Ennikesele on hommik teguderohke ning kuna tegudeks on vaja aega, siis kulub ära ka see varu, mille ta omal initsiatiivil kavatsetust varasema tõusmisega oli tekitanud. Põhine energia kulub priimuste stimuleerimisele. Need ei taha kuidagi põleda niiviisi, et nende kohal olevates pottides oleva vee temperatuur märgatavalt tõuseks. Dresseerimisele reageerib üks priimustest põleti kohal bensiini pihustamiseks ette nähtud plekitükikese eemalepeletamisega. Selle tulemusena muutub priimuse kasutamine hoopis võimatuks. Ennikese poolt priimuse alumiiniumist tuulekaitsest lõigatud aseaine sulatab priimus aga kohe ära. Õigemini ei sula see aseaine ära tervenisti, vaid ainult selle koha pealt, kuhu põlev bensiin vastu pritsib. Niiviisi saab küll teha kunstilise auguservaga plekitükikesi, aga mitte putru keeta. Peale seda ajab küünarnukkideni nõgine Ennike meid üles ja palub abi. Kuulame juhtunu telgist väljumata ära ja esitame juurde täpsustavaid küsimusi. Einar soovitav kadunud jupp lihtsalt üles otsida ja söögi valmistamist jätkata. Nagu alati on kõik geniaalne ka lihtne. Ennike leiabki kadunud jupi üles ja me saame rahulikult lesimist jätkata.

Laagrist saame minema 7.45. Lumi on veel saapa jaoks libe. Nõlvas alla jõudes võtame lumelohust täis oma joogipudelid. Tunda on kala lõhna. Kuna lomp on väike ja suve lõpuks kaob tõenäoliselt koos jääga, siis lombist see lõhn ilmselt ei tule. Kuna üks hommikune konserv oli jäänud lõunaks ja olin selle omale küljetaskusse susanud, siis ei valmistanud selle kontrollimine probleeme. Konserv oli terve ja kalalõhn levis endise intensiivsusega. Kuna ainus veel kergesti kättesaadav kalaga seotud asi oli Einari kotis olev delfiinidega kile, siis pakkusin selle lõhna põhjustajaks. Einar seda kontrollima ei vaevunud ja puistas põhjendusena erinevaid rahvalikke väljendeid. Oma eile maha jäetud varustuse juures paneme alla kassid. Ennike oli laenatud kassid kodus hoolikalt saapa järgi seadnud, kuid mingil põhjusel otsustas alles nüüd tõusu jalamil süüvida nende kujusse. Nimelt oli ilmne, et kasside esimesed ja tagumised osad on vahetuses. Kuna praegu ei olnud enam aega neid lahti kruttima hakata, siis läksidki nad niiviisi alla.

Eile tehtud astmetest alguses eriti kasu pole. Tõus on liiga järsk ja hingamine otse tõusmiseks veel kinni. Lume ülemine kiht hakkab juba pehmemaks muutuma ning seetõttu teen serpentiinis liikudes uue jälje ette. Kõrgemal muutub nõlv veel järsemaks ning serpentiinis enam liikuda ei saa. Hingamine on nüüd juba enam-vähem rütmis ning liigume mööda eile tehtud astmeid, millest nüüd on palju kasu. Kui astmed otsa lõpevad, hakkame liikuma kolmes taktis. Liigume kahes grupis. Minu taga on Ennike ja Pille, teised tulevad natuke tagapool. Nõlva ülemises osas hakkan hoidma paremale, et kuluaari keskel olev kaljuküngas jääks varjuks vasakul kõrguvalt kaljult pudeneda võivate kivide eest. Tekitame künka juurde peatuspaiga, aga kuna ruumi on vähe, siis pikka peatust ei tee ja teisi ootama ei jää. Vahetult enne laugema osa algust on väike lõik järsku tõusu, kus lumi on nii pehme, et vajun korduvalt vööni sisse. Seetõttu liigume veel paremale, kus kivide vahel on jää ja toetus parem. Enne kurusadulat algavale moreenile jõudes võtan kassid ära ja toon sadulalt alla nirisevast ojakesest vett. Selleks ajaks jõuavad ka Ennike ja Pille üles, kuid panevad mööda moreeni kassidega üles sadulale välja. Üleval on väga kõva tuul ja sätime end lumise harja varju. Peatselt jõuavad ka teised üles ja krõbistavad samuti kassidega tuimalt moreenil. Puhkame. Einar käib eesootavat uurimas ning veendub, et karniisi pole. Edasine on lauge teekond lumel ning liigume kuni saabub tuulevari. Teeme lõuna.

Edasi läheb tee mööda lumega kaetud liustikku. Laveerime pragude vahel. Lumi on küll pehme, aga see on vana ja seda on väga paks kiht. Siiski on sobiv aeg Einar ette lasta. Kõnnime Einari ja Evaga kolmestes seongutes, minul pilk Einari jalgades. Einar ei näi ka eriti vaateid nautivat. Vahepeal viskame kotid maha ja käime allapääsu kohta otsimas. Paremal on näha Nagebi jäämurd, millel on samuti palju lund. Saame kenasti alla tasasele liustiku platoole ning otsustame jääda laagrisse. Päev pole veel küll kaugeltki õhtus, aga ees ei paista häid laagerdamise kohti tulevat. Väga alla pole meil ka vaja minna, sest homme tuleb paremale poole tõusma hakata. Pikem õhtupoolik annab Ennikesele võimaluse kiirustamata oma kassidega tegeleda ja teistel niisama elust ja sõbralikust hoolitsusest rõõmu tunda. Lebotasin magamisalusega rahulikult päikese käes kui külm tuul puhuma hakkas. Jõudsin vaevalt kurta kui Einar ja Mell mind koos magamisalusega 3-4 m eemal asuvasse kuiva voolusängi tuulevarju lohistasid. Oli märgatavalt parem. Pärast järjekordset kurtmist visati ka mahajäänud saapad järele. Kuna päevane koormus oli piisav, siis õhtune eeskava oli lühike ja enamus sellest jäi väljapoole telki.