Enesetunne on ülihalb. Puudub igasugune söögiisu ja kõik mis sees, ähvardab valet otsa pidi välja tulla. Esimene mõte on kiruda veini, kuid kuna teised on kõik veel rõõmsamate nägudega kui eile hommikul, jätan veini süüdistamise ära. Lohistame endid kella 7-ks jala bussijaama. Seal heljuv diisli ving ning päikese käes järjest soojemaks muutuv õhk teevad enesetundele ainult halba. Ostame juua ja valmistume bussisõiduks, mis minu jaoks tõotab tulla eriti katsumusterohke. Mingis pikemas vahepeatuses täiendan joogivaru ja vaatan kadedustundega, kuidas teised rahuloleva näoga sooje rasvaseid pirukaid haukavad. Püüan mingikski kompensatsiooniks natuke kartulikrõpse süüa.

Kui Tbilisis bussist maha saame, tekib nii suurt hulka potentsiaalseid kliente nähes kohaletormanud autojuhtide seas elevus. Kuna me pole päris täpselt aru saanud, kus kohas me Tbilisi kesklinna suhtes oleme, siis püüame alguses realiseerida plaani panna asjad kohe bussijaama pakihoidu ja õhtul neile järele tulla. Lõpuks võtame siiski kuulda nõuannet koos kottidega kesklinna sõita, sest neile on järgi tulla päris pikk maa. Abipakkujate juttu toetas ka tõik, et õige pisut aega tagasi linna sisse sõites olin näinud Goodwill supermarketit ja eelmise aasta Kiiraneni päevikust oli meeles, et see asus äärelinnas. Hakkame kotte selga ajama, et autodeni minna. Jällegi juhtub see, mis Kutaisi hotelli saabudes. Üks taksojuhtidest pakub abi tütarlaste seljakottide vedamiseks ja vastuargumente ära kuulamata haarab hoogsalt kinni koti rihmast. Seekord tõmbub rihm vaid pingule, kuid kott maast ei kerki. Rohkem katseid ei tehta ja mõlemad taksojuhid suunduvad autode järele. Edasi viis sõit Tbilisi kesklinna bussijaama ja sõidu ajal saime selge ülevaate juhi vaatenurgast Gruusia-Vene suhetele. Bussijaama autoga sissepääsu eest kasseeriti 0,5 lari, mis loomulikult kuulus tasumisele reisijate poolt. Pika ringisõitmise peale leiti ka pakihoid, mis nüüdsest hoiustas peamiselt meie seljakotte.

Tutvumine linnaga on raske. On jube palav ja autosid täis linnas on hapniku protsent õhus langenud kindlasti alla 20. Minu vahepeal mõnevõrra teisenenud enesetunne langeb taas hommikusele tasemele. Hämmastav on kohalike võime liikluses laveerida, seda nii autoga kui jalgsi. Ennist taksoga sõites kogesime, et sireen on vähemalt sama tähtis juhtimisinstrument kui rool. Sireen asendab ka enamusi liiklusmärke ja suunatulesid, seda eriti ümberreastumisel, sest sõiduradu on tänaval täpselt nii palju kui neid sinna mahub. Kuidagi lepitakse kokku ka ühes suunas kulgevate sõiduradade arv. Nüüd jalakäijatena kasutame lehmade taktikat - teeme pähe uimase ja ükskõikse näo ning loivame hõredama autovoo sees teele, laskmata sireenidest endid häirida. Meelis Vind elab rolli nii sisse, et ka järgmisel päeval Riias kasutab ta tee ületamiseks sama taktikat. Kui me siis tee servas punase tulega teed ületavale Mellile tema tegevuse hukkamõistuks päid vangutame, jääb ta samuti rahulikult keset teed seisma ja vangutab vastu.

Rustaveli avenüül leiame söögikoha nimega Ushba, mille jahedas keldris muutub mu olemine taas reipamaks ja arvan enese ka sööjate hulka. Peale esimese, rasvas särisevate lihatükkidega vaagna lauale jõudmist taipan kohe, et teised saavad suurema portsu kui tellimisel kavandatud. Lepin pirnilimonaadi tomatisaiaga. Hoolimata söögikoha asumisest peatänaval, saame hakkama ainult 60 lariga. Kõmbime ringiga tagasi parki, kus me oma linnaga tutvumist alustasime. Einar ja Eva soovivad pühenduda arhitektuurimälestiste inspekteerimisele, ülejäänud seltskond on nõus milleiganes muuga. Lepime kokku kohtumisaja ja lahkneme. Üleval mäel paistab väga imposantne kindlus, aga temperatuur ei soosi selle külastamist. Juba paari tänava pärast satume oma rännakuga Tbilisi vanalinna, mis autode puudumise tõttu tundub talutav. Tänavad ja neil asuvad kohvikud on suhteliselt inimtühjad. Arvame selle kellaaja ja palavuse süüks. Istume ja tarvitame jahedaid jooke kuni saabub aeg kohtumispaika naasta. Tagasiteel näeme ära ka esimese jaapani turisti. Hangime taas kaks taksot, et lennujaama sõita ja korjame bussijaamast peale ka oma seljakotid. Nüüd maksab autoga sissesõit bussijaama territooriumile juba 1 lari. Sõit lennujaama kulgeb hoolimata linnatingimustest kiirusel 120-130 k/h.

Säeme endid mõnusalt jahedas lennujaamas sisse ja jõuame just lebotama hakata kui kõrvalolevale tehismuruga kaetud kõrgendikule saabub üks proua. Silmitsenud natuke ümbrust avastab ta, et seda on vaja kasida ja annab sellekohase korralduse jaama koristajale. Meie imestuseks võtabki too ette kättenäidatud koha pesu. Peale seda satume kamandamise alla meie. Tädil on nimelt plaanis hakata sööma ja seejuures ei tohi keegi edasi-tagasi siblida. Tõstvat tolmu üles. Saame teada, et tegu on jaama püsielanikuga, kellel on otseside kõigekõrgemaga ja kellel on seetõttu voli ümbritsevat omatahtsi korraldada. Oma osa saavad ka naabrusesse maandunud norrakad, keda tädi hakkab kahtlustatama enese pildistamises ning nõuab fotode kohest kustutamist. Einar osaleb norrakate ja tädi vahelises vestluses tõlgina ja saab norrakatelt kiita perfektse gruusia keele oskamise eest. Imetlust ei vähenda ka Einari selgitus, et suhtlemisel kasutati vene keelt ja proua ise oli hoopiski ukraina päritolu poolatar. Norrakad olid käinud ära Ushba tipus, kuid seejärel oli neil juhtunud väike äpardus. Õnnelikult enam-vähem tasase maa peal olles olid nad oma meelest tellinud sõidu Zugdidi. Sõit aga oli veninud mõnevõrra pikemaks ning auto peatus alles Tbilisis. Loomulikult kasseeriti kõik see äpardus neilt kenasti sisse, kuid nad ei paistnud üldse kurvastavat, et päeva Tbilisis veetsid. Kuna tädi on endiselt intensiivne, siis kaalume ümberkolimist, kaua sa ikka teise inimese kodus logeled. Asja käiakse uurimas, kuid tädi poolt valitud asukoht on ütlemata palju soodsam. Õnneks vajavad tädi asjad ajamist ja ta laseb ise mõneks ajaks jalga, jättes oma kompsud meile valvata.

Kuna pikutamine on olnud väsitav ja närvesööv, käime Meelis Vindiga suveniiripoes. Seal igavlevad müüjatarid näevad meis sobivaid vestluspartnereid ning tee pannakse keema. Möödub kena tund. Einar ja Ennike on vahepeal veetnud aega priimuste seltsis ning haisevad nüüd nagu algajad suitsiiditerroristid. Ennike olla koguni viimase bensiiniga mõned eriti määrdunud kohad näos üle tõmmanud. Mis näopesust üle jäi, sokutati klassikalise turisti kombel põõsa alla. Ise põhjendasid nad oma tegu sellega, et tahtsid igale poole konisid loopivaid suitsetajaid korrale kutsuda - kui keegi juhtub nüüd jälle põõsasse koni viskama, saab temast ilmselt pikaks ajaks kuulekas prügiurnide austaja. Kokkuvõtteks, matka lõpus haiseb kõik ikkagi bensiini järgi.

Enesetunne on endiselt vilets ja uurin, et kas Einari apteek ka kraadiklaasi sisaldab. Meelis Vind soovitab Einaril pakkuda mulle oma telefoni, mille peale Einar soovitab kasutada Meelise oma. Igatahes keelduvad nad mõlemad oma telefoni haigele inimesele kohalikule metoodikale vastava kraadimisprotseduuri läbiviimiseks laenamast.

Check-ini läbime edukalt ja õigeaegselt. Einar oma suure JYSK kirjaga käsipagasiga, millest porised dressipüksid välja ripendavad, pakub jälle vaatepilti vanas tuntud headuses. Meelis Vindi pass läbib eraldi ekspertiisi, sest ainus loetav tekst selles on mitmesugustest salatoimingutest hoolimata vaid Soome viisa. Sellest siiski piisab. Pardalepääsu oodates joome oma reisi kalleima tee, mis maksab 4,5 lari ja saame osa klassikalisest gruusia meestelaulust kui üks seltskond oma sõpra teele saadab. Lennujaama konstrueerimisel tundub olevat niisuguste etteastete võimalikkusega arvestatud, sest kõla on hea.