Hommikul saame ca 9.00 minema. Alustuseks on laskumine konglomeraatnõlvast, mis läheb kõigil erineva edukusega. Jõudes nõlvast alla vulisevasse oja sängi, otsustame jätkata liikumist mööda seda ja laskuda koos veega. See tuleb kõigil ühtlaselt hästi välja. Peagi oleme liustikul. Liustik on lumeta ja hästi kõnnitav. Avanevad vaated Oishi liustikule, Tetnuldile ja Dobrovolski kurule. Teisel pool liustikku algab moreeninõlv. Eile kaugelt paistnud ojake osutub aga lähemal vaatlusel vooluhulgalt Emajõe sarnaseks liustiku alla sukelduvaks jõeks ning väga lähedale ei tahtnud sellele sattuda. Muus osas tundus tõus olevat võimalik teha nii nagu eile kaugelt vaadates loogiline tundus. Käime Einariga siiski üleval luurel. Tõus oli praktiliselt kogu ulatuses moreeninõlval. Vaid üleval tuli natuke turnida silekaljude praos. Üleval kiltkividest laotud telkimisplatsidel teeme lõuna koos värske liustikuvee degusteerimisega, mis maitseb tumehallist värvist hoolimata nagu tavaline vesi. Meist paremale on näha see, mis on järel jäämurrust. Toidu kõrvale hakkab Mell pajatama oma eileõhtust unenägu. Olla tema päris hilja õhtul koju tulnud ja oma vana musta Selga raadio lahti keeranud. Oli tulnud keskööprogramm ja rääkijateks olid olnud Viirma ja Kivisalu. Selle peale oli ka Liidi voodist välja aetud ja kästud tarka juttu kuulata. On see nüüd Melli jutust või päikesest, aga ilus sinine Campi kiiver laguneb Einari peas kaheks tükiks ja kõrvadele ilmuvad suured vesivillid, mille Eva suurima mõnuga puruks teeb. Vesivillid ja nendega toimuv kõrvade omanikku väga ei häiri, aga kiivri lagunemise puhul on küll kuulda arvamusi nii tootja kui müüja aadressil. Kui kiivri sisu jälle plastmassi külge liimitud, jätkame tõusu mööda kiviklibust jääd. Kohati on moreeni kahjuks niipalju, et jää olemasolu selle all läheb meelest ja tuleb meelde alles siis kui pude mass jala alt ära libiseb. Ja ega esimesest meeldetuletusest iga kord ei aitagi. Kui käigutee hakkab järjekordselt renniks muutuma, teen otsuse kahe sammu kaugusel oleva järgmise suure kivi juures suunda muuta. Kahjuks jõuan teha ainult ühe sammu ja lendan kividesse külili. Küünarnukk vajab seejärel natuke kleepimist. Varsti oleme sunnitud tõusma järsul nõlval, millel olevad kiltkivid jala alt tigedakstegeva kiirusega ära pudenevad. Parim, mida teha saame, on liikuda päris vasakul olevate kaljude alla, et neilt kätega tuge leida. Mell hakkab kurtma, et sokid hõõruvad ja pahkluu on sellest lausa valus. Igatahes ei ole praegu sobiv koht asja põhjuseid selgitama hakata. Peagi nõlv lõpeb ja jõuame liustiku ülemisele platoole. Lumi sellel on paks ja sügav. Einar seotakse köie otsa ja saadetakse ette. Meie vantsime riburadapidi järele. Kurat, peaks kellegi naisterahva ette saatma, kaua neid Einari jalgu ikka vahtida jaksad. Samm jääb Einaril aga üha töntsimaks ning peale ligi tunnist kahlamist keskmoreenini jõudes, mille käigus lumi vahel ka põlvest kõrgemale ulatub, kuulutab ta laagri avatuks. Oleme juba parasjagu jäämurrust kõrgemal ja vaade on laagerdamiseks igati sobiv.