmu täis. Laskumine 16:15-17:45.
Edasi oli tasane tee metsani, mis oli nii libe ja sirge, nagu lennujaamas! Plastiksuuskade omanikud olid muidugi rõõmsad…Pärast mööda jõge ja laagriplatsini. Kõik on tsiba väsinud, aga said Strohi tee sisse kuru vallutamise eest. Mäed on harjutamatult meie umber. S.o. see, et nad on ümber, on harjumatu.
Sveta