05.märts 2004.a. Jõudmine mägede rajooni

Töögrupid hargnevad bensiini ja toitu ostma ning laagripaika valima. Laagripaigaks osutub surnuaia serv. Kohalikud keelitavad meid sealt iga hinna eest tulema. Et on naistepäeva ja nädalavahetuse eelõhtu, siis on lõbusas tujus kohalikke kõikjal. Revdas (u.13 tuhat inimest, kuid rajoonikeskus on mitu korda väiksem Lovozero) on varakapitalismile iseloomulikult mõned poed ööpäevaringselt lahti, mõned kella 11.00-ni. Bensiinijaam on Revdas üsna asulasse sissesõidu lähedal, bussijaam aga tagumises servas.

Et matkamenüü algab alles järgmisest päevast, siis tegeleme õhtuks ja hommikuks söögi ostmisega ja see õnnestub ilma probleemideta. Bensiinijaamas osutub väikseks probleemiks see, et ei meil ega ka bensujaamatädil polnud parajat lehtrit, mingi suure lehtri ja imekompunniga saime siiski hakkama.
Ööbime kohaliku mehe Volodja pool kahetoalises korteris.
Bussid Olenegorskist Revdasse väljuvad kell 11.10 ja 20.10

Nutt ja hala :-)

Tere Hommikust!

Enamus veel magab, hambad laiali. Aga miks ka mitte, järgmisel ööl peame juba ise oma peavarju eest hoolitsema.

Pozhaluista tshai- ütleb Tamm. Ärkas.

Täna tuleb kõva õmbluspäev – paar magamiskotti kokku vaja panna + veel nõka nipet-näpet. Ning juba kostub pobinat ka kõrvalvahest – needki seal ärkavad. Rongielu jätkub täna veel küllaga.

Masha

Pärastlõuna

Palju tööd sai vahepeal tehtud. Teratasime keppe: Laura sai 1. taseme meistriks, aga Roma oli algusest peale 2. taseme oma. Veel lihvisime paela auke klambrites. Erinevad tehnoloogiad on olemas: kas lusikas liivapaberi vahel, liivapaber rulli keeratud jm. Aga tipuks oli Oskar-Kolja-Kostja puusuuskade plastiksuuskadeks tegemine. Alguses oli kõik enam-vähem korras. Nuum sai kukkunud suusaga pähe. Aga pärast Kolja püksid jäid liimiseks, ja Kolja põsk ka, ja Kolja linad ka, ja Kolja sai tualettpaberisse mässitud, ja see pole veel lõpenud! Aga nähtavasti nii toimubki imesid, ja meil on varsti ühe plastiksuuskade paari võrra rohkem.

Ja lõuna ajal leidis selline dialoog aset:

Dasha: Ma ei tea, kuidas sa jaksad nii kaua vaidelda!

Vanja: Ma ei tea, kuidas teie jaksate…

Jätkake ise :) Vanja ei öelnud midagi.

Sveta

Avaldaks saladuse, et täna reede ja 5. märts. Varsti 24h rongiga sõidetud ja ma hakkan kahtlema, kas ma sooviksin rongiga Vladivostokki sõita – veel enam, kui ei ole vaja talimatka varustust sättida. Kandalaksa linn – peatus 20min. Ivan on siin liikuva rongi peale jooksnud.

Dima

Sõidame päikeselisest Kandalaksast välja. Midagi muud ilusat ses linnas peale päikse ei olnud. Võib-olla kaugemalt paistsid mäed ka. Raudteejaam tundus olevat kena tuiksoon, nahkjopedes mehed olid autode juurde kogunenud.

Rongisõitu polegi enam palju jäänud, Vladivastokki võiks küll sõita. Enne oleks peaaegu õllemüüjamutt maha tapetud – suusad kukkusid teiselt korruselt just ta nina all maha, Masha ja Darja karjatasid lausa. Nüüd oleme Masha ja Darjaga ga kui kolmikud, samasugused patsid peas.

Danilale on siginenud sõber, "Poshli-Poshli"ga vana, kes käib Lovozerost Kandalaksasse põdraliha toomas. Ta hoiatab, et mägedes on ohtlik, mitu gruppi ära surnud. Ja et isegi lumi jääb suveks mägedesse. Küsib, kas meil ikka toiduained ja alkohol on kaasas, jumala tõsise näoga.

Oleme jälle mingis peatuses, tsisternid ümberringi nagu ikka. Nüüd tuleb matkariided välja otsida, saime Svetalt just lõuna- ja hommikusöökideks lõunamaiseid maiustusi, pähkleid ja rosinaid. Läheb veel pakkimiseks.

Nüüd tõi Einar meile klaasriiet telgi külge õmmelda, korstnaaugu ümber paik.

Dõrka tähendab auku vene keeles.

Oleme nüüd autobussis, mis kimab Olenogorskist Revdasse. Buss on muidugist täis meid ja meie kotte ning suuski, kuigi enne me pealetulekut olid pea kõik istekohad juba kohalike poolt võetud.

Pime on väljas, mets on kidur, sekka küllap raba ja sooalasid. Buss väljus 8.10, rong jõudis peatusse 7.45 (õhtul). Bussijaamas tutvusime kohaliku mütsikandmismoega, ikka kõrvalestad väljas ja laup ning pool pead väljas ning tipsid küll siin mütsi ei kanna. Samal ajal ostsid Sveta ning Igor pileteid.

Kui Masha julges rongis arvata, et bussis ehk palav ei ole (vastupidiselt rongile), siis ta paraku eksis kõvasti.

Asjade bussipakkimisel ilmnes esimene matkakäru – Tamme peno sisse oli pandud jalanõude deodorant - on alles snoobinärakas.

Aga siis veel kaaludest – Poe tn-l kaalusid kõik endid ja oma kotte (arusaadavatel põhjustel mitte Sveta):

Masha 22 kg + 75 kg = 97 kg

Darja 22,5 kg + 55 kg = 77,5 kg

Anja 23,5 kg + 60 kg = 83,5 kg

Kolja 26 kg + 80 kg = 106 kg

Dima 30 kg + 106 kg = 136 kg

Roman 27 kg + 87 kg = 14 kg

Danila 26 kg + 86 kg = 112 kg

Igor 32 kg + 74 kg = 106 kg

Ivan 27 kg + 83 kg = 110 kg

Anja

Perekond Kuznetsovõ on vist kuulsa põhja külalislahkuse näidis. Tõsi küll, kujutage ette, mis anekdot: reede õhtu, Naistepäeva puhkus on ees, mees tuleb koju keset ööd;) ja toob… 10 eesti suusatajat kaasa. Vaat on stiil! Naine ei olnud mehega rahul, aga ainult selles piiris, et see ei lubanud mehele poodi viina järgi minna, kuna mees arvas, et muidu külalised solvuvad ja nii ei saa!

Volodja, nähes, et tüdruk lõikab leiba, kohe võtis leiva ta käest – leiba lõikab mees.

Veel: Nuum “Kas linnas elab veel palju noori?”

Volodja: “Kas me oleme noored?” Jah-jah…

Sveta

Jõudsime palava bussiga Revdasse. Toimkondadesse jagatuna siirdusin Ivaniga telkimisplatsi otsima. Esimene metsatukk osutus kalmistuks, kus löömas midagi ja vaatasime, et väga tumedad pilved juba liiguvad. Lähenedes selgus, et mingid inimesed teevad haual lõket. Ivan pakkus et kremeeritakse kedagi, mina kahtlustasin et mingi rituaal. Tegelikult oli asi palju lihtsam – tegu oli hauakaevajatega, kes tegid lihtsalt oma tööd – sulatasid läbikülmunud pinnast põletades autokumme, millest paks must suits ja ving linnas. Aga tagasi linna tulles ja teisi oodates tulid minuga juttu ajama Volodja ja Sasha.

Dima

Meie Kostja ja Vanja tulid varsti, Kostja heitis kohe nurka magama, aga Vanja rääkis midagi vene keeles, millest ma ei saanud eriti aru. Magada nad ei saanud, mis tegi poisid süngeks. Öösel nad olevat külastanud 3 kohta, tantsisid tantsud, Kostja vene keelt eriti rääkida ei saanud ja ütles vaid “da”, “net”, “ja znaju”, “ja ne znaju”, millest piisas.

Eelmine päev

Järgmine päev

Esileht