Kui hommikul endid ca 9.30 sööma asutame, sõidab maja ette meie tuttav autojuht. Selgitame talle oma Mestia programmi kohustuslikku osa ning suundume juba tuttavasse Ushbasse. See on kahjuks kinni ning pole mingit märki, millal see avada võidakse. Jõlgume kella 10-ni ning siis pääseme sisse. Süüa pole aga midagi, sest köök veel ei tööta. Kiirelt lõigutakse meile salatit ning tuuakse leiba. Mõne aja pärast saabuvad ka soojad hinkaalid. Olime plaaninud Ushgulis käimiseks 1 päeva, kuid kuna juht selgitab, et täna kohe kuidagi Mestiasse tagasi ei jõua, aga homme õhtuks Zugdidi jõuaksime küll, siis pakime oma magamiskotid ja matid Ushguli kaasa ja hakkame liikuma. Kell 12 olime piirivalves. Andsime kingitustena edasi kommid ja vanaka ning jutustasime, kus käisime ja mida nägime, samuti sellest mida ei näinud, kuid mida kordoni ülema meelest oleksime kindlasti pidanud nägema. Nimelt pidi Tviberi orus olema 2 piirvalve vaatlusposti. Üks Kitlodi ja Tviberi suudemes suure rändrahnu juures ja teine lagastatud onnide juures. Kui olime korduvatele täpsustavatele küsimustele vastanud tõmbus ülema nägu pilve ning ta haaras telefoni. Järgnes pikk emotsionaalne monoloog, mille sisu me küll sõna-sõnalt ei mõistnud, kuid mille sõnumist me üheselt endid aru arvasime saavat. Seejärel selgines kordoniülema nägu taas ning sõbralik vestlus jätkus.

Enne Ushguli poole pööramist upitasime ühes Mestia poekeses bussi katusele külmkapi. Kuniks sohver apteegis suure hulga ravite järel käis, olime tunnistajaks kohaliku jäätmekäitluse eripärale. Nimelt toodavad kohalikud vabapidamisel lehmad piima papist, paberis ja ehitusjäätmetest, enestel vanadest autokolbidest kellad kaelas kõlksumas.

Mestiast umbes 10 km kaugusel tegime peatuse mineraalveeallikal. Jõime kohapeal ja panime ka oma pudelid täis. Umbes 7 km enne lõpp-peatust jäeti buss seisma ja algas vaba aeg. Kogu küla mehed olid seitsme-kaheksakesi ümber Opel Frontera, mis vahel natukeseks häält tegema sunniti, kuid siis jälle ära väsis. Erinevus eile kogetud Uaz-ist oli ilmne. Vahel tõsteti pead kapoti alt välja ja siis arutati asja maas istudes. Meie autojuht sukeldus samuti mõneks ajaks kapoti alla, kuid umbes poole tunni pärast jättis kohalikud omapead pusima ning läks mäe otsas asuvasse majja sugulasele ennist ostetud ravimeid ära viima. Kohalikud poisikesed uurisid meid huviga ja aeg-ajalt sellest tüdinedes turnisid samas seisval ekskavaatorivrakil. Uudistasime autoremontimist ja lasime ennast uudistada, kuni tüdimus peale tuli ja läksime Meelis Vindiga vana vesiveskit pildistama. Varsti tulid järgi ka Einar ja Eva, andes teada, et olime just äsja istunud tshatsa joomise laua peal. Lebasime palava päikese käes sillal ja ootasime bussijuhti. Vasikad ja lehmad olid meist tunduvalt targemad, nemad konutasid silla all varjus, kuid olid selle juba jõudnud nii ära lagastada, et meil puudus nende seltsi minekuks vähimgi tahtmine. Lõpuks hakkas üleval maja juures paistma meile tuttav kuju. Kui koos tagasi bussi juurde jõudsime, oli tshatsa joomine täies hoos ning meie saabumine lisas veelgi pöördeid. Järgnesid toostid, juust, sibul ja tulemuseks oli bussis talutavalt jutukas Einar. Edasisel teel läbisime veel ühe eriti sünge kanjoni, mille servas kulgev tee oli meie meelest tinglik.

Kohale jõudes selgus, et olime viimased oodatud. Õigemini peamiselt oodatud oli bussijuht. Koheselt tekkis ka arusaamine, miks me kuidagi õhtuks Mestiasse poleks jõudnud. Nimelt toimus bussijuhi sugulase juures koosviibimine, mille põhjuseks oli küla endise koolidirektori mälestamine. Mees oli talvel surnud, kuid kuna talvel pääseb Ushguli vaid helikopteriga, siis oli ta nüüd kodukülla ümber maetud. Peaaegu oleksime ka meie kohe laua taha sattunud, kuid kuna majja oli kogunenud kogu küla, siis õnneks polnud ruumi. Vabandati viisakalt ja serveeriti meile välja. Kompromiss rahuldas täiesti. Peale kehakinnitamist suundusime kuninganna Tamara suveresidentsi varemeid vaatama, mis asusid kõrgel mäe otsas. Koht polnud ilmselt eriti sagedasti külastatava, sest raja leidmine ja kaotamine oli kiiresti vahelduv. Kohalikud ei pidanud seal üldse käima. Vaade õhtupäikeses külale ja peaahelikule oli võimas. Tagasi alla jõudsime hämaras. Suurem osa majja kogunenud seltskonnast, peamiselt naised, olid lahkunud. Mehed olid kasvavas hoos, hõikasid tooste ja võtsid veini. Meile kaeti oma lauaots, millele majaperemehe õde kandis juustu, vasikaliha, kreeka pähklitest kastet, köögiviljasalatit ja valget leiba. Bussijuht võttis meie juhendamise enda peale ning Meelis Vind tegi meie poolt lühikese sõnavõtu. Sellega oli ametlik osa, loodetavasti rahuldavalt, lõppenud. Tamada juhatusel jätkus veini joomine vahelduvalt pikkade toostidega Eesti, Georgia, Baltikumi, meie, nende, naiste, vanemate jne terviseks. Majaperemees uuris vestluse käigus, kas ka meil suhtutakse venelastesse halvasti. Püüdes viisakalt vastata, selgitasin et meil ei suhtuta neisse jah just väga hästi. Permehe seisukoht oli, et "mõ voobshe ne otnosimsja". Kohalik külavanem, kes nüüdseks oli juba üle keskmise veinine, kurtis korduvalt ja südamest Venemaa surve üle ise vabandades, et peab meiega suhtlema vaenlase keeles. Sarnaselt Eestiga andis uuest orientatsioonist tunnistust kohalike noorte võimetus vene keelest aru saada, inglise keeles oldi nõus vestlema küll. Ennikesele võimalust oma mõtteid väljendada ei antud. Tema ülesandeks oli teha Pillele toimuva vestluse sünkroontõlget.

Kui kell juba üle kesköö oli tiksunud, hakkas seltskond laiali minema. Meile näidati kätte tuba ülemisel korrusel. Enne pikaliviskamist tegime õues väikese jalutuskäigu, et istumisest kangeks jäänud jalgu sirutada ja loodust nautida. Hoovist me siiski välja ei läinud, sest juba seal hakkas Meelis Vind kurtma, et jalad on väsinud. Väsimus paistis tegelikult meie kõigi kõnnakust. Läksime tagasi teisele korrusele, kus Meelis Vind kapi peeglis nähtavale ilmunud tegelast pikalt ja südamlikult tervitas. Olin jõudnud end juba külili keerata kui Mell ikka veel püksirihma avamise nimel vaeva nägi ja kurtis, et talle on vooruse vöö peale pandud. Soovitasime Liidile helistada. Läbi une kuulsin, kuidas all jätkus veinivõtmine kitsamas ringis.