Varahommikune pilt Tsanneri kurudele midagi head ei tõota ja pole mõtet tormata. Hommikusöögi ajal ilmub ülemine Tsanner siiski nähtavale ja otsustame moraali taastamiseks sinnapoole liikuma hakata. Saame käia ca tunni kui kõik halliks muutub. Istume paarkümmend minutit ning hakkame siis hoolikalt jälgi mööda tagasi tulema. Eesliikuja tumedat kuju on võimalik näha maksimaalselt 20-30 meetri kauguselt. All laagris on päikesepaiste ja täielik rannailm. Lumi sulab silmnähtavalt ning tuleku jäljed on veel vaevu aimatavad. Oleme laagripaigaks valinud oaasi, ümberringi on kõik hall. Riietame end mõõdukalt lahti ja võtame päikest, ainult Meelis Vind peab vajalikuks pikkades riietes ringi siblida ja meile arusaamatu vajadusega toimetusi toimetada. Toimetamise vajaduse suutis ta enesele tekitada viimase paari tunniga. Tema pass, mille ta oli korralikult riidest kaelakotti pannud ja seejärel põue pistnud, osutus nüüd niiskeks ja vajas päästmist. Iseäranis head operatiivsust päikesevõtul näitab seejuures üles Einar. Särk käis selga ja dressipükste sääred rullusid alla iga kord, kui päike pilve taha kadus. Ja kadus ta keskmiselt 2 minuti tagant. Operatiivsusest hoolimata hakkab grupijuhil ilmet võtma meile tundmatule spordialale iseloomulik päevitus. Grupijuhi käed on kuni küünarnukkideni mustjaspruunid ning ka nägu on sama karva. Peas eristuvad vaid helepunaste laikudega kaetud kõrvad, millelt mõni päev tagasi villid maha olid kooritud. Jalgade esiosa on altpoolt põlvi aga helepunane ning ülejäänud keha moodustab kõige selle taustal säravvalge kontrasti. Lõpuks leiab ka Meelis Vind aega päikesevannideks.

Lõunaks on üllatusena söögiks batoonikesed, millel olev kiri lubab, et toodet süües laadid aju ja peale seda suudad võtta vastu õiged otsused. Ootame natuke ja ehitame Ennikese, Eva ja Pillega bridžilaua. Einar keerab telki magama ja Meelis Vind asub vahelduvatest pilvedest ja mängijate nägudest pilte tegema. Algul on palav. Siis hakkab päikesepaiste vahelduma pilvedega, kuni pilved lõplikult peale jäävad ja hakkab puhuma külm tuul. Ajame endid uuesti oludele vastavalt riidesse. Varsti peale seda saabub telgist palja ülakehaga Einar, ise üleni päikesekreemiga kokku määritud. Vaatepilt hajutab meie huvi kaartide vastu. Ennikese küsimuse peale, et kas batoonike pole veel mõju avaldanud, kurdab grupijuht halvustavat suhtumist ja ronib rahvalikke väljendeid pildudes telki tagasi.

Vahepeal on peldik ootamatult muutunud kasutamiskõlbmatuks ning laagerdamise jätkamiseks vajab see nüüd kas tühjendamist või laiendamist. Alla dimensioneerimise süüdistused lükkan mina resoluutselt tagasi, viidates mägedes ettenägematute ilmastikuolude ilmnemisele viimasel ööpäeval. Ennike on labida omanikuna kindlalt tühjendamise variandi vastu. Temaga ühineb Meelis Vind kui labida kandja. Teistel on ükspuha, peaasi, et keegi midagi ette võtaks ja ähvardavad vähemust provotseerides kasutada väikseima töömahuga meetodit. Lõpuks hakkab Meelis Vind labidat enda järele lohistades liikuma, et rajada uus ehitusjärk. Jätkame lahendatud probleemi üle rahuldust tundes sportmängu.

Õhtupoolikul hakkab Svaneedi ahelik ja Semi kuru paistma, aga Ljalveri tipp ja Tsanneri kurud on endiselt nähtamatud. Kõht hakkab tühjaks minema, kuid õhtusöögi tegemine takerdub toidupaki puudumise taha. Lõuna ajal oli see veel kenasti laua kõrval vedelenud, kuid nüüdseks seda seal enam polnud. Kahtlustame vargust, kuid igaks juhuks otsib Pille läbi oma seljakoti ja telgi. Otsimine annab senini seletamatu tulemuse, sest sinine pakk ilmub välja magamisalusel lösutava Eva külje alt. Peale otsingute edukat lõpetamist testime Pille kui tulevase tudengi valmisolekut meditsiiniõpinguteks. Kahjuks Pille ebaõnnestub, sest sinise kilekoti nägemine ei kutsu temas üldsegi mitte esile assotsiatsioone haiglates kasutatavate pahillidega. Soovitame erialavalikut veel korra kaaluda.

Õhtusöögi juures arutleme oma edasiste võimaluste üle. Otsustame, et maksimaalselt lebotame veel homse päeva ja kui siis Tsannerile ei pääse, siis liigume üle Semi kuru Kitlodi liustikule. Pilvedes sumades pole mõtet Tsannerile minna, sest Bezengi seina nagunii ei näe. Natuke hakkab määrama ka bensiini kogus. Arutleme kaarti vaadates ka võimaluse üle minna Ushgulist Tbilisi ilma Mestiasse tagasi minemata. Õhtuks on ka Ljalver pilvituks muutunud ning see annab lootust. Arutleme, kas panna telefon helisema neljaks või viieks. Otsustame Meelis Vindiga kokanaadi õigust kasutades nelja kasuks, mööndusega, et Einar kui kõige uksepoolsem avab helinat kuuldes telgi ukse ja ütleb peale ilma visuaalset kontrolli, kas meil maksab silmad lahti teha või mitte.

Magama minnes jäi Meelis Vind pikalt ja mõtlikult oma punaseid reisi vaatlema ja hakkas lõpuks head meelt tundma, et ta meiega sama pikalt päikesevanne ei võtnud. Pisut jääb see heameel meile arusaamatuks, sest teised, kui Einari alumine osa välja arvata, olid vaid mõõdukalt pruunid ja oma elu üle ei kurtnud. Pakkusime raviks kapsikami. See on selle poolest hea ravim, et kui kreemi juhtub päikesest põlenud nahale liiga palju saama, siis saab liigset määret alati neutraliseerida lumes väherdes. Iga süsteem vajab oma tekkeks aega ja kvaliteedi muutus algimpulssi, kunagi on nii moodustatud ilmselt ka see tabel, mida juba mitu päeva üksteisega kaartide abil suhtlemiseks olime kasutanud. Hakkasime tunnetama, et erinevate rahvalike väljendite kohta oleks vaja koostada mitmekeelne tabel, milles väljendid reastatakse ja võrdsustatakse kasutatavuse ja tugevuse alusel. Otsest tõlget mõtte säilitamise huvides ei rakendataks. Ainult tabeli pealkirja puhul võiks see kõne alla tulla, näiteks rahvalik väljend=narodnoje võrazenie. Tabeli sisu ja vormi arutelus intensiivselt osalenud Meelis Vind poeb magamiskotti traditsiooniliselt viimasena ja hakkab kurtma külma õhkava küljealuse üle. Soovitame pealamp magamiskotti põlema jätta. Öösel äratab Ennike meid uudisega, et meie telgi alla suundub pragu. Magame edasi.