Ärkan ca 8.00. On puhkepäev, kuid Ennike on millegipärast väljas. Minu omakasupüüdliku hõike peale pistab ta ukse vahelt sisse teekannu eilse kisselliga. Kann on aga tahmane ja seetõttu ei ole tilast joomine ilma ennast kapitaalselt ära mäkerdamata võimalik. Kui ma sellest aru saan, on Ennike juba oma telki tagasi pugenud ja mul ei õnnestu kuidagi veenda teda tassi toomiseks uuesti välja tulema. Jääbki seekord joomata. Panen silmad jälle kinni ja jään magama. Ärkan uuesti selle peale, et Mell luristab midagi. Kuidagi on tal õnnestunud magamiskotist väljumata tass hankida. Einar on ka ärkvel ja teeb päevaplaane. Kavas on õppuste korras alla liustikule minna ja mõnda jääprakku laskuda. Joon. Natukese aja pärast joon veel natuke. See kustutab suure nälja ja võimaldab edasi magada. Ärkan Ennikese ettepaneku peale hommikust süüa. Kell on alles 11, aga Mell saabub söögilauda läbinuna värskelt veeprotseduurid meist pisut madalamale jääval rohuplatsil asuvas loigus. Telgiplats on meil napilt õieti valitud. Suur oja jookseb telgist ca 1,5 m kauguselt mööda ja vesirottide alale on moodustunud vähemalt 10 cm veesügavusega tiik, mis nüüd mitmete nirede kaudu tühjeneb. Kaussides oleva vee koguse järgi otsustades on ööga maha tulnud vähemalt 50 mm. Eva ajab ka end üles. Üllatuslikult on Einar juba õues ja kõnnib ilma nähtava põhjuse ja eesmärgita ringi. Magamiskott on tal juba kuivama riputatud.

Söön ja ronin telki tagasi. Palav on, aga uni on ka hea. Uuesti alustan päeva ca 13 ja lähen ka seda ilusat lompi lähemalt vaatama. Mine tea, millal jälle saab. Ülejäänud on ennast päikesepaistes mõõdukalt lahti riietanud ning määrivad saapaid, pöörates oma süvenenud näod aegajalt eemalt kostvate mürinate suunas. Siiski valdab Ennikest idüllilises olukorras seletamatu rahutus ja ta püüab korduvalt välja selgitada seltskonna meelsust eile kavandatud ja veel hommikul grupijuhi poolt konkretiseeritud radiaali suhtes. Korduvalt kostub talle ka vastuseks ebamäärast mõminat, millest ainsa selget tähendust omava fraasina on võimalik eraldada sõnad "peale lõunat vaatame". Ei või ju iial teada, ehk algab varsti vihmasadu ja kuhu sa siis ikka lähed.

Öine sadu on üles korraliku lume toonud ja nüüd veereb see soojas päikesepaistes regulaarsete laviinidena allapoole. Vaatan natuke aega oma tegevust tõeliselt nautivaid inimesi vaikides ja püüan peas leida sellele alternatiivi. Meenub, et lõunasöögiks on minu kord oma kotti kergendada. Tirin seljakoti lagedale ja tõstan sellest ettevaatlikult välja suure rohelise kilekoti, mille sisse on koondatud söögikordade kaupa väiksemad toidupakid. Kohe kotti lahti sõlmides lööb ninna vänge kala hais. Libistan käe sisse ja see saab kohe kokku millegi kleepuvaga. Mõistatan, kas tegemist on punase või kollase vedelikuga. Arvasin õieti, laiali oli jooksnud punane vedelik. Kilekott on siiski olnud nii tugev, et välja ei ole sealt midagi valgunud. Kallan nüüd juba mingisugustki hoolikust üles näitamata koti sisu lumele ja asun suurt kotti lumes puhtaks nühkima. Saapamäärijate artell on töö katkestanud ja jälgib toimuvat ilmse mõnuga. Alt orust on vahepeal jälle pilved üles tulnud ja seetõttu ei kesta nende mõnu pikalt, kuid lõpeb siiski rahuldustpakkuvalt. Kui olen koti puhtaks saanud ja kuivama riputanud, algab vihmasadu. Pillun nende meeleheaks punasekirjud ja ikka veel kleepuvad toidupakid äsja puhtaks saanud, kuid veel pisut lumisesse kilekotti ja taastan endise olukorra sõlmides koti üha tugevnevas sajus kinni. Ronime telkidesse tagasi. Iseäranis häiritud on kiirest ilma pöördumisest Einar ja Eva, kes lasid ennast ahvatleda kõigepealt saapaid määrima, selle asemel et päikeselise ilma ajal soojas lombis kümblemas käia. Einari häiritus on küll pigem Evat toetava iseloomuga. Stressi maandamiseks on teadagi üks paremaid mooduseid midagi maitsvat põske pista ja nii hakkavad nad naabertelgis lösutavalt kokanaadilt enese toitlustamist nõudma. Seal aga viidatakse objektiivsetele asjaoludele, ei saa ju telgis bensiinipriimust läita ja siis veel ise edasi telgis magada. Sellise ilmaga aga kokanaati õue ei meelita. Elu hakkab seetõttu Eva meelest karmiks minema. Nõustume, sest lisaks juba toimivale kõhutühjusele on meie meelest Evat ähvardamas matkade tavapärane oht mitte saada piirivalvurite poolt mõistetud. Nimelt ei sarnane Eva peale mõningast looduses viibimiste enam üldse selle inimesega, kelle näoga pass tal kaasas on. Siiani on õnnestunud lennujaamade ja vaksalite kosmeetikutel etteantud foto järgi küll endine olukord enam-vähem taastada, kuid eks nendegi võimetel ole piirid. Meie arutlusi ja võimalikke käitumise stsenaariume mõnda aega hoolimatu üleolekuga kuulanud, hakkab Eva kotis sobrama ja toob lagedale paki pringlesi krõpse. See meelitab välja ka kokanaadi ja lõunasöök hakkab hoolimata karmidest välioludest ilmet võtma. Õigemini on see karm vaid Ennikese jaoks, sest Pille lebab osavõtmatult telgis ja avab suu vaid siis kui Ennike midagi söödavat telgi ukse vahelt sisse pistab. Kuna meie jaoks on oluline tulemus, mis Ennikese puhul on garanteeritud, siis me ei sekku. Peatsest söögikorrast rahutuna hakkab ka Meelis Vind telgis sahmima. Keset rahulikku lebamist hakkab ta unistama juba õhtusöögist, mis pidi olema tema kotis. Poolkõvasti arutledes murrab ta pead selle paki asukoha üle, et kas jäi õue või sai kotti. Einar arvab, et õue ei jäänud midagi. Mell on endiselt kahtlev, kuid saab äsjasest rahutusest võitu ja heidab uuesti pikali. Varsti peale seda ilmub telgi ukse vahele läbimärg Ennike koos sama märgade makaronidega ja lisaks annab ta teada kellegi sokkidest, mis porilogus vedelevat. Mell elavneb uuesti silmnähtavalt ja heidab pilgu seljakotile. Ta nägu tõmbub pilve, sest tegemist on tema jalavarjudega, mis hommikul korralikult pestud said ja vahetult enne vihma seljakoti peal poolkuivad olevat olnud. Lohutame teda, sest asjade praeguse seisu iseloomustamiseks on antud juhul võimalik valida, kumba sokkide endist seisundit iseloomustanud sõna poolt käesolevas olukorras rõhutada. Läbi vihmasaju kostub õuest lirtsuvaid samme ja potikaante ning laviinide kolinat.

Lõunasöögiks kolib kogu seltskond meie telki. Boonusena kaasnevad kokanaadi poolt supile meie õue vedelema jäänud nõud. Mõmiseme tunnustavalt. Keegi küll arvab, et niiviisi pole mõistlik telgis suppi süüa, sest kogu muu kraam saab tõenäoliselt sellise siblimise käigus varsti supiseks. Pille aga arvab, et see on tema meelest hea mõte küll. Kiidan teda, sest oleksin võõras telgis lõunastades ise kindlasti samal seisukohal. Juba otsitaksegi telgi teises otsas küljealustest munarestidest sinna pudenenud nuudleid ning üritatakse augukestesse valgunud suppi kuivikusse imada. Jällegi tuleb tunnistada munaresti leiutajate geniaalsust. Mahaläinud supp ei valgu prognoosimatus suunas laiali, vaid jaotub ühtlaselt augukeste vahel. Kui supp resti seest kätte saadud, proovitakse ka resti sobivust halvaa söömisel ja tükksuhkru tegemisel. Halvaa puhul on tulemus rahuldav, kuid tükksuhkru puhul ei jõua protsess meie läbematuse tõttu lõpule, sest keegi ei viitsi istuda ja oodata kuni tee aukudesse pudenenud suhkrust välja aurub ja peagi laotatakse magamiskotid valmimise algusjärgus tükksuhkrule.

Vihma tõttu lösutame niisama telgis ja arutleme priimuste asendamise tehniliste lahenduste üle käepäraste vahenditega. Ei või ju iial teada, millal mõni neist jälle töötamast lakkab. Põleti plaat, mille vastu bensiin aurustada, on võimalik teha konservikarbist või ka pringlesi karbi põhjast. Joogipaunast saab paagi ja vooliku ning surve tekitamiseks on söögi valmistamise ajal seal üpris mõnus peal istuda. Selleks et bensiin enne düüsi pisut soojeneks, on võimalik võtta telgi varda otsast jupp. Kui selle läbimõõt on liiga suur, siis saab seda alati natuke koomale taguda. Alternatiiv on kasutada telgi vaia asemel õõnsaid prilliraame. Kõige raskem on asendada düüsi, sest tegemist peaks olema täppistööga. Aga põhimõtteliselt saab düüsi ja soojendustoru integreerida ja valmistada nad samast materjalist. Kui muidugi juhtub bensiini rohkem kaasas olema, siis pole mõtet täppistööga väga jännata ja jätta bensiin väljuma pisut suurema läbimõõduga avast.

Õhtuks jääb vihm järele ja asume Meelis Vindiga õues oma kokanaadi kohust täitma. Õhtusöök valmib kiirelt, sest makaronid on eelnevalt korralikult läbi leotatud. Kogu orgu täidavad pilved ja udu. Kummaga neist tegemist on, ei ole täpselt aru saada. Magama minekuks asendub eileõhtune tumesinine värvus all orus selge taevaga. Tsanneri liustikul on siiski veel pruunikashall udu. Tähistame puhkepäeva lõppu sidrunipipra napsiga. Selleks segame Viru 80 sekka sidrunipipart ja lisame maitsete tasakaalustamiseks tilga vett. Mõõt on filmitopsik, mida aegade algusest on selleks otstarbeks kasutatud. Segu läbiraputamiseks tuleb topsik pealt sulgeda kaneeli ja tuhksuhkruga valmistatud kuivikuga ning raputada kuni pipar enam ei uju. Päevasest radiaalist siis niipalju, et ei käidud isegi mitte liustikule alla saamise kohta vaatamas. Hakkas ju sadama! Peale õhtusööki võimaldas ilm juba prognoosida teisel pool liustikku asuvat tõusuteed. Ainsaks takistuseks paistis üks ojake.

Kuna päev otsa oli saanud puhatud ja logeletud, ei tahtnud õhtul üldse uni tulla. Ootasime millal pimedaks läheb, aga ei läinudki. Hoopis kuu tuli välja. Targutasime Einariga pikalt ja nagu järgmisel päeval selgus, suutsime end ka unenägudesse sisse rääkida.