Ärkame ja varsti kaetakse meile uuesti laud. Kuna eilse õhtu mõju ei ole veel täielikult kadunud, läheb söögi manustamine aeglaselt. Ennike jõuab just imestada, et huvitaval kombel ei joo kohalikud hommikul söögi kõrvale midagi kui ilmub peremees liitrise tshatsa pudeliga. Kui esimene pits koos peremehega võetud ja oleme pudeliga omapäi jäetud, tunnistab Ennike, et see polnud päris see, mida ta oma soovi väljendades silmas pidas. Pärast pakutakse ka teed, mis maitseb samuti ülihästi.

Peale sööki läheme taas küla vaatama ja astume sisse suveniiripoodi, mille omanik ja müüdava kauba valmistaja meile juba eilsest õhtust tuttav. Mees on tõsine tisler, kelle kätetööna valminud majaperemehe toole on Georgia riik mitmele nimekale väliskülaliselegi kingina kaasa pannud. Hoolimata eilsest õhtust, on mees reibas ja koos abilistega ametis oma avatava baari sisustuse valmistamisega. Ka mujal külas ei paista pika õhtupooliku kestnud koosistumine erilist mõju olevat avaldanud. Paar maja edasi käib nüüdseks juba pea keskpäevase päikese käes läikiva plekk-katuse paigaldamine. Edasi suundume muuseumi, mis asus ühes vanas sõjatornis. Tegemist oli seejuures eramuuseumiga, kuhu üsnagi väärtuslikke asju kogutud. Tagasiteel kohtasime kultuurihuvilisi Iisraeli turiste, juba teised siis, esimestega olime kohtunud Mestias.

Oma võõrustajate juurde tagasi jõudes oli bussijuht Malhaz juba ärganud, kuid tema näoilme andis aimu ärasõidu viibimisest. Majja käis sisse ja välja eilsest tuttavaid inimesi, kes riietuse järgi otsustades olid peatselt saamas meie kaasreisijateks. Istusime tunnikese liikumatult ja ei teinud mitte midagi. Maja, mille õuel me peesitasime, kandis räästa nikerdustel aastaarvu 1938. Nikerdused ise sisaldasid lisaks rahvuslikule osale ka kombinatsiooni viisnurgast sirbist ja vasarat, mis ilmselt olid tol ajal maja ehitamisel kohustuslikud. Hoone rõdu oli pealt sinise kilega kaetud ja alt plokkidega kinni laotud, talvisel ajal seda enam elamiseks ei kasutatud. Peagi ilmus jälle välja meie sohver ja uuris, kas võiks varsti sõitma hakata. Meil polnu midagi selle vastu. Tunni aja pärast kutsuti meid kohvi jooma ja peale seda hakkas sõidu algus kiiresti lähenema. Bussi tassiti osa eilsest söögist ning naabrimees tõi pool Uazi mootorit. Peale meie tuli kohe kaasa veel kolm inimest ning küla vahelt võtsime juurde veel mõned. Sõitma hakates lõid kõik mehed risti ette ning seda korrati veel mõne koha peal, mis olid õnnetuspaikadena tähistatud.

Ushgulist välja sõites tuli meile vastu turistibuss ning veel mõne aja pärast grupp jalgrattureid. Oli ilmselt tipphooaeg. Külas, kus tee Adishisse hargneb, tegime peatuse, kuniks mehed surnuaial käisid. Meie reisiseltskond täienes veel ühe naisterahvaga, kuid mõne aja pärast tegime kohas, kus üks teine bussitäis piknikku pidas, taas peatuse, et naisterahvas saaks nendega tuldud teed tagasi sõita. Naisterahva asemele võtsime tee servast punase näoga poola tudengi, kes käega vehkimiseks oli ilmselt viimase jõu kokku võtnud. Kui seljakottidele vajunud matkaselli hingeldmine enam mootori mürast üle ei kostnud saime teada, et nende seltskond oli kuueliikmeline, kuid teised olid kindlalt nõuks võtnud siravast päikesest hoolimata jala Mestiasse minna. Korraks tundus, et veel paar tükki on meelt muutnud, kuid need peatasid bussi vaid selleks, et ristteel seistes teed küsida. Kaarti neil polnud. Edasi oli plaan minna Armeeniasse.

Mestias oli jälle elekter ära ja bensiini ei müüdud. Osalesin koos juhiga paagi kontrollis, oli tõesti ainult 10 cm paagi põhjas, 15 cm korral pidi juba Zugdidi välja jõudma. Ostsime kohalikult turult tomateid ja ploome. Sööma soovitati mitte minna, meil pidi kõik vajalik kaasas olema ja kell oli ka juba palju. Panime oma kodumajas asjad kokku ja jätsime meile peavarju pakkunud pererahvaga hüvasti.

Tee peal tegime mingi putka juures peatuse. Kuniks juttu aeti, saadeti poiss majja külma õlut tooma. Koos õllega toodi ka pudel borzomi. Umbes 10 km möödudes tegime ühe silla juures asuva narsaaniallika juures peatuse ning katsime kivi vasikakülje, juustu ja leivaga. Otsisime oma kotist välja basturmaa. Selgus ka borzomi pudeli sisu. Jällegi toostid, tshatsa, õlu, narsaan. Kui hakkas hämarduma, jätkasime sõitu. Allapoole jõudes läheb järjest lämbemaks. Juba pimedas möödusime veel mitmest putkast ning ühest neist õnnestus ka hankida Zugdidi jõudmiseks hädavajalik kogus bensiini. Kohalikud hankisid ka soolatud maapähkleid, mida siis meiega jagati. Need olid seetõttu väga head, et magamajäämine lõppes alatasa kolakaga vastu pead. Pähkli näkitsemine aga aitas soojas ja pimedas bussis teadvust säilitada. Zjugdidi jõudsime keskööl ja Malhaz majutas kogu bussitäie oma majja, kus ta nüüd koos vanematega elas. Varem oli tükk aega Valgevenes Maz-i juht olnud, kuid vanema pojana pidi koju tulema. Noorem vend pidi siiani olema seal sõjaväelendur.