Hommikul paistab shokolaad kaugelt vaadates jälle isuäratav. Eilne kleepuv liga on selle peal öise temperatuuri tõttu tahkunud. Algul piirdun siiski ettevaatliku vaatamisega ja püüan pealmist kihti kraapimisega eemaldada aga kui Pille seda kahe suupoolega sööma asub ei suuda ma ka enam vastu panna. Kurb on sattuda kohe hommikul niisuguse jama sisse! Esimese hooga tundub tõesti, et külm on shokolaadi maitseomadused taastanud, kuid paraku taastab kala rasv suus soojenedes samuti oma maitse ka. Tunnen, kuidas kaerapuder söögitoru spasmide tõttu mitu korda üles alla käib. Seekord jääb tahtejõud peale. Minu piinlevat ilmet nähes ei proovi rohkem mitte keegi seda shokolaadi ja Pille saab kõik endale. Kompensatsiooniks ilmuvad Meelis Vindi kotist välja kaks pakki üliraskesti avanevaid hermeetiliselt fooliumisse pakitud shokolaadikomme. Elagu see, kes juurutas Kalevis välja niisuguse pakketehnoloogia! Ka Einar leiab seekord kaerapudrus midagi väärtuslikku. Nimelt sulab vana rasv kausi küljest hästi lahti kui selle sees segada sooja kaeraputru.

Vudime mulle juba tuttavat teed pidi paremal oleva ribi nurga taha. Teisel pool algab jälle lumelagendik, mis ulatub kuni kuru tõusu alguseni. Kuru tõus ise on kiviklibune ning pudiseb hoolega, tuues igast sammust vaid poole ulatuse kasu. Mida kõrgemale, seda järsem ja pudisem. Enne kurule jõudmist on üks eriti vastik ja järsk lõik, millest Einar on suutnud kuidagi kivide vahel ronides mööda saada ja nii on tema ammu üleval kui meie nõlval tammume. Pudise lõigu lõpus ronin käiguteel eest ära kaljudele puhkama ja naudin Meelis Vindi saabumist. See toimub kõigi nelja jäseme kaasabil ning iga järsemat tagasivajumist saadab vali ja valimatu ropendamine. On ikka kopsumaht! Roninud minu juurde kaljule, ajab temagi koti maha ja pisut puhanud, asub lilli pildistama. Peagi oleme kõik ca 3300 m kõrgusel Novitshkovi kurul. All paistab Tsanneri liustik, paremal üleval Tetnuld ja Gestola. Näha on Tsanneri jäämurd, millest enamus on ära sulanud ja enese asemele silekalju tekitanud. Lund on kurul ja ka nõlval palju, laskumine on lausa lust. Varsti paistab all Tsanneri orus roheline aas, mis jääb küll Tsanneri liustikust tublisti kõrgemale.

Aasani jõudmine on võimalik ilma kasse alt võtmata ning kontrast äsja üleval nähtuga on uhke. Kohe lume kõrval on suur lagendik õitsevate rododoneritega. Roheline plats ise on jagatud tavaliste rottide ja vesirottide tsooniks. Kuigi me ei tunne sümpaatiat kummagi liigi vastu, valime koha tavaliste rottide tsoonis. Maapind on küll mättane, kuid mõte vedada maapinna tasandamiseks korralik kiht lund telgi alla, jääb osade telgikaaslaste ägeda vastuseisu tõttu realiseerimata. Paneme telgid kiirelt üles, sest alt orust ja kõrvalolevast Kitlodi orust paistavad tumedad pilved koos sähvatustega ja kostub kurjakuulutavat kõminat. Kaome telkidesse ja arutleme oma lähituleviku üle. Praeguse seisuga tundub kavandatud maksimumprogramm veel täiesti tehtav.

Hakkab sadama, kuid peatselt sadu lakkab. Taevas vihisevad erinevat värvi pilved, kuid ümbruskonnas annab endiselt tooni tumesinine värv. On ilmne, et oleme ainus koht silmapiirini kus ei saja.

Õhtul hakkab jälle sadama ja Einar ei taha kuidagi leppida tuulepoolse telgiseina lähedusega ning trügib muudkui keskkoha poole. Seepeale hakkab Eval kitsas ja järgneb kotisisene arutelu, milles oma positsioonide selgitamisega liigselt ei peenutseta. Lebame Meelis Vindiga rahulikult oma kohtadel ja kuulame huviga. Iseäranis mina, sest servapoolsena võib kõiki neid argumente minulgi tuule pöördudes tarvis minna.