Ärkame jälle kell 4, kuid kuna armsaks saanud laagripaigaga hüvastijätmine võttis plaanitust rohkema aega, siis minema saame kell 7. Tõus Semi (3769 m) kurule võimaldas jälle nautida kottidega köiesliikumise nüansse. Liikumise algul kui eesmineja ei jaksa algavat tõusu võtta nii kiiresti kui taga veel laugel maal kõndivate kaaslaste tempo võimaldaks, siis köis nende vahel tikub tagatulijatele sagedasti jalgadesse takerduma ning kuulda on vaiksehäälseid seisukohavõtte. Aga kui eesliikuja juba kord järsemast kohast üles on saanud, siis venib ta samm kohe eelnenud seisukohad peas kumisemas, iseenesest pikemaks ja köiskonna tempo kiireneb hoolimata sellest, et kaaslased alles järsemal tõusuosal ukerdades püüavad kõigest jõust eesliikuja tempot köit pingutades vähendada. Segavast hingeldamisest hoolimata kostab valjuhäälseid arvamusi maastiku ja eesliikuja tegeliku olemuse kohta. Avarduvast vaateväljast innustust saanuna ei hoia eesliikujat veel miski tagasi ja ta tunneb jõulisest edasiliikumisest mõnu. Varsti on tagumised nõlval verbaalseks seisukohavõtuks võimetud ja ning köis tõmbub liikujate tempot ühtlustades korralikult pingule. Saabub tasakaaluseisund, mis kestab kuni eesliikuja jõuab jälle reljeefi järsema tõusuga alale ning köis hakkab taas taga liikujate jalgadesse takerduma. Siiski võtab kõnevõime taastumine natuke aega, kuniks hakkab tasapisi jälle kostma mitmesuguseid rahvalikke väljendeid. Ja kõik kordub kuni olemegi kurul. Ilm on sama ilus kui eile hommikul ning seetõttu asume realiseerima oma radiaali Oia (3905 m) mäele. Einar ja Eva ei viitsi tulla ja seetõttu on minejaid 4. Kuna hoog on ilma kotita eriti hea, siis ignoreerime Einari soovitust minna tõusule ümber väikese ribi. Paneme hooga üles ribi harjale, kuid teiselt poolt allasaamine ei ole võimalik. Läheme sama rada mööda alla tagasi ja suur tormamise hoog hakkab ka vaibuma. Võtsime nüüd kursi soovitatud suunas. Peagi läks tõus lumenõlval järsuks ning tuli tõusta kolmes taktis astmeid lüües. Tipule lähemal läks ribi hari, mida mööda me tõusime, küll kitsamaks, kuid laugemaks ja kiviseks. Ilma suuremate seiklusteta olimegi üleval. Aga, mis pole möödas on ees. Kiirest tõusust innustust saanutena tundsime vastupandamatut soovi teha laskumiseks harja traavers otse Einari ja Eva istumispaiga suunas kulgeval ribil. Tingimused selleks paistsid ideaalsed. Enne seda tegime hoolega pilti nii sellest, mis meid Kitlodi liustikul ees ootas kui sellest, mida juba ennegi näinud olime. Kuna kiiver segas natuke aparaati piilumist, otsustas Meelis Vind selle peast ära võtta ja maha panna. Loomulikult kasutas kiiver võimalust ja pani kive mööda kolksudes tuldud teed tagasi. Vaatasime kiivrile järele ja meie kaunis harjatraaversi plaan tundus luhta läinud olevat. Kiiver jäi pidama ca 10 m allpool kivi taha pidama ja Mell hakkas sellele järgi minema. Selle käigus läksid liikuma väiksed lumekuulikesed, mis kiivrile uue hoo sisse andsid ja tal järgmiste suuremate kivideni lubasid hüpelda. Nüüd jätkas Mell oma edasist liikumist üliväga ettevaatlikult ning sai kiivri rihmast kinni just sellel hetkel kui see plaanis edasi minna. Puhkides kuid sõnatult saabus kiivriomanik tagasi.

Alguses oli harja mööda minek hea ja mõnus. Lumi oli parasjagu pehme ja jalg pidas ilusasti. Varsti aga jõudsime kohta, kus harjal oleva lume ja harja enese vahel oli ca 1,5 m sügavune renn. Nii kivine kui lumine pool oli üsna järsk kuid nende vahel oli hea turvaline liikuda. Liikusime päikese käes juba väga püdelaks muutunud lund nõlvalt enese alla tallates kohani, kus turvaline kivisein meie paremalt poolt otsa lõppes. Edasi läks püdel ja järsk ca 1,5 m kõrgune lumekiht sujuvalt üle järsuks jääga kaetud nõlvaks, millest turritasid välja üksikud suuremad kivid. Ka hari ise oli muutunud väga kitsaks, selle päikesevarjus külg väga järsuks ning lume olekut arvestades me seda mööda liikuda ei tihanud. Seda lõiku ei olnud rohkem kui 20-30 m ja seetõttu proovis Meelis Vind harja teisele, mõnevõrra tugevama lumega poolele kirkadest tugipunkti aretada, kuid kindlust tekitav see välja ei kukkunud. Meie peatumist nähes oli Einar hakanud meile alla vastu tulema. Meie kahtlevat olekut mõnda aega silmitsenud, soovitas ta tungivalt üles tagasi minna ja laskuda ülestuleku kohast. Ennikesele ja Pillele, kes veel turvalises kanalis seisid ja eesolevat hästi ei näinud, tundus seisak ootamatu ja tagasimineku soovitus hoopis arusaamatu. Olin eesliikujana jäisele kohale kõige lähemal ja proovisin kirkaga selle kõvadust ja kihi paksust. Ei tekkinud kuidagi tahtmist sinna ilma julgestuseta peale minna. All käis Einar endiselt peale, et tagasi läheksime. Arvasin nüüd ka ise sama moodi. Pöörasime otsa ümber ja tee läks taas mööda turvakanalit ülespoole. Varsti olime taas üleval ja asusime kiivri jälgi mööda laskuma. Nüüdseks oli kogu nõlv märga ja vedelat lund täis ning pidamine ei olnud eriti hea. Sula lumi kleepis kassid ümmarguseks Samas ei kujunenud korduvad vastlad ka eriti pikaks, sest sula lume kiht oli paks. Küll maitses all jook hea.

Jätkasime teed Kitlodi liustikku mööda laskudes. Lumi oli sula, kuid jalg sügavale ei vajunud. Jälle olid silme ees Einari jalad. Lõuna tegime liustikule kogunenud väikese, veega täitunud lohu kaldal. Õigemini kaldast mitukümmend meetrit eemal, sest kallas ise oli liustiku kohta ootamatult soine ja lombist vee kättesaamine osutus parajaks katsumuseks. Lõuna oli pidulik. Meil oli ainulaadne võimalus ISE avada punase kastmega kala konserv. Suurte pekitükkidega suitsuvorst, mis muidu ikka normi järgi kohusetundlikult sisse söödi, tundus osale seltskonnast juba jäledana ja mittesöödavana. Lasime Einariga hea maitsta. Iseäranis väheks oli jäänud ka kuivanud datlite sööjaid ja mina neid ka üksi ära süüa ei suutnud.

Pealelõunal jõudsime esimese jäämuruni, millest möödumine läks ilma eriliste viperusteta. Jäämurru paremal küljel oli laotud telgiasemed, Kitlodskie verhnie, mis olid ööbitavad, kuid mitte kutsuvalt. Telgiasemete juurest algas järsk konglomeraatnõlv, mida läbisime kolmekaupa. Tulime Einari ja Evaga esimestena, valides teekonda võimalikult suurte kivide vahel, kuid vältides neid savist välja enesetele kõhu peale tõmbamast. Tagumine kolmik seevastu eelistas pigem ühtlase koostisega segust koosnevat nõlva, kuid nii mõnigi kord ei jaksanud väikesed kivid neid pidada ja nii tuli ette kiireid istumisi. Meelis Vind libises koguni nii õnnetult, et pidime tema randme puhastamiseks ära raiskama märgatava koguse piiritust. Edasi liikusime mõõduka kaldega lahtisel liustikul kuni järgmise jäämurruni. Jäämurru poolne nõlv koosnes silekaljust, mida mööda oleks alla saanud vaid köiega. Kuna päike hakkas juba allapoole vajuma, siis otsustasime laskuda natuke eemal olevast väga järsust konglomeraatnõlvast, mille pikkus oli parasjagu niisugune, et libisemisel oleks saanud hulga siniseid plekke ja piiritus oleks ilmselt ka kõik ära kulunud. Seekord läks Meelis Vind Einari ja Evaga ees ning mina tulin taga Pille ja Ennikesega. Ühelt poolt oli hea vaadata eesliikujate tegevust ja sellest õppida, kuid sellega kaasnes nii mõnigi kord neile tuge pakkunud kivide lahtitulek ja kui ma järgmise kolmiku esimesena laskudes püüdsin end nende kivide külge riputada, siis nii mõnigi jäi mulle pihku ja tuli kasutuna allootavatele kaaslastele veeretada. Igatahes saime sellest kohast õnnelikumalt alla kui eelmisest kohast. Jälle liikusime lahtisel liustikul kuni jõudsime kolmanda jäämurruni. Seal enam jääst mööda ei pääsenud. Tuli teha pikki sikk-sakke liustiku pragude vahel otsides sobivamaid kohti üle hüppamiseks, et siis jälle mõne jäälaine harjalt alla ronida. Sellele järgnev laugem liustiku osa oli juba ohtralt kividega üle külvatud ja kasside ja köiega kõndimine muutus järjest tülikamaks. Ennike hakkas ilmutama omapärast stiili, mis väljendus koperdamise korral rätsepistesse maandumises, millest ta jaksas meie kõigi üllatuseks vähese kätetoetusega jälle püsti tõusta. Köis takerdus ikka ja jälle kividesse ja kivid jalgadesse, kuid soov vältida peatust enne kui kannatab ka kassid ära võtta kannustas edasi minema. No tegelikult juba kannatas, aga läksime veel natuke. Laskumisel väikesest nõlvast takerdusin jalga kivi taga ja tegin järsu langemise pea ees. Kui kiiver maad puutus, saabus ka kott kuklasse. Multifilmides nähtud põse lödisemist mööda kiviklibust jääd õnnestus siiski vältida. Mõne aja pärast röögatas taga Eva, kes samuti oli koperdanud, kuid temal läks kehvemini. Kirka alumine osa jäi ilusasti jäässe pidama, kuid istuli langeva Eva kael libises kuni stabiilse iste saabumiseni mööda kirka labidat, jättes kaelale laia marraskile tõmmatud jälje. Taga liikuv kolmik oli jäänud nõlva tõttu nägemisulatusest välja, kuid Meelis Vindi arvamused meie asukoha kohta oli kuulda. Vaatasime Einariga Eva üle ja leidsime vigastuse piiritust mittevääriva oleva. Tagumist kolmikut oli endiselt ainult kuulda. Kui nad nähtavale ilmusid, olid neil kassid juba seljakotti pakitud ja köis Melli koti küljes. Einar sai valju noomituse kivide lohaka paigaldamise eest. Ühesõnaga, väsimus hakkas tunda andma.

Jätkasime liikumist liustikul, mis üha rohkem omas püsivat moreenikatet. Puud ja rohelised aasad liustiku otsa juures olid juba käeulatuses, kuid ka päike oli loojunud. Nagu ikka, osutuvad kauged rohelised aasad lähemal uurimisel soiseks võsaks. Nii ka seekord. Hädapärast oleks saanud muidugi ööbida, kuid kuna all pidid olema Kitlodskie niznie stojanki, siis otsustasime edasi minna. Natukese maa pärast muutus meie tee jälle eelmise aasta Ak-Kemi paremkallast meenutavaks. Rohunõlv pööras end 45 kraadi kaldu ja kattus võsaga. Läks hämaraks. Võtsime kõiki jäsemeid tööle rakendades suuna ülespoole, sest allpool ilmus liustiku alt välja jõgi ning sellest tahtsime eemale hoida. Peagi olime jällegi enam-vähem tasasel liigniiskel alal. Ainult Meelis Vind oli kadunud. Ootasime ja peagi oli ka tema nõlvast üleval tunnistusega, et järsu rohunõlva nägemine murdis ta vaimu. Liikusime edasi, ületades mitmeid väikesi ojakesi, mis saabuvast pimedusest hoolimata koos meiega oma teekonda jätkasid. Varsti tõkestas meie tee suurtest kividest moreenivall. Viskasime kotid maha ja suundusime Einariga erinevatesse suundadesse lubatud telkimisplatse otsima. Saabusime tagasi pimedas leidmata midagi paremat kui meetrise läbimõõduga kivid. Kuna moreenivalli jalamil oli ka meetrist väiksema läbimõõduga kive, millest jaks üle käis, siis asusime telgiplatse laduma. Ennike ja Pille said oma väikese telgi kiirelt kivide vahele sokutatud, meie neljane telk aga vajas ülespanekuks oluliselt rohkem ruumi. Igatahes sai paras väljak laotud. Einar ja Eva olid silma peale visanud suurele kivile, mille alla sai kahese magamiskoha kujundada. Kujundamine ise vajas küll veel tegemist aga idee oli olemas. Meie Melliga kivialusteks hakata ei kavatsenud ning jätkasime platsi tasandamist. Õhtusöök serveeriti juba kaugel uues päevas ning söömist iseloomustasid kõige eriskummalisemad poosid ja asendid väljalaotud toiduainete haaramiseks ja edasiandmiseks. Peaasi et aga mitte püsti ei peaks tõusma. Õhtu nael oli suur kannutäist kakaod, mille lõppemise järel tundus ka homne ilm suurepärane tulevat. Kuu valgustas meie ees olevas Tviberi orus asuvat jääkoske ning selle helk läbi madalate kaskede võrade oli tõeliselt omapärane vaatepilt. Telgis oli kahekesi kohe lahedalt ruumi ja sai kivid endale rahuldavalt kontide vahele ära mahutada. Läbi une oli veel kuulda kivide kolinat ja Eva õpetussõnu. Grupijuht valmistus magamiseks.