Hommikune kokanaat määratleb kalalõhna allika. Nagu loogiline arvata oligi, lõhnas kala. Pille kotis olid 2 konservi kaaned irvakile surutud ning karpide vedel sisu oli sealt välja pääsenud. Sprotikarbis oli veel natuke õli järele jäänud, kuid mingi punase kastmega kala nägi juba päris lõhenenud välja ja oli ilmselt päris tükk aega kuival olnud. Öösel sadas vihma ja loodetud lumesildade teke jäi seetõttu ära. Lund oli siiski niipalju, et saime liustikult moreeni peale ära mindud, Einar jällegi pioneerina ees.

Loeme paremalt alla tulevaid ojakesi ja püüame aru saada, milline neist on kaardile märgitud teine oja, mida mööda peaksime tõusma hakkama. Teeme lõpuks otsuse ja hakkame tõusma mööda oja orgu, mille alumine kitsas ja kaljude vahele jääv osa on lumine. Tõus tundub lauge ja lühike, kuid peatselt omandab org ootamatult tülika kaldenurga ja lumi muutub kõvaks. Kuna olime oma teekonna raskust mõnevõrra valesti hinnanud, siis avastame endid kõvalt lumiselt nõlvalt kassid korralikult seljakotti pakitud ning kirka kindlalt koti külge kinnitatuna. Kuna kottide lahti pakkimine ei tule kõne alla, siis togin isuga astmeid lüües matkakepi otsad võimalikult sügavale. Õnneks puuduvad neil rõngad, mis peaksid takistama keppide lummevajumist, kuid praegu ei ole mul mitmekümne sentimeetri sügavusele lumme löödavate keppide vastu midagi. Teised taga nii õnnelikud pole. Vahepeal tekib lootus saada lume pealt ära paremale kalju ja lume vahelisse renni, kuid renn osutub poolteist meetrit sügavaks ja korralikult jää poolt ära lihvitud kalju on lume poole niipalju kaldu, et tekiks oht lumekeele alla libiseda, sest servadest lumi kaljule ei toetu. Niiviisi siis turnisime muudkui edasi, kuni lumekeel kaljuga ära lõppeb ja ainus võimalus edasi minna on saada teisele poole vasakul voolavat oja. Lumekeelelt maha saamine aga on üsna prognoosimatu tulemusega üritus, sest ka ülemises servas oli lumekeel kaljust eemal ja järele jäänu oli servadest üsna pude. Togisin astet suuremaks, kuid kohe selgus, et ega seda palju suuremaks teha saagi. Jalajälgi sügavamale lüües ilmnes, et keele enda paksus pole ka enam teab mis suur ja alt hakkab kalju paistma. Aga jällegi, lume ja kalju vahel on õhk ning jääb mulje nagu viibiksime lumekeele ja kalju vahele kokku surutud õhu padjal. Lõin suusakepid lumekeelest läbi ja panin seljakoti nende külge ankrusse. Tagant hakati kotist köit välja sikutama ja mina harutasin samal ajal kirka koti küljest lahti. Kui köie ots käes, turnisin lumekeelelt kaljule ning sealt edasi üle oja. Kui jaam teisele poole kivi külge sai, oli kohe mõnusam tunne. Seltskond tuli köit mööda sama rada pidi järgi ja lumekeel pidas vapralt oma õhkpadjal vastu. Lõpuks läksin minagi tagasi oma koti järele. Edasine tõus jätkus kitsas orus nüüd juba oja paremal kaldal. Tõus oli parasjagu nii järsk, et ilma kottideta sai ülespoole ilma igasuguste raskusteta. Kotiga aga läks asi väga tülikaks, sest kallas oli meie liikumistee tinglik nimetus ja kohati tuli oja alla mööda neid kive ja kaljunukke, mida mööda meie plaanisime ülesminekut. Seega, tuli liikuda mööda dushi. Katsetasin kotiga minekut, kuid kohe esimese rinnuni ulatuva astme peal läks tahtmine seda ilma köie abita teha üle. Oli märg ja libe. Panin koti tagasi endisesse asendisse ja vudisin jälle koos köieotsaga ülespoole. Köis jälle kivi taha ja alla tagasi koti järele. Et tundus olevat lõõtsumiseks paras aeg, asus Meelis Vind minu alla jõudes üles minema. Tema liikumist jälgides olid kõik nõus köie olulisust möönma. Läksin järgmisena, oli väsitav. Kuni teised tõusid, käin uurimas vasakule jäävat järsku rohunõlva, mida mööda üles minnes tundus olevat võimalik dushi alt väljuda. Nõlv osutub aga nii järsuks ja libedaks ning kottidega ilma julgestuseta liikumiseks liiga ohtlikuks. Otsustame jätkata ojasängis liikumist. Järgmise köie viib üles Meelis Vind. Vaatan kuidas ta ojas sulistades kalju taha kaob. Läheb tükk aega, enne kui ta naaseb. Jää poolt lihvitud ojasängis oli köie jaoks sobiliku kivi leidmine olnud tõeline kunsttükk. Lähen järgmisena. Kuniks järgnevad tõusevad, käin üleval eesootavat vaatamas. Edasi tundub saavat juba ilma köieta ja ka dush lõppeb. Moreeninõlv on siiski endiselt järsk ja lahtist kiviprügi täis. Püüan seda mitte alla ajada ja see ka õnnestub. Jõuan üles moreenivalli servale, kust avaneb vaade kitsale ja väikese kaldega lumelagendikule ja selle taga asuvale ribile, millel on näha kaks kuluaari. Vasakul paistab ribi ots ning lagendik tundub selle taga jätkuvat. Paremal lumeriba laieneb ja taga paistab tsirkus. Laskun alla tagasi. Kõik on ülesse jõudnud ja ähivad kohusetundlikult. Teeme kiire söömise ja Einar peab seejärel ka kiirelt kivi taha tormama ajades selle käigus meie poolt äsja läbitud teele mõne tonni kive. Kivid kolisevad kõlavalt ja kaua. Peatselt oleme üleval moreenivallil. Kuna nähtav vastab liigagi hästi eelmisel aastal Kiiraneni poolt kirjeldatule, siis kuluaaridele me enam suunda ei võta ning otsustame jääda laagrisse ja tegelikkuse kaardiga kooskõlla viia. Liigume ribiga paralleelselt mööda lund ülevalpool paistva tasasema ala poole. Lähemale jõudes see enam muidugi nii tasane ei tundu. Kuna olen teistest natuke ette jõudnud, viskan mõõdukalt tasase (tasandamine telgi panekuks ei nõua liiga suurt tööd) koha peal koti jälle maha ja lähen eespool ootavat vaatama. Jõuan kohani kus saab alguse esimene ojasäng, mille alumisest otsast olime hommikul mööda tulnud. Ülevalt vaadates oli see väga mõistlik mõte, sest seal ulatus lumekeel ülesse välja ja oli tunduvalt järsem. Vaade alla Nagebi liustikule ja jäämurrule oli muljetavaldav ja kuna lumetööd tasase telgiplatsi saamiseks olid hinnanguliselt samas suurusjärgus eelmise kohaga, siis hõikasin ka teised edasi tulema.

Istume, vaatame ja targutame oma homse teekonna üle. Seejärel silman allpool lumel musta täppi, mis meenutab mulle minu kotti. See on täpselt selle koha peal, kuhu ma ta tunnike tagasi olin jätnud. Kaaslased ei olnud viitsinud seda mitte sadat meetritki ülespoole lohistada. Eks tuli ise järele minna. Kuna laskumine läks libedalt, siis otsustasin koti juures mitte peatuda ja vaadata ka ribi otsa taha. Laskusin lund mööda veel pisut kuni tundus olevat mõistlik jätkata moreenil. Ribi otsa juures oli selgus meie asukohast käes. Seal avanes vaade otse ees olevale kurule ning sellest paremale jäävale tsirkusele, mida ka Kiiranen eelmisel aastal kirjeldas. Ainult selle vahega muidugi, et nemad jõudsid tsirkusesse tõustes ribi harjale, mis nii väga kuru tõusu meenutas. Tänu eelmise aasta kirjeldusele õnnestus meil seda tõusu vältida. Vasakul alla paistis Mestia ja praktiliselt kohe ribi otsa juurest algav järgmine ojasäng, mis tõsi küll, paistis ülemises otsas üsna järsu kaljuga ja polnud üldse selge, kas see oleks meie jaoks tõustav olnud. Tuli tõdeda, et mastaabid on ikka lauskmaa inimese jaoks hoomamatud. Istudes hommikul all oja suudme juures ei suutnud me kuidagi leida loodusest kahte liustikuga paralleelselt kulgevat ribi. Õhtuks sai siis selgeks, et esimene ribi oli see, mis piiras lumelagendikku altpoolt ja teine ribi see, mille otsa juures ma parasjagu seisin. Selle arusaamiseni me all ei küündinud. Teadmine on ikka tore asi küll. Tagasiteel valisin lihtsamat trajektoori ja ladusin usinasti homseks tuure. Peatselt olin koos kotiga meie järjekordses kodus, kus kaldus maapind oli telgi panekuks endiselt liiga kaldu.

Õhtul jätkub kalasaaga, või täpsemalt väljendudes, saavutab uue kvaliteedi. Järjekordne konserv on ennast avanud ja samas pakis olnud shokolaadid haisva vedelikuga katnud. Huvitav on sealjuures see, et konservikarbis oli õlist tomativedelikku vähem kui shokolaadi ümbritsevas hõbepaberis. Peaks vist soovitama töösturitele võtta kasutusele uus pakend nii kalale kui shokolaadile. Hõbepaberi puhul oleks vähemalt selge, et kala tuleb korralikult ümber pakkida ja shokolaad säiliks plekkümbrises kala kõrval kindlasti söödavana. Peale kokanaadi jaoks välja kougitud pakikese ei julge keegi rohkem oma kotis olevatesse toiduainetesse süüvida. Lepime kokku, et seda tuleb edaspidi väljakannatamatu lõhna ilmnemise korral siiski teha. Tõstame kotid telkidest kaugemale.

Oleme Meelis Vindiga kokanaadis ja kuna Einari priimus tõrgub endiselt, siis abistab Einar meid pumbates priimusesse viiekümneste seeriate kaupa õhku. Ennikese priimuse opereerimine tundub hakkavat juba käppa saama ja saladus tundub olevat õiges mahus bensiini doseerimises. Lihtsalt ei tohi liiga täis panna. Kui kogemuslikult saadud teadmine oli lubanud meil juba mõned korrad edukalt priimust opereerida, siis täna õhtul otsustas Ennike selle teadmise õigsust ka priimusega kaasas olnud paberitest järele vaadata. Olime tõesti jõudnud iseseisvalt õigele järeldusele ja see tõstis meie enesehinnangut kõvasti. Kuid Einari priimuse leek jätkas endiselt hubast võbisemist ning tuli alustada järgmist seeriat. Korraga vilksatab üle grupijuhi õhetava näo võidurõõmu vari ning peale järgmist paarikümmet kiiret kolviliigutust süttib priimus mühinaga. Uhkusega hääles alustab Einar instruktaazi priimuse edasiseks efektiivseks süütamiseks. Nimelt on priimuse kolvil peal pisike auguke ja kui näpp augul kolbi alla surudes ees hoida, siis ei pääse sissesurutav õhk selle kaudu välja ja lähebki priimusesse. Õnneks on olemas tõenäosusteooria ja ainult tänu sellele oleme seni söönuks saanud. On ju tõenäoline, et üks kord 20-30 pumpamiskorra kohta on mõni näpp sattunud selle augukese ees olema. Jällegi kinnitab meie mõttekäiku kusagilt lagedale ilmuv priimuse pildiga paber. Instruktaazi lõpetuseks suudab Einar pakkuda veel ühe üllatuse, peamiselt Pillele, kelle jaoks oli jahmatav kuulda Einari suust hõiget "and nau zvai bier und shnell". Üllatav polnud seejuures üldse mitte hõike filoloogiline ülesehitus vaid grupi suurust mittearvestav matemaatiline sisu.

Kuniks vesi keema läheb, proovime shokolaadi süüa. Midagi nii jäledat ei ole me keegi päris tükk aega maitsnud. Eelmisel aastal Altais söödud piimasupp kala ja aprikoosidega oli selle kõrval tõeline gurmee. Peale selle kleepub kalakastene shokolaad hästi hammaste külge ja garanteerib kauakestva maitse. Huvitav, millal hakatakse sellemaitselist närimiskummi valmistama. Ükski piparmünt ei konkureeri vastupidavuselt kalaga. Ka shokolaadi segamine koos kalaga riisipudru sekka ei lähe viimaste kogemuste tõttu läbi ja nii jääbki shokolaad paremaid päevi ootama. Et päästa veel mis päästa annab segame kakao sisse ohtralt stronni, sest kui kala peaks ka sinna pudelisse sattuma oleks tegu tõeliselt korvamatu katastroofiga. Otsustame katastroofi vältida kuni täieliku kindlustunde saabumiseni ja õhtune magamaminek toob seetõttu kaasa mitmeid tähelepanekuid, mida matkatarkustena tuleks meeles pidada. Kui õhtu saabudes tundub olevat juba vajadus pealambi järele, siis enne selle järele suundumist tasub kontrollida, ega päikeseprille pole pähe jäänud. Kindlasti ei tohi telgi sisu laotada lume peale kuivama valge külg ülespoole. On suur risk, et sinna visatakse seejärel peale teepoti põhi, kohvipaks vms. Märgade asjade magamiskotti toppimisel tuleb samuti olla valiv. Nimelt hakkab Lafuma (ja tõenäoliselt ka teiste tootjate) magamiskott villa välja ajama kui sinna ööseks kassid sisse pista, et kasside paelad öösel ilusasti ära kuivaksid ja oleksid hommikul head kuivad jalga panna. Samuti oleks mõistlik enne magamiskotti ronimist ronimisvöö pealt ära võtta, on mugavam magada ja öösel vastupidiselt esmasele muljele ohutum telgist väljas käia.