Kell heliseb 8.00. Panen selle kinni ja magame edasi. Taas ärkame selle peale, et keegi prõmmib ukse taga ja erinevalt eilsest ööst ei plaani meie ukse juurest edasi liikuda. Kobin välja. Ukse taga on Ennike, kes näeb välja nagu hakkaks ta kohe kuhugi minema. Soovitame tal minna ka Einari ja Eva ukse taha kolkima ja hakkame Melliga end hästi aeglaselt riidesse panema. Kui toast välja saan, lähen uurima Einari edusamme. Seis on sama lootusetu nagu Ennike meie puhul natuke aega tagasi täheldas. Õigemini märgatavalt hullem, sest ka Ennike oli juba seal käinud. Selgub ka põhjus. Õhtul olla avastatud, et riided ja jalanõud on talumatult mustad ja asutud neid pesema. Nüüd olid küll need esemed veidi puhtamad, aga läbimärjad ja pesijad ise üsna häguse silmavaatega. Õhtul aktiivselt asja kallale asudes ei olnud snoobidel siiski niipalju nutti, et pesta kõige mustemaid riideid. Ei, pesema hakati kõige puhtamaid ja nii on garderoobi valik muutunud ööga veelgi ahtamaks. Märjad riided seljas mõjuvad siiski niipalju ergutavalt, et peagi marsime kõik koos alla sööma. Moodustame leti ees pika ja arutleva järjekorra, milles Meelis Vind viimas koha hõivab. Kuniks tellime, jõuab Mell sõbruneda kõrvallauas hommikust sööva seltskonnaga, kellel veini mitte pudeliga lauale ei tooda, vaid korralikult kannuga kantakse. Seejuures toimub kannu täitmine kusagil tagaruumis. Nagu Mell meile hommikusöögi ajal teada andis, olevat vein hea olnud. Üllatav on, et koos meile toidu serveerimisega alustab ruumi teises nurgas mängimist bänd.

Teeme öömaja administraatori juures selgeks transpordiskeemi ja sõidame bussijaama, mis seekord asub raudteejaamaga lähestikku. Erinevate transpordiliikide ajagraafikuid analüüsides jõuame järeldusele, et meie homse ajakavaga sobib kõige paremini bussireis. Kahjuks ka siin ei saa pileteid ette ära osta. Jaamas ringi siblides haakub meie külge üks teeneid pakkuv taksojuht, kes on nõus sõitma kuhu vaja. Soovime siiski veel turul ringi vaadata. Midagi erilist sealt saada pole, rahvusvaheline turukaup. Samas pakuvad kauplejad ise väärt vaatepilti oma sihilikult korrektse riietusega. Oli näha isegi lipsuga müüjaid. Võtame koju kaasa juustu. Ühe leti peal märkame plastpudeleid, milles tundub vein olema. Kuna müüjat leti taga pole, siis jääme nõutult leti ette tammuma. Vastasleti taga seisev tädi piidleb meid minutikese ja tuleb meie soove uurima. Maitseme pudeli sisu ning võtame paar liitrit kaasa. Kogume seltskonna uuesti kokku ja läheme lahket taksojuhti otsima. Mees on oma endise koha peal. Meid nähes ta elavneb ning organiseerib kiirelt ka teise masina. Suundume Gelati kloostrisse. Meelis Vind irdub fotosessioonile ja ka Einar ja Eva kaovad kuhugi. Kõnnime Ennikese ja Pillega kiire ringi ning jääme seejärel rahulikult peahoone juurde jalutama. Peagi ilmuvad ka ülejäänud taas nähtavale. Edasi viib tee Sataaplia koobastesse. Koopad on generaatori tööks vajaliku bensiini puudusel valgustatud vaid osaliselt, kuid sissepääs ja saatja on sellest hoolimata tasuta. Pealampe kasutades käime käigu siiski lõpuni. Tagasiteel teeme peatuse lubjakivipaljandi juures, millesse eelajaloolised saurused olid oma käpajäljed vajutanud ning mida nüüd huvilistele eksponeeriti. Kõndisime natuke aega kunstiliste metallkaartega ümbritsetud jälgede vahel ringi kuni avastasime, et meie kõndimisest sünnivad samuti eksponaadile jäljed. Asja uurides avastame jäljetegijana Ennikese, kes ise pole oma värskelt omandatud võimest sugugi vaimustuses ja hiilib vargsi metsa alla sellest vabanema.

Tagasi sõites laseme endid maha panna kesklinnas. Sooritame söögipoodides hulgaliselt sisseoste ning maandume pargimurul. Olime jõudnud endid just laiali laotada ja veini maitsma hakata kui üks härrasmees meile selgitama tuli, et neil pole kombeks nii muru peal istuda. Lubasime, et peale söömist pikutama ei jää. Söögi ajal jõudsid mustlaslapsed meid korduvalt piiramas käia.

Kuna Einar arvas meie minekusuunda ja kaugust bussijaamast täpselt teadvat, siis asusime jala minema. Kui väsimus juba jalgades tunda hakkas andma, asusime kohalikke tüütama. Selgus, et olime seda teinud just õigel ajal, sest grupijuhi kompass näitas sellel ristmikul ca 60 kraadi valesti. Kaugusmõõtur ei olnud aga ilmselt kunagi tööle läinudki. Edasi sõitsime natuke aega jälle bussiga. Jõudsime turu juurde napilt 10 minutit enne uste sulgemist ja tormasime Meelis Vindiga tuttava leti juurde, mis kahjuks oli juba lage ja ka müüjat polnud enam näha. Seisime jälle natuke aega õnnetutena, kuniks hõredas hallis tuttava müüja tähelepanu köitsime. Suurest rõõmust muudame käigult oma plaani ja lasime taas 2 L veini letialusest kapist lagedale otsida. Kuna veinipudel on raske, siis hotelli me seda vedada ei viitsi. Kõmbime paar maja edasi, kus ühe sammastega hoone ees on piisavalt pikk pink ja asume arhitektuuri nautima. Pisut puhanud ja julgust kogunud Meelis Vind korrigeerib oma pussnoaga ka natuke paari varba kuju, et need deformeeruma hakanud tossuga paremini sobiksid. Kuna hommikusest bussisõidust on tee öömajja peale Einari meeles ka teistel, siis läheme hotelli jalgsi.

Lebotame hotellis ja valmistume õhtusöögiks. Korralikult puhanutena läheme alla ja uurime, kas oleks võimalik saada söögi kõrvale seda hommikust kannuveini. Alguses ei saa, aga natukese aja pärast ikka saab. Ja mitu kannu saab. Hommikusöögil esinenud ansambel ilmutab enda taas esitades vene, gruusia ja juudi muusikat. Kohalikud võtavad tantsu üles ja tellivad lugusid.