Kell 4.00 algas äratus. Ka asutus tundus hakkavat oma tööd lõpetama. Järel olid veel viimased käterätikutes mööda koridori toa ja pesuruumi vahet silkavad tütarlapsed. Ka soliidselt ülikondadesse riietatud vahtkond hakkas lipsusõlmesid lahti harutama. Kui trepist alla kolistasime, õhkas Pille kergendustundega. Möödunud oli tema esimene öö bordellis. Teised madalat profiili hoides teemat ei kommenteerinud. Teel bussipeatusse arutlesime matkaspordi käsiraamatutesse lisamist vajava peatüki sisu üle, sest mitte kellelegi meist ei meenunud, et seal oleks kirjutatud kirka kasutamisest enesejulgestusvahendina bordellis. Arutelu katkestas koerte vali kisa ja kohe selle järel tekkis Einaril probleem sarvedega. Selgus nimelt, et teatud liikumiskiirusest alates ei tasakaalusta saba enam sarvi. Meie möödumine nimelt häiris ühes hoovis resideerunud koertekarja ja need kukkusid kõva häälega haukuma. Einar pidas niisugust lärmi varahommikuses linnas, kus inimesed peatseks raskeks töönädalaks valmistudes püüavad end välja puhata, ilmselgelt ebasündsaks ja tundes end vastutavana, tormas koeri laiali ajama. Hoovõtt võttis kahe seljakotiga aga paraku niipalju aega, et penid jõudsid ohutusse kaugusse pageda. Hoo sisse saanud Einar aga hakkas kõhul väntskleva seljakoti mõhul järjest rohkem ettepoole kalduma, kuni jalad lõpuks õhku tõusid ja Einar suure kolinaga mingi plekkputka äärde kõhupealse koti peale langes. Seljas olnud koti maandumine lõpetas mõneks ajaks Einari manitsuskõne koerte aadressil. Kuigi aktsioon ei kukkunud välja ilmselt päris nii, nagu meie lugupeetud grupijuht oli kavandanud, oli plekkputkaga kokkupuutest tekkinud heli avaldanud koertele nii palju muljet, et haukumine kostus nüüd juba üsna kaugelt. Putka tagant kostma hakkava mörina alusel otsustasime, et Einar oli oma hoolitsusele vaatamata kellegi ikkagi üles ajanud. Harutasime osa kotte Einari küljest lahti, ning tegime esmase ülevaatuse. Kuna välised vigastusi ei tuvastatud, siis ladusime mahavõetud kotid uuesti selga tagasi, ning jätkasime rahulikus tempos oma teekonda taksopeatusse, millest pidi väljuma liinibuss.

Istusime natuke omaette, kuni üks igavlev taksojuht tuli juttu ajama. Selgus, et mees on 78-80 aastatel Kuusalus teeninud. Kuulasime tema meenutusi ja muljed Eestist ja arutlesime maailma asjade üle seni, kuni lubatud bussi väljumisajast oli juba pea tund möödas. Sellest hoolimata ei soovitanud meie vestluskaaslane muretseda, buss läheb kindlasti. Varsti sõitis ette üks väikebuss, mis küll ei paistnud olevat see, mida ootame, kuid oli lahkesti nõus meid transportima. Kuna buss oli tülikalt väike ja hind oli tükikese kõrgem, kui tund aega tagasi väljuma pidanud bussil, siis uurisime oma uue tuttava käest asja. Too soovitas rahulikult oodata. Bussijuht, saanud aru, et kaup jääb katki, asus taksojuhiga vestlusse, kuid taksojuht oli märksa sõnaosavam. Viimased sõnad, mis taksojuhilt lahkuva bussijuhini ilmselt veel jõudsid, olid "kondom" ja "kozjol". Peagi tuligi lubatud suur buss. Seadsime end mõnuga sisse ja magasime kuni Batumini.

Batumi bussijaam jätab lagastatud mulje. Oma osa on selles kindlasti ka hoone muutumisel turuplatsiks. Andsime asjad pakihoidu, mida pidav proua veenis meid õhtul enese juurde ööbima tulema. Kuna meie edasised plaanid selles osa, kas jääda ööseks või õhtul kuhugi edasi sõita, ei olnud veel päris selged, lubasime õhtul asjadele järele tulles otsustada. Kuna bussidega on juba sõidetud küll, plaanime Batumist Tbilisisse jõudmiseks kasutada rongi. Batumi raudteejaam asub kesklinnast natuke väljas. Uurime kohalikelt, kuidas sinna saada ja kasutame järjekordset väikebussi. Jaama hoone ise jätab igati kaasaegse mulje. Hoone ees saabub meie juurde sell, kes teatab, et pileteid Tbilisisse pole. Ja et kuna pileteid rongile pole, siis tema on lahkesti, mõõduka tasu eest muidugi, meid sõidutama kuhu iganes. Uurime siiski ise asja. Pileteid tänaseks pole tõesti. Homse öö võiksime aga kassiiri poolest 23 lari eest Tbilisi rongis veeta küll. Kuna magamine ei ole öösel üleliia pikk olnud ja kõht hakkab ka tühjaks minema, siis sõidame tagasi linna mõtlema. Mõtlemiseks sobivaim tundub kauni merevaatega kohvik, mida just külastajatele avatakse. See tähendab, et kokk on veel unine, aga õlut saab. Istume maha ja jälgime mõne õlle jooksul sadama akvatooriumis toimetava sadamateenistuse ujuvvahendi liikumist. Vaatepilt on suurepärane. Suurte kaubalaevade vahel hulbib ringi täispuhutud autokummidele kinnitatud plank, mille istuv sadamatööline lati otsa kinnitatud lauatükiga alust edasi sunnib. Kuniks kokk toimetab, selgub, et kõrtsiomanik on kolm aastat Tallinna sadamas töötanud. Seejärel saabuvad ka maitsvad toidud. Söömise lõpuks pole siiski päris selge, kuhu õhtuks jõuame. Lohutuseks meenub, et teadaolevalt kordub ajalugu ainult farsina.

Suundume tagasi bussijaama uurima, millal Kutaisisse saab sõita. Selgub, et saab õhtul 19.30, kuid kassast praegu piletit ei saa, tuleb olla lihtsalt jälle õigel ajal õiges kohas. Ostame arbuusi ja läheme randa. On palav ja mõnus. Peesitame pisut ja läheme Meelis Vindiga õlle järele. Valik on mitmekesine. Valime parima hinna ja kvaliteedi suhtega võimaluse ehk siis müüja villib kraanist otse suurtesse plastpudelitesse, mida leti taga ohtralt vedeleb. Kuniks õlut villitakse, teeme kohapeal kumbki kannu. Vantsime täidetud pudelitega tagasi teiste juurde ja tarvitame õlut ja arbuusi sihtotstarbepäraselt, siis aga hakkab sadama. Pakime oma asjad veekindlalt ja ronime vette. Liguneme kuni jahe hakkab ning longime läbi ladiseva vihma mingi suurejoonelise arhitektuuriga hoone varemetesse. Tundub olevat uus ehitus, mis on täiesti sihikindlalt ja süstemaatiliselt ära lõhutud, tundub nagu oleks tellija ehitajale võlgu jäänud. Hiljem asja uurides, selgub, et hoone oli mõeldud kaubanduskeskuseks ja selle rajaja oli Batumi vabamajandusstsooni idee autor, kes nüüd juba mõnda aega Moskvas pidi elama. Lõhna järgi otsustades oli vare praegu kasutusel peamiselt peldikuna. Eks siis arvestame meiegi hoone uue funktsiooniga.

Vihm oli hõredamaks jäänud, kuid mitte lõppenud. Võtsime kohad sisse ukraina restoranis ja tellisime borsi suppi ja vareenikuid. Kui supp lauale toodi ja kõik ahnelt asja kallale asusid, pani Meelis Vind lusika kõlksuga tagasi lauale ja teatas, et tema nii kuuma suppi ikka süüa ei saa. Kui ettekandja oli toonud juurde 50g valget ja külma viina, siis sai jälle. Kuna vihma endiselt sadas, siis kasutasime ära restoranipidajate külalislahkust ja jutukust, olles suurema osa ajast tänulike kuulajate rollis. Nende jutt tõi selguse ka Potis nähtusse - palju inimesi pidi olema maalt linnadesse kolinud, kuid ei oskavat seal midagi tarka peale hakata. Sellest siis ka loomakarjad korruselamute vahel. Batumis veel olevat suudetud seda vältida. Samuti saame teada, et õige Batumi rand on linnast natuke väljas Türgi poole minna. Türgi on orientiirina seejuures täiesti kohane viide, sest piirini on vaid 15 km. Lõpuks peame vihmast hoolimata minema hakkama. Nagu kiuste on taas tihedalt sadama hakanud ning bussijaama jõudes oleme läbimärjad. Oleme jõudnud piisavalt vara ja saame oma kola istmetele laotud. Muidugi tuleb kohtade hõivamise eest maksta, kuid oleme siiski peal. Sõitma saame ca tund plaanitust hiljem. Enamuse teest on võimalik bussis olevast telekast kuulata ja vaadata kohalikku 2007/2008 aastavahetuse programmi.

Kuna eelmise aasta Kiiraneni päevikust on olemas nende kasutatud hotelli aadress ning mingeid viiteid tegutsevale bordellile päevikus ei leidunud, siis kaupleme bussijuhi end 10 lari eest selle aadressil viima. Koht kuhu me bussist välja astudes satume, on samasugune kena sisehoov, kust me hommikul lahkunud olime. Toad on ka teisel korrusel ja näha on juba ka mõned kohalikud tüdrukud, kes meid uudistavad. Bussist väljapugenud Eva heidab ümbrusele kiire pilgu ning teatab, et juhul kui konjakit jooma minnakse, siis tema tuleb ka. Tirime kotid bussist välja ja laome seina äärde ritta. Meile vastu tulnud härrasmees pakub meie tütarlastele lahkelt oma abi, mille need heameelega vastu võtavad. Pakutud abi kulub täiesti ära siiski juba esimese koti juures, sest hoolimata jõulisest liigutusest ei kerki seljakott sugugi esimesel korral nii kõrgele, et mehele selga jõuda. Tütarlapsed abistavad lahket abipakkujat pisut ning naudivad teisele korrusele tõusmisel avanevat vaatepilti rahulolevalt. Möllime endid sisse ja hilise õhtu tõttu piirdume all söögikohas veini ja mineraalveega. Homme on siis plaanis turg, raudtee- ja bussijaam ning kultuur. Nagu viimastel päevadel ise veendunud oleme, on kultuurid vägagi erinevad ja mitmekihilised ning on mõistlik olla pakutava vastuvõtmiseks välja puhanud.