Möödunud päeva kvalifitseerisime selle matka senini ainsaks pool õppe-, pool- matkapäevaks. Ja see oli jätnud kõigile oma, pealtnäha väljapaistmatu, kuid füüsiliselt tuntava jälje. Oli ka üksikuid visuaalselt häirivaid vigastusi. Näiteks grupijuht ilmub hommikusöögile verise ninaga. Eva selgitusi ei anna ja asjaosaline ise väidab, et sügas ja siis tuli kõik nahk ära. Kuna veritsemine segas söömist, aga nina kinnisidumisest peale pikka vastupanuosutamist siiski asja ei saanud, siis lasime nina otsa suure valge pantenoolist sarve. Hommik on pikk ning peale sööki arutame võimalikke variante oma teekonna jätkamisel. Põhimõtteliselt on 3 varianti. Ajaliselt on meil veel võimalik tõusta Bashilli (3442 m) kurule ja sealtkaudu jõuda 3 päevaga Mestiasse. Meie praegune kõrgus aga oli ca 2200. Seejärel oleksime jõudnud ära käia ka Ushgulis. Ees ootaks meid siis 3 korralikku liikumispäeva. Variant 2 puhul liiguksime kohe ära Mestiasse, käiksime Ushgulis ja seejärel Mustas meres ujumas. Variant 3 puhul käiksime Njurmishi kurul vaadet nautimas ning alles seejärel algaks variant 2. Panen variandid ja neile kuluva aja kirja ning alustame Ennikesega agiteerimist Bashillile minekuks. Teised on jätkuvalt ametis erinevate variantide heade ja halbade külgede vaagimisega ning selget seisukohta verbaalselt ei väljenda. Siiski on nägudelt seda juba võimalik lugeda. Et arutelu on pikk ja väsitav, alustame üleliigse toidu söömisega. Sujuvalt muutub üleliigseks ka nende toidukordade maitsvam osa, mida vajaksime Bashilli ületamiseks. Kui kõht lõunaoodet täis, on ka osa otsusest tehtud. Njurmishile me ei lähe. Jätkame söömist ja arutelu ning peatselt on selge, et ka Bashillile me ei lähe - toitu ei jätku. Õigemini jätkuks, aga juba on suurte pekitükkidega suitsuvorst, mida alles eelmisel õhtul kahe suupoolega isuga peeneks jahvatati, kuulutatud mittesöödavaks. Proovisin igaks juhuks ka ise - rasvast nõretav vorst ei ole tõesti kuumadel kividel peesitades sobiv toiduaine. Püüdsin küll selgitada, et üleval on kõik kivid jälle kenasti lume sees peidus aga Einar ei tahtnud näljamatkaga riskida. Seega, homme läheme alla. Lähen tagasi magama ja ärkan lõunasöögiks. Einar ja Meelis Vind on vahepeal all luurel käinud, kuid midagi ilusat näha ei olnud. Allaminekuks on vaja saada teisele poole Tviberi jõge, aga nähtud kohtades ei olnud jõgi küll ületamiseks sobiv. Sööme lõunat. Liigume mööda Tviberi vastuvoolu üles, et leida homseks sobiv ületuskoht. Eva jääb ainsana laagrisse lebama. Oma teel leiame ca 20 minutilise kõndimise järel kivised ja täis kasvanud laagriplatsid, kuid kohta, mida suurema telkimispaigana reklaamida, küll mitte. Taas kodus olles leiab Meelis Vind netist pildi, millel on näha sama koht 40 aastat tagasi. Liustik ulatub sellel pildil praktiliselt Kitlodi ja Tviberi jõe suudmeni ning jääkiht on oma 30-40 m paksem.

Peagi leiame koha, kus talvisest laviinist on jäänud täiesti kandev lumesild. Teeme igaks juhuks ka koormuskatse ära. Kuna oleme peaaegu liustiku otsa juures väljas, läheme vaatama veel koobast, kust jõgi väljub. Vahetult enne liustikku algas järsk jäänõlv, mis sulas ja millel paiknev moreen pidevalt pudises. Hiilisime ettevaatlikult suuremate kivide varjus lähemale, kuid varsti läks kivisadu nii tihedaks, et harva möödus mõni minut kui kivi ei kukkunud. Isu koobast lähemalt silmitseda jääb järjest väiksemaks ning varsti kaob hoopiski. Põgeneme tagasi. Tohutusuure rändrahnu, mille läbimõõt võis olla oma 10 m, teeme pilti. Laagripaigas on meie köögi vallutanud sipelgad ning Einari kivialuse magamiskoha sisalikud. Sisalikud lahkuvad suuremat protesteerimata, kuid näiteks kalakonservi karbis end sisse seadnud sipelgakoloonia ei näita mingeid kiirustamise märke. Deporteerime suuremad kolooniad võssa. Kogu operatsiooni vältel jutustab telgist välja roninud Eva oma äsjasest kohtumisest musta alpinistiga.

Oleme Meelis Vindiga jälle kokanaadis. Kuna lõunast toitu on veel sipelgatest järel, siis keeldume enne õhtusöögiga alustamast kui lõuna söödud. Peale pikka puiklemist võtame siiski asja korralikult ette. Kuna väljume loodetavasti mägedest paar päeva plaanitust varem, siis on võimalik söögi osas valimist jätkata. Päike on pilve taha kadunud ja kivid jahtunud, kuid pekivorst diskvalifitseerub, ilmselt selleks matkaks jäädavalt. Shokolaad, aprikoosid, kuivikud ja halvaa kõrvaldatakse samuti. Pooleteise normi suurusesse tatraputru segame topelt portsu liha ning keedame terve kannutäie kakaod topelt piimapulbriga. Ühesõnaga, söögiorgia õige otsuse tähistamiseks. Vaatame üle ka oma alkoholivarud ning alustame homseks ilusa ilma tellimisega. Aga et toidu valmimiseni läheb veel aega ja üldise toidukülluse juures kaob kokanaadil valvsus, siis õnnestub Pillel nihverdada valmis segatud ja vee keemaminekut ootavast kakao ja piimapulbri segust osa enesele. Märkame juhtunut alles siis, kui segusse kastetud kuivikute ragin ta hammaste alla meie tähelepanu köidab. Peale sööki harutame laiali oma paberipakid ja hakkame nüüdseks juba kasututest matkapäevikutest tuld tegema. Palume Einaril ja Eval eemaldada oma ööbimiskivi juurest kõik põlevad esemed. Kui nad meie altruistlikust plaanist, mis näeb ette neile sooja ööbimispaiga tekitamist, aru saavad, hakkavad nad kõva häälega rääkima suvistest soojadest öödest. Tegelikkuses oli asi muidugi laiskuses. Alguses ei viitsi asju eest ära viia, pärast tagasi tuua ja kodus pesta. Ilmselt oleks magamiskotid natuke tahmaseks saanud muidugi, aga kõigi teiste meelest oleks kivist öö läbi õhkuv soojus selle kuhjaga kompenseerinud. Kuna vägisi keegi head teha ka ei viitsinud, siis said sooja pesa hoopis sisalikud, keda siin kivide all kümnete kaupa ringi hulkus. Määratleme möödunud päeva luurepäevana, mille olulisimaks kriteeriumiks on otsus lühendada marsruuti seda luureandmete puudumisega põhjendades.