Ärkame 4 ja saame kell 6 laagrist minema. Õues olevad korralikud miinuskraadid on tee kõvaks teinud ja minek edeneb kasside krõbinal. Ljalverile minekust loobusime, ei tõusu kirjeldus ega nähtav pilt ei kutsunud meid sinna. Kell 8 oleme ülemisel 3980 m kõrgusel ülemisel Tsanneri kurul. Kohe kui pea üle aheliku ulatus, hakkas puhuma kõva ja külm tuul. Vaade Bezengi seinale on aga võimas. Kurul on tuur ja ka Einar jäädvustab meie kohalviibimise paberil. Liigume alla tagasi, et siis uuesti tõusta ja nautida järgmist vaadet 3870 m kõrguselt keskmiselt Tsannerilt. Tõusul kohtume suure, laia ja sügava jääpraoga, mis on kaarjate võlvidega tubadeks jagatud. Keskmisel Tsanneril hakkas meile tunduma, nagu tooks tuul meieni inimeste hääli. Pidasime seda tuule mänguks, tundus see ju äärmiselt ebatõenäolisena. Terasemal uurimisel oli fantaasiat appi võttes näha kauguses Ljalveri (4355) ja Gestola (4859) suunas nõlval ka inimeste jälgede rada, kuid ka see tundus võimatuna. Jätkame oma harjatraaversit tõusuga 4000 m peaaheliku tipukesele. Ilm on täiesti selge ja vaated imelised. Mitmepäevane ootamine oli end lõpuks ära tasumas. Alumisele Tsanneri kurule minekuks sisenesime kuritegu sooritades Venemaa territooriumile. Kui olime oma laskumisest poole ära teinud, märkasime teiselt poolt 3887 m kõrgusele alumise Tsanneri kurule laskumas matkagruppi. Jätkasime laskumist ja selgitasime Pillele, et tegemist on piki peaahelikku kulgeva Vene-Gruusia piiri kontrollkäiku tegeva vene piirivalvurite grupiga. Laskujad liikusid nobedasti ja jõudsime põgusale kohtumisele üsna napilt. Tegemist oli Riia grupiga, kes kaks päeva oli üleval ilma oodanud ja nüüd nii kiiresti kui võimalik Bezengi laagrisse kiirustas. Kutsuti meidki kaasa väikest napsi võtma. Kartes põhjustada tüli Gruusia ja Vene piirivalvurite vahel, jätsime minemata. Soovisime neile edukat laagrisse jõudmist ja tegime kuru all kiire lõuna. Teisel pool oli kurult näha lai bergs, millel siiski paistis ka täistuisanud koht. Selle ületamine õnnestus kõigil ilma probleemideta ja kell 13.30 olime tagasi laagris, kus temperatuur oli nagu saunas. Hoolimata mõni päev tagasi juurdesadanud lumest, oli meie telk nagu mätta otsas. Vaiad olid enamuses välja sulanud ja telk ise lonti vajunud. Kaapisime maha enamuse riideid ja jälle oli Meelis Vindil tükk aega tegemist. Seekord oli asi juba tõsisem. Eilset õppetundi millekski pidamata oli ta jälle oma passi samamoodi kilesse pakkimata jätnud ja selle lihtsalt riidekotis põue pistnud. Nüüd oli see aga üsna vettinud olemisega. Laiali olid läinud nii tema enda pilt kui USA viisa, millega oli plaan reisile minna, aga ka kõik muud templid. Ainsana säras soomlaste löödud punane templijäljend.

Vesi pottides oli päikese käes peaaegu pehmeks läinud ning nüüd kõlbas sellest hulga jooki segada. Pool tundi peale meie laagrisse jõudmist ei olnud enam näha ei Ljalveri ega ka käidud kurusid. Tundus veelkord tark tegu olnud Ljalverile mitte minna. Panime ka tee üles. Kuna päike oli kadunud ja kogunevate pilvede mõjul tõmbus olemine rõskeks, oli teejoomise ajaks kohale jäänud ainult Ennike ja kokanaat Meelistega koosseisus. Rohkem kui pool kannu teed kadus vulinal. Kutsusime iga kord ka Einarit teed jooma, aga ta ei viitsinud ennast telgist liigutada. Viimastel pakkumiskordadel lisasime juba juurde, et tegemist on retoorilise küsimusega. Hakkas vihma tibutama. Selle heli peale toimus ootamatu start, ning jalast ära tulla ähvardavate saabastega ja korduvalt pikkadesse lohisevatesse paeltesse koperdades tormas laagriplatsil äkitselt ringi poolpaljas Einar ja korjas oma kuivamalaotatud riideid kokku. Peale teejoomist proovime magama heita, aga ei suuda. Vihm on järele jäänud, kuid taevas on pilves. Telgis olles aga on tunda, kuidas päike läbi pilve kütab. Mõnda aega peaaegu rahulikult lebanud Meelis Vind kaotab enesevalitsuse ja ronib õue tagasi. Läheme talle peagi järele, sest telgis on võimatu olla. Bezengi orus sähvivad välklambid ja tehakse kõvasti mürtsu. Riialased on vist laagrisse jõudnud. Ajame Pille ka telgist välja ja jagame kaardid. Hakkab uuesti sadama. Mell on kuulutanud ilmale boikoti. Seisab telgi ees ja sisse ei tule. Natukese aja pärast solvub ja kurjustab, et see vihm isegi mitte ei pese. Jätkame poolelijäänud roberit telgis. Varsti läheb ilm jälle ilusaks ja palavuse tõttu ronin telgist välja Mellile seltsiks. Teised ei kiirusta. Kuna ilus ilm läheb kiiresti mööda, siis ronin varsti jälle telki tagasi. Seltskonna headusest innustust saanud Meelis Vind järgneb ka varsti. Parem kui poleks tulnud. Olin just jõudnud oma magamiskoti kenasti enesele külje alla keerata ja tema oma peale võtta kui ta nähtavale ilmus ja oma koti ära võttis, mainides, et 25 aastat tagasi oleks kindlalt kakluseks ka läinud. Arvasin, et kui ma selle talt nüüd tagasi võtaksin, siis läheks ehk praegugi. Tegin siiski panuse ilma paranemisele. Nii juhtuski. Varsti tuli jälle välja ronida, kus Ennike juba vahetunud kokanaadi liikmena priimustega soojendusvõimlemist tegi. Esimeste piiskade langemise ajal kuidas juhtub kokku kogutud ning sellele järgnenud edasi-tagasi sõelumisega olid aga sokid telgis nii sassi läinud, et Meelis Vind, Einar ja Eva pidid selguse saamiseks läbi tegema katsumusterohke jagamise. Lahenduse võti seisnes selles, et Einar ja Eva kasutasid saapadeodoranti ja Meelise sokid olid kõige suuremad. Kui saapad jälle sokkide otsas olid, asus ka Einar appi oma priimust käivitama. Kogunenud oli lisaks ka muid tegemist vajavaid töid: telk teipida, prügi põletada või jääprakku viia, ise jääprakku õppustele minna, telk korrastada, telgi esik koristada, viina võtta. On ju vana tõde, et hea ilma saamiseks peab vähemalt 1 pudel tühjaks saama. Eile sai stronn otsa ja tulemus oli kõigile täna hommikul silmaga näha. Kuna kõige tähtsam on siiski ilm, siis prioriteet oli lõpetada järgmine pudel. Ka vajas grupijuhi äge köha vana hea retsepti järgi valmistatud pipraviinaga ravimist. Õhtu oli saabumas ja seetõttu muude toimetustega alustamise lükkasime homsesse hommikusse lootuses vähegi eduka õhtu korral üle Semi kuru Kitlodi liustikule minna. Iseäranis Meelis Vindil oli hinge peal ka telgi katuse teipimine, aga peatselt rahunes temagi. Peale selle, telk oli niiske.

Kuna nüüd oli matk kindlasti juba poole peal, tuli hakata varusid üle vaatama. Ilmnes, et maitseaineid tuleb hakata kokku hoidma, sest muidu ei ole varsti enam millegagi grupijuhti ravida. Ka edaspidi tõenäoliselt ette tulla võivad ilusad ilmad lugesime üle. Oli täpselt kaks. Mõned pidasid kindlasti vajalikuks ka pesuvahetust. Samuti hakkasid kuivikud mõnes kotis otsa lõppema. Meelis Vindil oli millegipärast koti põhjas nii leiva kui saiakuivikute puru, kuigi enne ei pannud materjalide segunemist keegi tähele. Kuigi selline segadus ei mõjuta oluliselt segu maitseomadusi, oli siiski tegemist ebatavalisusega, mille kohta lausa tuli aru pärida. Selgitus midagi uut ei pakkunud, Liidit polevat kuivikute pakkimise ajal lihtsalt kodus olnud ja seetõttu polnud võimalik leida rohkem kui üht kotti. Õhtusöögi ajal murdis Pille läbi pilvede paistvate Tsanneri kurude poole piiludes ikka veel pead, kuidas küll ennelõunal nähtud piirivalvurid ikka jaksavad niisugustes oludes oma tööd teha. Magama läksime ilma magustoiduta, sest kokanaat lihtsalt keeldus meile mannavahtu tegemast väites, et kõik mis toidupakis oli, on söödud ja lisatoitlustamise vajadust meie nägudelt välja lugeda nad ei suuda. Õigemini, ega ei tehtud katsetki. Ei aidanud ka Meelis Vindi pakkumine vahulevurritamiseks välja laenata oma tuttuus Campi puur, mille jäässe keeramine ei olnud nagunii kuidagi võimalik.