Õhtuse orgia lõpus sai potid ja teekann
korralikult puhtaks pestud, kuid kivide vahele
pudenenud kulp oli hommikusöögi alguseks
nii räpane, et käsi kuidagi ei paindunud
seda värskelt valminud pudru sisse pistma.
Vaatasime abitult kulpi ning võtsime
väikese vaheaja järelemõtlemiseks.
Et kuidagi edasi saada, otsustasime tee välja
valada, kuid enne seda tuli eemaldada kaane vahelt
paistvate teepaki sabade põhiosa. Kaane
avamise käigus jäi aga pihku kaane nupp
ning seda kaane küljes kinni hoidnud polt
sulpsatas kuuma tee sisse. Nüüd siis oli
meil meepoldi asemel teepolt! Tegevuse vajalikkust
kaalumatagi asusime seda lusikaga välja
püüdma, kuid kuna pott oli servani
täis ja kellelegi ei tulnud pähegi
mõte osa teest tassidesse välja valada,
siis oli tulemuseks mitu käega õhus
vehkivat poldipäästjat. Vihaseim neist
haaras peale suurema valu vaibumist kulbi ning sobras
sellega teepajas seni, kuni polt käes ja kulp ka
puhas. Kinnitasime kannule nupu, valasime tee
tassidesse ja alustasime pudru jagamisega.
Lumesild jõel pidas vastu ka
seljakottidega seltskonna. Lumesilla puudumise korral
oleks ilmselt tulnud kusagil jões sulistada
või püüda eile nähtud
pudisevast moreenist kõrgemalt liustikule
tõusta, et siis taas laskuda. Peale lumesilla
ületamist ukerdame mõnda aega oma
laagriplasti vastas oleval moreeninõlval ja
enne Kitlodilt tuleva jõe suubumist
pöörame jõe äärse kalju
taha, kust leiame värskelt lõhnava
kollase värviga kividele maalitud raja alguse.
Kollaste laikude järgi saame liikuda kuni
laviinijäljeni, mis on kaotanud kõik raja
märgid. Jõel on mitmes kohas näha
lumesildasid, millest mõni on kuni 10 m
paksune. Kaotanud raja, turnime suurel moreenil ja
võsas. Mina jõuan juba alla jõe
äärde laskuda kui osa seltskonnast on
uuesti raja leidnud. Ronin kirudes üles tagasi
ja jõuan teistel järgi lagunenud onnide
juures. Onnidest on üle käinud
nõukogude turism. Kõikjal on puruks
löödud pudeleid ja muud turismi käigus
vabanenud laga. Onni juures teeme lõuna,
misjärel Meelis Vind veedab aega liblikaid ja
ussikesi pildistades. Teised lebavad. Edasi läks
org järsuks, kohati kanjoniks. Rada oli pealt
kaetud taimestikuga ja vaid jalaga oli tunda
sissetallatud jälg. Seal sattusime vastakuti
kahe ei tea kust ja kuidas sinna saanud lehmaga, kes
meile peale mõningat puiklemist siiski kitsas
kohas läbikäigu võimaldasid. Nimelt
püüdsin ma elukaid võimalikult
vähe häirida ning tahtsin rajal seisvatest
elukatest jõe poolt mööduda. Einar
aga tormas igasuguse viisakuseta rahulikele loomadele
otsa, mispeale need tormasid rajalt jõepoole
minema ja kuna järsul nõlval polnud just
palju liikumisvõimalusi, siis peatselt seisin
sarvilistega jälle vastakuti. Lehmad otsustasid
Einari stiili rakendada ning mul tuli taanduda. Peagi
märkame, et lehmadele oli järgnenud Winnie
Puhh, kes meid märgates ilmselt kuhugi varjule
oli pugenud.
Org oli endiselt järsk ning
kohati olid laviinid ja rusuvoolud selle minema
viinud, jättes järele vaid järsud ja
libedad voolusängid. Neist edasi
pääsemiseks tuli ronida mööda
tihedat sarapuuvõsa ülespoole ning teisel
pool jälle tagasi rajale laskuda. Reeglina tuli
käia kaks korda. Esimesel korral ilma kotita
teed otsimas ning võsa laastamas ning teisel
korral siis juba asja eest. Umbes kella seitsmeks
õhtul olime Zabezis. Asulas hakkasime liikuma
noole suunas, mis näitas Mestiasse. Kohalike
poisikeste käest suuna sobivust kontrollides
saame teada, et tegemist on matkarajaga ning
kindlasti jõuame me seda mööda ka
Mestiasse, kuid kõige kiiremini
jõuaksime kohale mööda teed minnes.
Mitte et meil kiire oleks olnud, aga valime siiski
tee kasuks. Külatänaval, mis täitis ka
oja funktsiooni, kohtusime kohaliku mehega, kes
juhatas meid majani, mille peremees meid
mõõduka tasu eest kindlasti Mestiasse
viiks. Algselt olime plaaninud küll jalgsi
minna, kuid jalad andsid märku, et väike
autosõit ei teeks vastu õhtut
üldse paha. Kuniks kohalik poisike käis
uurimas, kas võiks kohe sõiduks minna,
saime teada, et praegu on külas 25
püsielanikku ja mees ise oli kunagi mägedes
teejuht olnud. Turiste olevat siis olnud palju ja
nüüd püütakse radade
märkimisega endist aega taastada. Kui poiss
tagasi jõudis, liikusime näidatud majani.
Saime kaubale ja sisenesime hoovi. Meie juurde tormas
kaukaasia lambakoer, kes end selili maha viskas ja
kõhu alt sügamist nõudis. Me ei
julgenud keelduda. Kuniks autot valmis seati, ajasime
juttu. Mees oli NSVL meistersportlane alpinismis ja
kroonut teeninud Kohtla-Järvel. Uaz, millega
Mestiasse sõitsime oli ehe näide
nõukogude tehnika põhiolemuslikust
töökindlusest. Juhi uks avanes sõidu
ajal korduvalt suvalistel ajahetkedel ning juht
näitas üles äärmiselt head
reaktsioonikiirust selle püüdmisel. Auto
säilitas seejuures oma endise trajektoori
hoolimata isegi sellest, et esiklaas oli sinna
vastusõitva auto koormast kukkunud tellise
tekitatud mõrade tõttu suures osas
läbipaistmatu, kuid püsis ees hoolimata tee
pealispinna iseärasustest. Kuna olime pressitud
üsna tihedalt, siis peale esimest avanemise
juhtumit uurisime teiste uste olukorda. Juht
rahustas, et need avanevad vaid väljastpoolt ja
kruvikeerajat kasutades. Bensiini kokkuhoiuks
kasutavad kohalikud allamäge liikumisel ära
maa gravitatsiooni. Nii ka meie juht, kuid kuna
masinal puudus tühikäik, siis tuli
majandusliku efekti saamiseks masinat alatasa
välja suretada ja käivitada.
Meile öömaja
andev pererahvas oli taaskohtumise üle
ütlemata rõõmus. Uurisime meid
sinna toonud autojuhi liikumist ja selgus, et mees on
Ushgulis, kuid plaanib tulla Mestiasse, et siis
tagasi Ushguli minna. See klapib meie kavaga
ideaalselt. Anname oma saabumisest teada ka
piirivalvele ning lepime kokku nende külastamise
homme ca 12 ajal. Pakime end juba tuttavates tubades
lahti ning suundume seejärel taaskohtuma
söögikohaga Ushba, kus laseme hea maitsta
veinil, õllel, hinkaalidel ja muul seesugusel
kraamil. Einar ja Meelis Vind ei saa pikaajalise
teises kultuuriruumis viibimise tõttu kuidagi
leppida tavapärase eestlasliku standardtoostiga
"noh" ja seetõttu katkestavad nad üldist
eufoorilist jutuvada sagedasti oma
sõnavõttudega. Tagasi
ööbimispaika jõudes käime
kiirelt pesus ja siis tuleb uni kiirelt. Snobistlikum
osa ei suuda aga järgmise päeva
kultuuriprogrammile mõeldes kuidagi uinuda
ning peale pikemat vähkremist otsustavad veeta
pool ööd pesu pestes.
|