Eelmine päev Avaleht Järgmine päev
23.07.2008, kolmapäev
Lumesild Tviberi jõel, mis meid päästis
Grupijuht ja Bašili (Tviberi) jäämurd
Fotograafid aktsioonis
Fotograafide pildistamise objekt

Priimusepudeli bensiiniga täitmine Õhtuse orgia lõpus sai potid ja teekann korralikult puhtaks pestud, kuid kivide vahele pudenenud kulp oli hommikusöögi alguseks nii räpane, et käsi kuidagi ei paindunud seda värskelt valminud pudru sisse pistma. Vaatasime abitult kulpi ning võtsime väikese vaheaja järelemõtlemiseks. Et kuidagi edasi saada, otsustasime tee välja valada, kuid enne seda tuli eemaldada kaane vahelt paistvate teepaki sabade põhiosa. Kaane avamise käigus jäi aga pihku kaane nupp ning seda kaane küljes kinni hoidnud polt sulpsatas kuuma tee sisse. Nüüd siis oli meil meepoldi asemel teepolt! Tegevuse vajalikkust kaalumatagi asusime seda lusikaga välja püüdma, kuid kuna pott oli servani täis ja kellelegi ei tulnud pähegi mõte osa teest tassidesse välja valada, siis oli tulemuseks mitu käega õhus vehkivat poldipäästjat. Vihaseim neist haaras peale suurema valu vaibumist kulbi ning sobras sellega teepajas seni, kuni polt käes ja kulp ka puhas. Kinnitasime kannule nupu, valasime tee tassidesse ja alustasime pudru jagamisega.

Lumesillal Pille ja Ennike Lumesild jõel pidas vastu ka seljakottidega seltskonna. Lumesilla puudumise korral oleks ilmselt tulnud kusagil jões sulistada või püüda eile nähtud pudisevast moreenist kõrgemalt liustikule tõusta, et siis taas laskuda. Peale lumesilla ületamist ukerdame mõnda aega oma laagriplasti vastas oleval moreeninõlval ja enne Kitlodilt tuleva jõe suubumist pöörame jõe äärse kalju taha, kust leiame värskelt lõhnava kollase värviga kividele maalitud raja alguse. Kollaste laikude järgi saame liikuda kuni laviinijäljeni, mis on kaotanud kõik raja märgid. Jõel on mitmes kohas näha lumesildasid, millest mõni on kuni 10 m paksune. Kaotanud raja, turnime suurel moreenil ja võsas. Mina jõuan juba alla jõe äärde laskuda kui osa seltskonnast on uuesti raja leidnud. Ronin kirudes üles tagasi ja jõuan teistel järgi lagunenud onnide juures. Onnidest on üle käinud nõukogude turism. Kõikjal on puruks löödud pudeleid ja muud turismi käigus vabanenud laga. Onni juures teeme lõuna, misjärel Meelis Vind veedab aega liblikaid ja ussikesi pildistades. Teised lebavad. Edasi läks org järsuks, kohati kanjoniks. Rada oli pealt kaetud taimestikuga ja vaid jalaga oli tunda sissetallatud jälg. Seal sattusime vastakuti kahe ei tea kust ja kuidas sinna saanud lehmaga, kes meile peale mõningat puiklemist siiski kitsas kohas läbikäigu võimaldasid. Nimelt püüdsin ma elukaid võimalikult vähe häirida ning tahtsin rajal seisvatest elukatest jõe poolt mööduda. Einar aga tormas igasuguse viisakuseta rahulikele loomadele otsa, mispeale need tormasid rajalt jõepoole minema ja kuna järsul nõlval polnud just palju liikumisvõimalusi, siis peatselt seisin sarvilistega jälle vastakuti. Lehmad otsustasid Einari stiili rakendada ning mul tuli taanduda. Peagi märkame, et lehmadele oli järgnenud Winnie Puhh, kes meid märgates ilmselt kuhugi varjule oli pugenud.

Siesta karjuste lagunenud onni läheduses Org oli endiselt järsk ning kohati olid laviinid ja rusuvoolud selle minema viinud, jättes järele vaid järsud ja libedad voolusängid. Neist edasi pääsemiseks tuli ronida mööda tihedat sarapuuvõsa ülespoole ning teisel pool jälle tagasi rajale laskuda. Reeglina tuli käia kaks korda. Esimesel korral ilma kotita teed otsimas ning võsa laastamas ning teisel korral siis juba asja eest. Umbes kella seitsmeks õhtul olime Zabezis. Asulas hakkasime liikuma noole suunas, mis näitas Mestiasse. Kohalike poisikeste käest suuna sobivust kontrollides saame teada, et tegemist on matkarajaga ning kindlasti jõuame me seda mööda ka Mestiasse, kuid kõige kiiremini jõuaksime kohale mööda teed minnes. Mitte et meil kiire oleks olnud, aga valime siiski tee kasuks. Külatänaval, mis täitis ka oja funktsiooni, kohtusime kohaliku mehega, kes juhatas meid majani, mille peremees meid mõõduka tasu eest kindlasti Mestiasse viiks. Algselt olime plaaninud küll jalgsi minna, kuid jalad andsid märku, et väike autosõit ei teeks vastu õhtut üldse paha. Kuniks kohalik poisike käis uurimas, kas võiks kohe sõiduks minna, saime teada, et praegu on külas 25 püsielanikku ja mees ise oli kunagi mägedes teejuht olnud. Turiste olevat siis olnud palju ja nüüd püütakse radade märkimisega endist aega taastada. Kui poiss tagasi jõudis, liikusime näidatud majani. Saime kaubale ja sisenesime hoovi. Meie juurde tormas kaukaasia lambakoer, kes end selili maha viskas ja kõhu alt sügamist nõudis. Me ei julgenud keelduda. Kuniks autot valmis seati, ajasime juttu. Mees oli NSVL meistersportlane alpinismis ja kroonut teeninud Kohtla-Järvel. Uaz, millega Mestiasse sõitsime oli ehe näide nõukogude tehnika põhiolemuslikust töökindlusest. Juhi uks avanes sõidu ajal korduvalt suvalistel ajahetkedel ning juht näitas üles äärmiselt head reaktsioonikiirust selle püüdmisel. Auto säilitas seejuures oma endise trajektoori hoolimata isegi sellest, et esiklaas oli sinna vastusõitva auto koormast kukkunud tellise tekitatud mõrade tõttu suures osas läbipaistmatu, kuid püsis ees hoolimata tee pealispinna iseärasustest. Kuna olime pressitud üsna tihedalt, siis peale esimest avanemise juhtumit uurisime teiste uste olukorda. Juht rahustas, et need avanevad vaid väljastpoolt ja kruvikeerajat kasutades. Bensiini kokkuhoiuks kasutavad kohalikud allamäge liikumisel ära maa gravitatsiooni. Nii ka meie juht, kuid kuna masinal puudus tühikäik, siis tuli majandusliku efekti saamiseks masinat alatasa välja suretada ja käivitada.

Meelis matkarajal Meile öömaja andev pererahvas oli taaskohtumise üle ütlemata rõõmus. Uurisime meid sinna toonud autojuhi liikumist ja selgus, et mees on Ushgulis, kuid plaanib tulla Mestiasse, et siis tagasi Ushguli minna. See klapib meie kavaga ideaalselt. Anname oma saabumisest teada ka piirivalvele ning lepime kokku nende külastamise homme ca 12 ajal. Pakime end juba tuttavates tubades lahti ning suundume seejärel taaskohtuma söögikohaga Ushba, kus laseme hea maitsta veinil, õllel, hinkaalidel ja muul seesugusel kraamil. Einar ja Meelis Vind ei saa pikaajalise teises kultuuriruumis viibimise tõttu kuidagi leppida tavapärase eestlasliku standardtoostiga "noh" ja seetõttu katkestavad nad üldist eufoorilist jutuvada sagedasti oma sõnavõttudega. Tagasi ööbimispaika jõudes käime kiirelt pesus ja siis tuleb uni kiirelt. Snobistlikum osa ei suuda aga järgmise päeva kultuuriprogrammile mõeldes kuidagi uinuda ning peale pikemat vähkremist otsustavad veeta pool ööd pesu pestes.

Eelmine päev Avaleht Järgmine päev