Hommikul ca 7 ajal oli kuulda, kuidas ülejäänud öömajalised asju ajama sõitsid, kes Zugdidi, kes edasi Tbilisi. Sõime hommikust ja seejärel viidi meid koos kolaga bussijama. Plaan oli suunduda vaatama Poti linna, milles peetavate laatade kuulsus ka Eestimaale on ulatunud. Ostsime piletid ning sättisime end 10.15 bussi istuma. Pileti ostmine ise ei pidanud veel midagi garanteerima. Kui buss kell 11.00 Boney M muusika saatel liikuma hakkas, olime ligase ja läbimärjad. Seis paranes mõnevõrra sõidu aeg kui esitamisele tuli 80-ndate itaalia popmuusika.

Kuna olime uurinud, kas juht oskab soovitada mõnd ööbimiskohta, siis jäime kohale jõudes bussi istuma, kuniks juht turult konsulteeris. Vahepeal käis üks naisterahvas meid üle bussi ukse ka vaatamas. Kui konsultatsioonid peetud, viidi meid natuke maad edasi majja, mis asus peatänava ääres sisehoovis ja kandis uhket silti "Eldorado". Seal juhatati meid teisele korrusel, kus saime tubade sobilikkuses veenduda enne kui asjad üles tassisime. Tundus sobivat ja meri pidi ka 150 meetri kaugusel olema. Lisaks pakkus majaperemees võimalust õhtuks tüdrukuid tellida, kuid sellest me viisakalt loobusime, viidates kaasasolevatele. Peremees lahkus ja meie tassisime asjad sisse. Pille ja Ennike said ühe voodiga toa kuna kahe voodiga toas ei pidanud uks lukku käima. Teised said kahesed toad kahe voodiga. Toas on veel palavam kui õues.

Maja administraator oli kuri ja ebasõbralik tädi, kes meid passi alusel sisse kirjutas. Kuri ilmselt soovis end kehtestada ja pidas loengu sellest, kuidas ei tohi alkoholi tarvitada ja kuidas tuleb puhtust hoida. Huvitaval kombel ei keelanud ta meil kaasasolevate bensiinipriimustega toas söögitegemist ära. Kaalusime väikest einestamist päris tõsiselt. Ühesõnaga, suhtlemine ei sujunud kohe üldse ja kaalusime peaaegu et lahkumist, kuid lõime siis käega. Nagunii oleme päeval kusagil linnas ja hommikul sõidame edasi.

Korjasime kaasa ujumisasjad ja suundusime linna. Ostame mahla, õlut, hatsapurisid ja arbuusi ning hakkame mere poole astuma. Lubatud 150 m mereni kujunes tunni pikkuseks jalutuskäiguks ning vahepeal tundus juba, et juhatatud tee on vale sest kesklinna ümbrusest kaugemal asuvate kortermajade ümber tormasid ringi lehmade ja hobuste karjad. Omapärane vaatepilt igatahes. Kui lõpuks prügi ja lehmasitaga lagastatud mereäärsel karjamaal plaazile teed küsime, siis selgitatakse meile, et olemegi kohal ja lehmadest ei maksa endid üldse häirida lasta. Nad ei pidanud eriti vette tikkuma ega ujumist segama. Vesi oli hallikasvalge ning täiesti läbipaistmatu. Must meri vääris selles paigas täiega oma nime. Kuna kohalikud poisikesed hüppasid rõõmuga lainemurdjalt vette ja ujusid, siis tundus vesi ikkagi sihtotstarbepäraselt kasutatav olevat. Sõime ja suundusime vett proovima. Algul plaanisime minna kõik, et lage rand ja on ju näha kui keegi asju torkima tuleb, kuid lõpuks jäid siiski Ennike ja Pille asju valvama. Nagu kohe selgus, oli see hea mõte, sest peagi hakkas mingi kepiga sell nende ümber aktiivselt luusima ja tegi oksi hunnikusse korjates pidevalt nende juurde asja. Käime vaheldumisi valves olles ujumas ja losutame. Vahepeal kui lainetes hüplemine tüütuks hakkab kiskuma, korraldavad Einar ja Eva keskkonnaspetsiifilise suhtlustreeningu, mis üldjoontes nägi välja järgmine. Kui eemalt hakkas paistma suurem laine, mõtles Einar välja küsimuse ja esitas selle vahetult enne laine temani jõudmist. Hetkel kui laine Einari enda alla mattis, teatas Eva vastuse. Kui puristav Einar taas veepeale jõudis, oli esimeseks asjaks vastuse järele pärida. Kuna me Melliga tundsime vaatemängust suurt ja valjuhäälset lõbu, siis ei saanud Eva vastusega maha enne kui Einar taas lainesse kadus. Ja nii viis korda järjest. Peale viiendat korda vastus Einarit enam eriti ei huvitanud ja kohe kui tal eneseväljenduseks natuke õhku üle jäi, hakkas ta meid Melliga pikakaelalisteks sõimama, ise laine ootuses kohapeal hüpeldes.

Rannas taas maas istudes mõtleme järgi oma plaanitud, kuid tegemata tegevuste üle. Nii kiire on olnud, et pole olnud aega habetki ajada. Ka veini pole eriti joodud. Samuti pole keegi jõudnud teha turu-uuringut ja võimetuse tõttu hinda määrata, on Pille müükipanekut ähvardamas läbikukkumine. Arutelusse hakkab järjest häälekamalt sekkuma Eva, kelle meelest on tagumine aeg minna kuhugi liha sööma. Randa hakkab kogunema üha enam inimesi ning see annab lootust, et linnatänavatele pole neid enam palju jäänud. Asutame endid minekule. Tagasi liigume läbi eramajade rajooni. Mõni üksik neist on saanud uuema ilme, enamiku materjal aga peegeldab omaniku töökohta vene ajal.

Enne söögi juurde asumist peame püüame täpsustada Batumisse mineva bussi väljumisaega. Pidi minema 5.30. Samas saame soovituse hea söögikoha osas, mis pidi asuma ca 1,5 km kaugusel ja lähimaks orientiiriks pidi olema kollane politseimaja. Ka püüdis lahke teejuht meile veel söögikohta sõiduks taksot organiseerida. Otsustasime siiski jala minna. Suundusime näidatud suunas ning peagi olime kõrge planguga ääristatud sadamataguses tänavas. Kui meie kannatus üha kummalisemaks muutuva ümbruse tõttu katkema hakkas, märkasime silmapistvalt roosaks värvitud maja, mille kirjad ei jätnud kahtlust, et tegemist on politsei residentsiga. Ju siis oli üle värvitud. Söögikoht ise oli aga igati korralik. Alguses häiris küll poisikeste maffia, kes üksteise järel üritasid meile pühapildiga kaarte müüa, kuid peatselt kutsuti nad kohalike poolt korrale. Ilmselt sõime oma reisi maitsvaimaid toite. Et võimalikult palju näha ja kogeda plaanisime konjakijoomise ette võtta mõnes järgmises kohas, mida meie ettekujutust mööda ühes sadamalinnas pidi olema jalaga segada. Uksest välja tulles ei jõudnud me kõndida kaugemale kui 100 m kui Meelis Vind nähtavale ilmunud poodi järgmise õlle järele sukeldus. Õlle rahulolevalt lahti korkinud ja ilmselge mõnutunde ootuses pudelit suule tõstes jäi lonks siiski võtmata. Mehele meenus, et tema fotokas ja seljakott olid jäänud konjakile kiirustamise tõttu eelmisse kohta maha. Mell jõudis just stardiasendi sisse võtta kui Einar selja tagant asjad nähtavale tõi. Tuli minna veel ühe õlle järele.

Tagasiminekuks otsustasime jätkata edasiliikumist ning olime teinud õige otsuse. Nimelt olime peagi tänaval, mida mööda olime päeval merd otsima läinud. Seega, tegemist on ringteega, mis täidab peatänava funktsiooni. Kuna Eva oli kõhu liha täis söönud, siis ei viitsinud ta rohkem ringi kõndida ning pööras vilkuvaid Eldorado tulesid nähes hoovi. Ülejäänud jätkasid teekonda öises Potis, et pakkuda meile Melliga seltskonda õhtuse konjakijoomise juures. Kohas, mis paistis selleks otstarbeks loodud olevat, anti meile konjakijoomiseks aega 20 minutit. Siis pidi hommikul kella kuuest alanud tööpäev läbi saama. Arvasime, et nii lühikese ajaga asja ette võtta pole mingit mõnu ja jätkasime otsinguid. Peagi möödusime taksopeatusest, kus meile ennist söögikohta teed juhatati ja läksime teisele ringile. Siiski läbisime sellest ringist siiski vaid 100 m ja heitsime end ankrusse poe ees, kuhu meile kiirelt laud kaeti ning tellitud konjak koos kohviga kohale toodi. Tundsime endid hästi.

Teel öömajale kohtasime taas meest, kes meile söögikohta teed juhatas. Kuulunud, kus me ööbime, haaras mees peast kinni ja tõi kuuldavale hüüatuse "eta ze bordell!" ja püüdis meid mujale ööbima meelitada. Vastasime, et meile juba pakuti tüdrukuid jah. Kuulnud, et raha ööbimise eest ka juba makstud, lõi mees käega ja soovis edu. Tundus, et avaneb hea võimalus Adishi jäämurru all taga igatsetud sümpoosionil osalemiseks ja seekord tunne ei petnud, pigem ei osanud me oma piiratuse tõttu kõike pakutavat isegi tahta.

Kui keskööl oma ööbimispaika jõudsime, oli bordell täies hoos. Avanenud uksele tormas vastu kamp kliendiootel tüdrukuid, kes kõik lootsid. Kui olime endid hetkega kogunud, võttis Meelis Vind ette administraatori ja arvas asja kohta tükk aega nii, et endine bravuurikas tädi ei saanud sõnagi suust. Esimene asi mis talle seejärel meenus, oli osa päevasest instruktsioonist, mille kohaselt "zdes pjanõm bõtt zapresheno", mille peale arvasime üksmeelselt, et "mõ ne pjanõeje, mõ võpivshie". Tüdrukud, saanud aru, et tegemist pole potentsiaalsete klientidega, tõmbusid kõrvaltubadesse. Meie hääli kuuldes avas toa ukse ka Eva, kes meie lahkuminekust saadik kirka julgestusvahendina löögivalmilt käes, oma lukustatud toas diivanil oli istunud. Lõpuks ometi avanes võimalus teha seda, milleks ta eelkõige oli hotelli tulnud - minna tualetti. Hoolimata päevasest selgitusest selle kohta, miks tuleb Pillel ja Ennikesel kahekesi ühe voodiga toas magada, ei olnud nende toa ust võimalik seestpoolt sulgeda. Lõpuks sees siiski õnnestus. Läksime Melliga oma tuppa, kuid peagi koputati ning keegi räuskav proua esitles end selle koha omanikuna. Lubasime talle juhul kui me magada ei saa, politsei kutsuda ja Mell lõi ärritunult ukse pauguga ta nina ees kinni. Natukese aja pärast koputati uuesti ning keegi tütarlaps asus meile püüdlikult selgitama, et siin pole mingit bordelli ja tema koos mõne sõbrannaga on lihtsalt mere äärde puhkama tulnud. Lõime ukse juttu lõpuni kuulamata taas kinni ja heitsime magama. Oli jube palav, aga kahjuks avanes meie ja ka Ennikese toa aken baari ja mitte õue. Konjak siiski aitas asutuse jätkuvast tööst hoolimata magama jääda. Kui vaid iseäranis kriiskava häälega administraator oleks suutnud oma suu baaris kinni hoida. Mingi intervalli tagant kõikide uste läbi koputamist ja hõiget, et selleks korraks aitab, võis lugeda tema naeruga võrreldes talutavaks tööprotsessi osaks.