Ärkame 4 ja saame kell 6
laagrist minema. Õues olevad korralikud
miinuskraadid on tee kõvaks teinud ja minek
edeneb kasside krõbinal. Ljalverile minekust
loobusime, ei tõusu kirjeldus ega nähtav
pilt ei kutsunud meid sinna. Kell 8 oleme
ülemisel 3980 m kõrgusel ülemisel
Tsanneri kurul. Kohe kui pea üle aheliku ulatus,
hakkas puhuma kõva ja külm tuul. Vaade
Bezengi seinale on aga võimas. Kurul on tuur
ja ka Einar jäädvustab meie kohalviibimise
paberil. Liigume alla tagasi, et siis uuesti
tõusta ja nautida järgmist vaadet 3870 m
kõrguselt keskmiselt Tsannerilt. Tõusul
kohtume suure, laia ja sügava
jääpraoga, mis on kaarjate võlvidega
tubadeks jagatud. Keskmisel Tsanneril hakkas meile
tunduma, nagu tooks tuul meieni inimeste
hääli. Pidasime seda tuule mänguks,
tundus see ju äärmiselt
ebatõenäolisena. Terasemal uurimisel oli
fantaasiat appi võttes näha kauguses
Ljalveri (4355) ja Gestola (4859) suunas
nõlval ka inimeste jälgede rada, kuid ka
see tundus võimatuna. Jätkame oma
harjatraaversit tõusuga 4000 m peaaheliku
tipukesele. Ilm on täiesti selge ja vaated
imelised. Mitmepäevane ootamine oli end
lõpuks ära tasumas. Alumisele Tsanneri
kurule minekuks sisenesime kuritegu sooritades
Venemaa territooriumile. Kui olime oma laskumisest
poole ära teinud, märkasime teiselt poolt
3887 m kõrgusele alumise Tsanneri kurule
laskumas matkagruppi.
Jätkasime laskumist ja selgitasime Pillele, et
tegemist on piki peaahelikku kulgeva Vene-Gruusia
piiri kontrollkäiku tegeva vene piirivalvurite
grupiga. Laskujad liikusid nobedasti ja
jõudsime põgusale kohtumisele üsna
napilt. Tegemist oli Riia grupiga, kes kaks
päeva oli üleval ilma oodanud ja
nüüd nii kiiresti kui võimalik
Bezengi laagrisse kiirustas. Kutsuti meidki kaasa
väikest napsi võtma. Kartes
põhjustada tüli Gruusia ja Vene
piirivalvurite vahel, jätsime minemata.
Soovisime neile edukat laagrisse jõudmist ja
tegime kuru all kiire lõuna. Teisel pool oli
kurult näha lai bergs, millel siiski paistis ka
täistuisanud koht. Selle ületamine
õnnestus kõigil ilma probleemideta ja
kell 13.30 olime tagasi laagris, kus temperatuur oli
nagu saunas. Hoolimata mõni päev tagasi
juurdesadanud lumest, oli meie telk nagu mätta
otsas. Vaiad olid enamuses välja sulanud ja telk
ise lonti vajunud. Kaapisime maha enamuse riideid ja
jälle oli Meelis Vindil tükk aega tegemist.
Seekord oli asi juba tõsisem. Eilset
õppetundi millekski pidamata oli ta jälle
oma passi samamoodi kilesse pakkimata jätnud ja
selle lihtsalt riidekotis põue pistnud.
Nüüd oli see aga üsna vettinud
olemisega. Laiali olid läinud nii tema enda pilt
kui USA viisa, millega oli plaan reisile minna, aga
ka kõik muud templid. Ainsana säras
soomlaste löödud punane templijäljend.
Vesi pottides oli päikese
käes peaaegu pehmeks läinud ning
nüüd kõlbas sellest hulga jooki
segada. Pool tundi peale meie laagrisse
jõudmist ei olnud enam näha ei Ljalveri
ega ka käidud kurusid. Tundus veelkord tark tegu
olnud Ljalverile mitte minna. Panime ka tee
üles. Kuna päike oli kadunud ja kogunevate
pilvede mõjul tõmbus olemine
rõskeks, oli teejoomise ajaks kohale
jäänud ainult Ennike ja kokanaat Meelistega
koosseisus. Rohkem kui pool kannu teed kadus vulinal.
Kutsusime iga kord ka Einarit teed jooma, aga ta ei
viitsinud ennast telgist liigutada. Viimastel
pakkumiskordadel lisasime juba juurde, et tegemist on
retoorilise küsimusega. Hakkas vihma tibutama.
Selle heli peale toimus ootamatu start, ning jalast
ära tulla ähvardavate saabastega ja
korduvalt pikkadesse lohisevatesse paeltesse
koperdades tormas laagriplatsil äkitselt ringi
poolpaljas Einar ja korjas oma kuivamalaotatud
riideid kokku. Peale teejoomist proovime magama
heita, aga ei suuda. Vihm on järele
jäänud, kuid taevas on pilves. Telgis olles
aga on tunda, kuidas päike läbi pilve
kütab. Mõnda aega peaaegu rahulikult
lebanud Meelis Vind kaotab enesevalitsuse ja ronib
õue tagasi. Läheme talle peagi
järele, sest telgis on võimatu olla.
Bezengi orus sähvivad välklambid ja tehakse
kõvasti mürtsu. Riialased on vist
laagrisse jõudnud. Ajame Pille ka telgist
välja ja jagame kaardid. Hakkab uuesti sadama.
Mell on kuulutanud ilmale boikoti. Seisab telgi ees
ja sisse ei tule. Natukese aja pärast solvub ja
kurjustab, et see vihm isegi mitte ei pese.
Jätkame poolelijäänud roberit telgis.
Varsti läheb ilm jälle ilusaks ja palavuse
tõttu ronin telgist välja Mellile
seltsiks.
Teised ei kiirusta. Kuna ilus ilm läheb kiiresti
mööda, siis ronin varsti jälle telki
tagasi. Seltskonna headusest innustust saanud Meelis
Vind järgneb ka varsti. Parem kui poleks tulnud.
Olin just jõudnud oma magamiskoti kenasti
enesele külje alla keerata ja tema oma peale
võtta kui ta nähtavale ilmus ja oma koti
ära võttis, mainides, et 25 aastat tagasi
oleks kindlalt kakluseks ka läinud. Arvasin, et
kui ma selle talt nüüd tagasi
võtaksin, siis läheks ehk praegugi. Tegin
siiski panuse ilma paranemisele. Nii juhtuski. Varsti
tuli jälle välja ronida, kus Ennike juba
vahetunud kokanaadi liikmena priimustega
soojendusvõimlemist tegi. Esimeste piiskade
langemise ajal kuidas juhtub kokku kogutud ning
sellele järgnenud edasi-tagasi
sõelumisega olid aga sokid telgis nii sassi
läinud, et Meelis Vind, Einar ja Eva pidid
selguse saamiseks läbi tegema katsumusterohke
jagamise. Lahenduse võti seisnes selles, et
Einar ja Eva kasutasid saapadeodoranti ja Meelise
sokid olid kõige suuremad. Kui saapad
jälle sokkide otsas olid, asus ka Einar appi oma
priimust käivitama. Kogunenud oli lisaks ka muid
tegemist vajavaid töid: telk teipida, prügi
põletada või jääprakku viia,
ise jääprakku õppustele minna, telk
korrastada, telgi esik koristada, viina võtta.
On ju vana tõde, et hea ilma saamiseks peab
vähemalt 1 pudel tühjaks saama. Eile sai
stronn otsa ja tulemus oli kõigile täna
hommikul silmaga näha. Kuna kõige
tähtsam on siiski ilm, siis prioriteet oli
lõpetada järgmine pudel. Ka vajas
grupijuhi äge köha vana hea retsepti
järgi valmistatud pipraviinaga ravimist.
Õhtu oli saabumas ja seetõttu muude
toimetustega alustamise lükkasime homsesse
hommikusse lootuses vähegi eduka õhtu
korral üle Semi kuru Kitlodi liustikule minna.
Iseäranis Meelis Vindil oli hinge peal ka telgi
katuse teipimine, aga peatselt rahunes temagi. Peale
selle, telk oli niiske.
Kuna nüüd oli matk kindlasti juba poole
peal, tuli hakata varusid üle vaatama. Ilmnes,
et maitseaineid tuleb hakata kokku hoidma, sest muidu
ei ole varsti enam millegagi grupijuhti ravida. Ka
edaspidi tõenäoliselt ette tulla
võivad ilusad ilmad lugesime üle. Oli
täpselt kaks. Mõned pidasid kindlasti
vajalikuks ka pesuvahetust. Samuti hakkasid kuivikud
mõnes kotis otsa lõppema. Meelis Vindil
oli millegipärast koti põhjas nii leiva
kui saiakuivikute puru, kuigi enne ei pannud
materjalide segunemist keegi tähele. Kuigi
selline segadus ei mõjuta oluliselt segu
maitseomadusi, oli siiski tegemist ebatavalisusega,
mille kohta lausa tuli aru pärida. Selgitus
midagi uut ei pakkunud, Liidit polevat kuivikute
pakkimise ajal lihtsalt kodus olnud ja
seetõttu polnud võimalik leida rohkem
kui üht kotti. Õhtusöögi ajal
murdis Pille läbi pilvede paistvate Tsanneri
kurude poole piiludes ikka veel pead, kuidas
küll ennelõunal nähtud piirivalvurid
ikka jaksavad niisugustes oludes oma tööd
teha. Magama läksime ilma magustoiduta, sest
kokanaat lihtsalt keeldus meile mannavahtu tegemast
väites, et kõik mis toidupakis oli, on
söödud ja lisatoitlustamise vajadust meie
nägudelt välja lugeda nad ei suuda.
Õigemini, ega ei tehtud katsetki. Ei aidanud
ka Meelis Vindi pakkumine vahulevurritamiseks
välja laenata oma tuttuus Campi puur, mille
jäässe keeramine ei olnud nagunii kuidagi
võimalik.
|