Hommikune kokanaat
määratleb kalalõhna allika. Nagu
loogiline arvata oligi, lõhnas kala. Pille
kotis olid 2 konservi kaaned irvakile surutud ning
karpide vedel sisu oli sealt välja
pääsenud. Sprotikarbis oli veel natuke
õli järele jäänud, kuid mingi
punase kastmega kala nägi juba päris
lõhenenud välja ja oli ilmselt päris
tükk aega kuival olnud. Öösel sadas
vihma ja loodetud lumesildade teke jäi
seetõttu ära. Lund oli siiski niipalju,
et saime liustikult moreeni peale ära mindud,
Einar jällegi pioneerina ees.
Loeme paremalt alla tulevaid ojakesi ja
püüame aru saada, milline neist on kaardile
märgitud teine oja, mida mööda
peaksime tõusma hakkama. Teeme lõpuks
otsuse ja hakkame tõusma mööda oja
orgu, mille alumine kitsas ja kaljude vahele
jääv osa on lumine. Tõus tundub
lauge ja lühike, kuid peatselt omandab org
ootamatult tülika kaldenurga ja lumi muutub
kõvaks. Kuna olime oma teekonna raskust
mõnevõrra valesti hinnanud, siis
avastame endid kõvalt lumiselt nõlvalt
kassid korralikult seljakotti pakitud ning kirka
kindlalt koti külge kinnitatuna. Kuna kottide
lahti pakkimine ei tule kõne alla, siis togin
isuga astmeid lüües matkakepi otsad
võimalikult sügavale. Õnneks
puuduvad neil rõngad, mis peaksid takistama
keppide lummevajumist, kuid praegu ei ole mul
mitmekümne sentimeetri sügavusele lumme
löödavate keppide vastu midagi. Teised taga
nii õnnelikud pole. Vahepeal tekib lootus
saada lume pealt ära paremale kalju ja lume
vahelisse renni, kuid renn osutub poolteist meetrit
sügavaks ja korralikult jää poolt
ära lihvitud kalju on lume poole niipalju kaldu,
et tekiks oht lumekeele alla libiseda, sest servadest
lumi kaljule ei toetu. Niiviisi siis turnisime
muudkui edasi, kuni lumekeel kaljuga ära
lõppeb ja ainus võimalus edasi minna on
saada teisele poole vasakul voolavat oja. Lumekeelelt
maha saamine aga on üsna prognoosimatu
tulemusega üritus, sest ka ülemises servas
oli lumekeel kaljust eemal ja järele
jäänu oli servadest üsna pude. Togisin
astet suuremaks, kuid kohe selgus, et ega seda palju
suuremaks teha saagi. Jalajälgi sügavamale
lüües ilmnes, et keele enda paksus pole ka
enam teab mis suur ja alt hakkab kalju paistma. Aga
jällegi, lume ja kalju vahel on õhk ning
jääb mulje nagu viibiksime lumekeele ja
kalju vahele kokku surutud õhu padjal.
Lõin suusakepid lumekeelest läbi ja panin
seljakoti nende külge ankrusse. Tagant hakati
kotist köit välja sikutama ja mina
harutasin samal ajal kirka koti küljest lahti.
Kui köie ots käes, turnisin lumekeelelt
kaljule ning sealt edasi üle oja. Kui jaam
teisele poole kivi külge sai, oli kohe
mõnusam tunne. Seltskond tuli köit
mööda sama rada pidi järgi ja lumekeel
pidas vapralt oma õhkpadjal vastu.
Lõpuks läksin minagi tagasi oma koti
järele. Edasine tõus jätkus kitsas
orus nüüd juba oja paremal kaldal.
Tõus oli parasjagu nii järsk, et ilma
kottideta sai ülespoole ilma igasuguste
raskusteta. Kotiga aga läks asi väga
tülikaks, sest kallas oli meie liikumistee
tinglik nimetus ja kohati tuli oja alla
mööda neid kive ja kaljunukke, mida
mööda meie plaanisime ülesminekut.
Seega, tuli liikuda mööda dushi.
Katsetasin kotiga minekut, kuid kohe esimese
rinnuni ulatuva astme peal läks tahtmine seda
ilma köie abita teha üle. Oli märg ja
libe. Panin koti tagasi endisesse asendisse ja
vudisin jälle koos köieotsaga
ülespoole. Köis jälle kivi taha ja
alla tagasi koti järele. Et tundus olevat
lõõtsumiseks paras aeg, asus Meelis
Vind minu alla jõudes üles minema. Tema
liikumist jälgides olid kõik nõus
köie olulisust möönma. Läksin
järgmisena, oli väsitav. Kuni teised
tõusid, käin uurimas vasakule
jäävat järsku rohunõlva, mida
mööda üles minnes tundus olevat
võimalik dushi alt väljuda. Nõlv
osutub aga nii järsuks ja libedaks ning
kottidega ilma julgestuseta liikumiseks liiga
ohtlikuks. Otsustame jätkata ojasängis
liikumist. Järgmise köie viib üles
Meelis Vind. Vaatan kuidas ta ojas sulistades kalju
taha kaob. Läheb tükk aega, enne kui ta
naaseb. Jää poolt lihvitud ojasängis
oli köie jaoks sobiliku kivi leidmine olnud
tõeline kunsttükk. Lähen
järgmisena. Kuniks järgnevad
tõusevad, käin üleval eesootavat
vaatamas. Edasi tundub saavat juba ilma köieta
ja ka dush lõppeb. Moreeninõlv on
siiski endiselt järsk ja lahtist kiviprügi
täis. Püüan seda mitte alla ajada ja
see ka õnnestub. Jõuan üles
moreenivalli servale, kust avaneb vaade kitsale ja
väikese kaldega lumelagendikule ja selle taga
asuvale ribile, millel on näha kaks kuluaari.
Vasakul paistab ribi ots ning lagendik tundub selle
taga jätkuvat. Paremal lumeriba laieneb ja taga
paistab tsirkus. Laskun alla tagasi. Kõik on
ülesse jõudnud ja ähivad
kohusetundlikult. Teeme kiire söömise ja
Einar peab seejärel ka kiirelt kivi taha tormama
ajades selle käigus meie poolt äsja
läbitud teele mõne tonni kive. Kivid
kolisevad kõlavalt ja kaua. Peatselt oleme
üleval moreenivallil. Kuna nähtav vastab
liigagi hästi eelmisel aastal Kiiraneni poolt
kirjeldatule, siis kuluaaridele me enam suunda ei
võta ning otsustame jääda laagrisse
ja tegelikkuse kaardiga kooskõlla viia.
Liigume ribiga paralleelselt mööda lund
ülevalpool paistva tasasema ala poole.
Lähemale jõudes see enam muidugi nii
tasane ei tundu. Kuna olen teistest natuke ette
jõudnud, viskan mõõdukalt tasase
(tasandamine telgi panekuks ei nõua liiga
suurt tööd) koha peal koti jälle maha
ja lähen eespool ootavat vaatama. Jõuan
kohani kus saab alguse esimene ojasäng, mille
alumisest otsast olime hommikul mööda
tulnud. Ülevalt vaadates oli see väga
mõistlik mõte, sest seal ulatus
lumekeel ülesse välja ja oli tunduvalt
järsem. Vaade alla Nagebi liustikule ja
jäämurrule oli muljetavaldav ja kuna
lumetööd tasase telgiplatsi saamiseks olid
hinnanguliselt samas suurusjärgus eelmise
kohaga, siis hõikasin ka teised edasi tulema.
Istume, vaatame ja targutame oma
homse teekonna üle. Seejärel silman allpool
lumel musta täppi, mis meenutab mulle minu
kotti. See on täpselt selle koha peal, kuhu ma
ta tunnike tagasi olin jätnud. Kaaslased ei
olnud viitsinud seda mitte sadat meetritki
ülespoole lohistada. Eks tuli ise järele
minna. Kuna laskumine läks libedalt, siis
otsustasin koti juures mitte peatuda ja vaadata ka
ribi otsa taha. Laskusin lund mööda veel
pisut kuni tundus olevat mõistlik jätkata
moreenil. Ribi otsa juures oli selgus meie asukohast
käes. Seal avanes vaade otse ees olevale kurule
ning sellest paremale jäävale tsirkusele,
mida ka Kiiranen eelmisel aastal kirjeldas. Ainult
selle vahega muidugi, et nemad jõudsid
tsirkusesse tõustes ribi harjale, mis nii
väga kuru tõusu meenutas. Tänu
eelmise aasta kirjeldusele õnnestus meil seda
tõusu vältida. Vasakul alla paistis
Mestia ja praktiliselt kohe ribi otsa juurest algav
järgmine ojasäng, mis tõsi
küll, paistis ülemises otsas üsna
järsu kaljuga ja polnud üldse selge, kas
see oleks meie jaoks tõustav olnud. Tuli
tõdeda, et mastaabid on ikka lauskmaa inimese
jaoks hoomamatud. Istudes hommikul all oja suudme
juures ei suutnud me kuidagi leida loodusest kahte
liustikuga paralleelselt kulgevat ribi. Õhtuks
sai siis selgeks, et esimene ribi oli see, mis piiras
lumelagendikku altpoolt ja teine ribi see, mille otsa
juures ma parasjagu seisin. Selle arusaamiseni me all
ei küündinud. Teadmine on ikka tore asi
küll. Tagasiteel valisin lihtsamat trajektoori
ja ladusin usinasti homseks tuure. Peatselt olin koos
kotiga meie järjekordses kodus, kus kaldus
maapind oli telgi panekuks endiselt liiga kaldu.
Õhtul jätkub kalasaaga, või
täpsemalt väljendudes, saavutab uue
kvaliteedi. Järjekordne konserv on ennast avanud
ja samas pakis olnud shokolaadid haisva vedelikuga
katnud. Huvitav on sealjuures see, et konservikarbis
oli õlist tomativedelikku vähem kui
shokolaadi ümbritsevas hõbepaberis. Peaks
vist soovitama töösturitele võtta
kasutusele uus pakend nii kalale kui shokolaadile.
Hõbepaberi puhul oleks vähemalt selge, et
kala tuleb korralikult ümber pakkida ja
shokolaad säiliks plekkümbrises kala
kõrval kindlasti söödavana. Peale
kokanaadi jaoks välja kougitud pakikese ei julge
keegi rohkem oma kotis olevatesse toiduainetesse
süüvida. Lepime kokku, et seda tuleb
edaspidi väljakannatamatu lõhna ilmnemise
korral siiski teha. Tõstame kotid telkidest
kaugemale.
Oleme Meelis Vindiga
kokanaadis ja kuna Einari priimus tõrgub
endiselt, siis abistab Einar meid pumbates
priimusesse viiekümneste seeriate kaupa
õhku. Ennikese priimuse opereerimine tundub
hakkavat juba käppa saama ja saladus tundub
olevat õiges mahus bensiini doseerimises.
Lihtsalt ei tohi liiga täis panna. Kui
kogemuslikult saadud teadmine oli lubanud meil juba
mõned korrad edukalt priimust opereerida, siis
täna õhtul otsustas Ennike selle teadmise
õigsust ka priimusega kaasas olnud paberitest
järele vaadata. Olime tõesti
jõudnud iseseisvalt õigele
järeldusele ja see tõstis meie
enesehinnangut kõvasti. Kuid Einari priimuse
leek jätkas endiselt hubast võbisemist
ning tuli alustada järgmist seeriat. Korraga
vilksatab üle grupijuhi õhetava näo
võidurõõmu vari ning peale
järgmist paarikümmet kiiret kolviliigutust
süttib priimus mühinaga. Uhkusega
hääles alustab Einar instruktaazi priimuse
edasiseks efektiivseks süütamiseks. Nimelt
on priimuse kolvil peal pisike auguke ja kui
näpp augul kolbi alla surudes ees hoida, siis ei
pääse sissesurutav õhk selle kaudu
välja ja lähebki priimusesse. Õnneks
on olemas tõenäosusteooria ja ainult
tänu sellele oleme seni söönuks
saanud. On ju tõenäoline, et üks
kord 20-30 pumpamiskorra kohta on mõni
näpp sattunud selle augukese ees olema.
Jällegi kinnitab meie mõttekäiku
kusagilt lagedale ilmuv priimuse pildiga paber.
Instruktaazi lõpetuseks suudab Einar pakkuda
veel ühe üllatuse, peamiselt Pillele, kelle
jaoks oli jahmatav kuulda Einari suust hõiget
"and nau zvai bier und shnell". Üllatav polnud
seejuures üldse mitte hõike filoloogiline
ülesehitus vaid grupi suurust mittearvestav
matemaatiline sisu.
Kuniks vesi keema läheb, proovime shokolaadi
süüa. Midagi nii jäledat ei ole me
keegi päris tükk aega maitsnud. Eelmisel
aastal Altais söödud piimasupp kala ja
aprikoosidega oli selle kõrval tõeline
gurmee. Peale selle kleepub kalakastene shokolaad
hästi hammaste külge ja garanteerib
kauakestva maitse. Huvitav, millal hakatakse
sellemaitselist närimiskummi valmistama.
Ükski piparmünt ei konkureeri
vastupidavuselt kalaga. Ka shokolaadi segamine koos
kalaga riisipudru sekka ei lähe viimaste
kogemuste tõttu läbi ja nii
jääbki shokolaad paremaid päevi
ootama. Et päästa veel mis päästa
annab segame kakao sisse ohtralt stronni, sest kui
kala peaks ka sinna pudelisse sattuma oleks tegu
tõeliselt korvamatu katastroofiga. Otsustame
katastroofi vältida kuni täieliku
kindlustunde saabumiseni ja õhtune magamaminek
toob seetõttu kaasa mitmeid
tähelepanekuid, mida matkatarkustena tuleks
meeles pidada. Kui õhtu saabudes tundub olevat
juba vajadus pealambi järele, siis enne selle
järele suundumist tasub kontrollida, ega
päikeseprille pole pähe jäänud.
Kindlasti ei tohi telgi sisu laotada lume peale
kuivama valge külg ülespoole. On suur risk,
et sinna visatakse seejärel peale teepoti
põhi, kohvipaks vms. Märgade asjade
magamiskotti toppimisel tuleb samuti olla valiv.
Nimelt hakkab Lafuma (ja tõenäoliselt ka
teiste tootjate) magamiskott villa välja ajama
kui sinna ööseks kassid sisse pista, et
kasside paelad öösel ilusasti ära
kuivaksid ja oleksid hommikul head kuivad jalga
panna. Samuti oleks mõistlik enne magamiskotti
ronimist ronimisvöö pealt ära
võtta, on mugavam magada ja öösel
vastupidiselt esmasele muljele ohutum telgist
väljas käia.
|