Terve tänase päeva veedame Mestias mitte midagi tehes. Ja me teeme seda pingeliselt.

Hommik tervitab meid suurepärase ilmaga. Otse meie maja rõdult on näha Tetnuldi tipp ja kõrvalolev mäeahelik. Tõsi, samad miljonidollarivaated avanevad absoluutselt igalt poolt Mestias. Kõikjal on vanad sõjatornid, nii mõnelgi lehvib uhkelt Gruusia lipp katusel.

Veidike grusiinide majaehitusest: Majad on reeglina kahekorruselised. Meie elame teisel korrusel, sinna saab õuest, maja peaukse eest viivat keerdtreppi mööda ja meie käsutusse anti kaks tuba. Mõlemas toas oli magamiskoht, esimeses ka peeglilaud, millel mustas raamis noormehe pilt. Selgus, et see oli perepoeg, kes oli mõni aasta tagasi meile aruaamatutel põhjustel surnud. Tänapäeval on iga maja küljes ka satitaldrik, reeglina on see kinnitatud kusagile teise korruse rõdu külge. Rõdu teisel korrusel on iga gruusia maja peaaegu kohustuslik element, ilma rõdudeta majasid oli äärmiselt vähe. Tavaliselt elavad grusiinid ise esimesel korrusel, teine korrus on nö. suveelamine, sest seal ei ole ühtegi küttekeha. Küttekehaks on esimesel korrusel paiknev rauast pliit, mille peal valmistatakse ka süüa. Samas kööktoas toimub ka kogu muu elu, vaadatakse telekat, aetakse sõpradega juttu ja tehakse plaane edaspidiseks. Teised toad esimesel korrusel on suvel osaliselt magamiseks, osaliselt panipaikadeks. Teisel korrusel siseneme rõdult maja esiküljes olevasse avarasse koridori, mille ühest küljest avaneb vaade maja ees olevasse aeda, teises küljes on aga uksed tubadesse. Toad olid seestpoolt krohvitud, põrandad olid silmatorkavalt laiadest põrandalaudadest. Maja oli ehitatud mingitest väikeplokilaadsetest kividest. Meie maja oli krohvimata, kuid enamuses olid Mestia majad kaetud krohviga. Silma torkab see, et rahvas on oluliselt vaesunud, kuna majad on sageli hoolitsemata. Mestias oli ka silmatorkavalt palju tühjasid majasid. Kohalike sõnul on see tingitud sellest, et piirkonnas on elu väga raske ja noored lähevad alla orgudesse, kus on talved soojemad ja elu märgatavalt kergem

Mestia asub Zugdidist u.128 km mööda Inguri jõe orgu ülespoole Inguri harujõe Mulhura orus. Kui üldiselt on Inguri ja ka Mulhura org kitsas sälkorg, siis Mestia kohas laieneb ja sinna mahub ära terve suur asula, sh ka veidi eemal piirivalvekordoni juures paiknev lennuvälja maandumisrada. Tegelikult moodustab enamuse linnakesest üks peatänav ja hargnevad harutänavad mäest üles ja allapoole, jõe suunas.

Mestia asub merepinnast u. 1500 m kõrgusel ja rahvaarv on käesoleval ajal u. 2500 inimest. Kogu Mestia rajooni pindala on 3044 inimest ja rahvaarv umbes 14000. Mestias paikneb kohalik rajooniadministratsioon ja keskkool. Linnakeses on üks bensiinijaam, mitmeid toidu- ja tööstuskaupade kauplusi, haigla, koduloomuuseum, kuulsa alpinisti M.Hergiani kodumuuseum ja vähemalt üks kirik. Mestia on kantud UNESCO kultuuripärandi nimekirja.

Mestiast saab alustada mitmeid matkamarsruute otse külast kohapealt. Matkarada viib Lekzõri liustikule, samuti Murkvami liustikule, kust pääseb Njurmishi kurule, sealt Banguriani tippu. Põhimõtteliselt võib otse Mestiast alustada ka tõusu Ushba suunas, ehkki selleks on otstarbekam sõita pisut mööda orgu allapoole Betsho suunas. Eriti kaugele ei jää ka Zhabezhi küla (tõsi sinna saab autoga), kust pääseb Tviberi orgu ja läbi Tsanneri väravate Tsanneri orgu koos kõigi sealt edasiminevate kurudega.

Edasi pidasime vajalikuks minna ennast kindlasti piirivalvurite juurde möllima. Esimene katse piirivalvurite juurde jõuda ebaõnnestus meil pisut. Eelinformatsioon, mis osutus veidi puudulikuks, ütles meile, et piirivalve on külast paar kilomeetrit mööda jõge ülesvoolu. Kahjuks ei teadnud me seda, et piirivalve asub teisel pool jõge ja ilma korralikult märjaks saamata meil jõge piirivalve juures ületada ei õnnestu. Meil puudus soov läbimärjaks saada ja tilkuvate toladena Gruusia ametivõimude ette ilmuda. Seega olime sunnitud tagasi külasse sammuma, seal silla ületama ja juba käidud teega paralleelselt uuesti piirivalve poole minema. Piirivalves kohtume kohaliku ülema, alampolkovniku auastmes mehe Enzar Mushkudianiga ja tema asetäitja või muidu kõrge ülemuse Henri Mushkudianiga.

Algselt formaalne suhtumine meisse muuutub soojaks, kui anname edasi tervitused eelmisel aastal piirivalvuritega tihedas kokkupuutes olnud Kallelt. Meie käest uuritakse, mis on meil kavas, kuhu läheme ja mida teeme. Seejärel kirjutatakse meie nimed üles ja vormistatakse gruusiakeelne luba piiritsoonis viibimiseks. Lepime kokku ka igal õhtul kella 8 paiku piirivalvele helistada ja anda aru oma tegevusest, seisundist ja asukohast.

Sellega on ametlik osa lõppenud ja asume tagasiteele. Juba küla vahel jõuabmeile järele Niva ja pakub homseks küüti Zhabezhisse sõitmiseks. Võtame pakkumise heameelega vastu, sest nii lahendame hoobilt järgmise päevakorrapunkti - transpordi otsimise. Niva viib meid ka kodu juurde, kus tutvume naiste poolt läbiviidud toidujagamisega. Kogu söök on ilusasti jagatud toidukordade kaupa kilekottidesse, põrand on täis suurearvulisi kotte ja kotikesi. Otsustame nende laialijagamise jätta hilisemaks, siis kui oleme saanud kätte ka bensiini. Bensiini hankimisega on väikesed probleemid, sest asula on hetkel ilma elektrita ja bensiinijaam käsitsijuhtimisega ei toimi. Hetkel on bensiinihind Gruusias ennekuulmatusse kõrgusesesse tõusnud, 1 liiter maksab umbes 2 lari e. 14 krooni. Võrdluseks - Eestis maksab bensiiniliiter samal ajal veidi üle 20 krooni.

Peale seda, kui elekter on tagasi saabunud ja Meelised vajaliku bensiini hankinud, asume varustuse ja toidu laialijagamisele põhimõttel, et üks inimene saab korraga ühe toidukorra ja toidukorra järg käib ringiratast, et seljakoti kaal väheneks kõigil võimalikult ühtlaselt. Et toidukordade kaal on siiski veidi erinev, siis jääb jagamisse siiski lotomiljonäri tunnet, kui saadav toidukord on kergem, kui teine. Summaarselt toidukordade kaal siiski ühtlustub. Et me naistele ei raatsi niipalju raskusi anda, siis jäävad nad toidukordade jagamisel osadel ringidel vahele, samuti saavad nad ühist grupivarustust tunduvalt vähem.

Tänane päev on plaanis Mestias mööda saata. Lösutame pikalt ja esimese asjana läheme söögikohta otsima. Maandume söögikohas nimega Ushba. Tellime eilses teepealses söögikohas kasutatud malli järgi, kuid läheme kogusega haledalt alt. Selgub, et siin on 6 hatšapurit tohutu kogus ning lisaks tellitud hinkalid, lihasupid ja salat ei jäta kahtlustki, et kõike seda ei jaksa me enne õhtut ära süüa. Õnneks osutub supp kehvaks ja tundub nagu oleks lätlased suutnud oma konservid grusiinidele maha müüa ja nüüd on nad sellest meile suppi keedetud. Hatšapurid on õnneks kaasapakitavad.

Peale sööki asume teele piirivalvurite poole, mis pidi olema küla lõpus. Kõnnime natuke aega vales suunas kuuekesi, siis saadame naised koju toitu pakkima ja jätkame teed kolmekesi. Jõuame vana saeveski juurde, kus küla lõpeb, pöörame ümber ja asume tagasiteele. Meelis Vind turnib mingi künka otsa sõjatornidest pilti tegema ja rabab kinni seal kasvanud okastaimest. Muidugi jätab see kätte oma jälje. Uurime kohalike käest uuesti teed piirivalvurite juurde ning saame aru, et oleksime juba ammu pidanud üle silla minema. Ostame poest mineraalvett ja kõnnime sama tee maha teisel pool jõge. Kordoni hoone asub lennuraja servas ja on täiesti uus ehitis. Meid juhatatakse otse ülema juurde, kuhu tuleb ka üks majori auastmes mees. Garnisoni ülem on lüheldane punaste silmadega mees, kelle olek meenutab Lõuna-Itaalia perekondadest rääkivatest filmidest nähtud tegelasi. Suhtumine on ametlik, kuid sõbralik. Selgitame, kes me oleme ja mida plaanime ning anname edasi tervitused eelmisel aastal neid külastanud Kalle Kiiraneni grupi poolt. Vahetame telefoninumbrid ning lubame igal õhtul helistada kui muidugi levis oleme. Saame kaasa piiritsooni loa ja head soovid. Kui oleme jõudnud tagasi silla juures oleva bensiinijaama juurde, kus ennist valesti läksime, peatub meie kõrval Niva, mille kõrvalistmel istub äsja kordonis kohatud major. Uuritakse, kas meil on homseks Adishise minekuks transporti vaja. Võtame pakkumise vastu ja lepime kokku, et homme kell seitse tulevad meile järgi 2 Nivat. Saame prii küüdi silla juurest koduni, et näidata homset kohtumiskohta. Kurdame, et elektrit pole ja seetõttu ei saa kuidagi homseks bensiini, sest bensiinijaamas käib pump elektriga. Ilma elektrita aga bensiini kätte ei saa. Arvestades kohta, kus asume, tundub see uskumatuna. Tee peal näidatakse meile piirivalvurite poolt kätte ka alternatiivne kodune bensiinijaam, kust saab osta ämbriga. Meil paluti pärast pudelitega tagasi tulla. Ostame üle tee jäävast poest pudelite saamiseks veel ühe mineraalvee ja õlle, aga ka neil ei ole bensiinis mittesulava tihendiga korke. Eestist kaasa võetud tihenditest peaks küll piisama, aga väike varu ei tee kunagi paha. Kahjuks on aga nii, et ka varu oleks tulnud kodust kaasa võtta.

Tagasi jõudes on toidujagamine peaaegu lõppenud. Jäljed toimunust on siiski veel põrandal selgesti näha. Peremeeski oli käinud toidujagamist paar korda üle ukse vaatamas ja pead vangutanud. Lebotame, agitatsioon külatänavale kõndima minna ei vääri isegi mitte häälekat vastuagitatsiooni. Magame. Kui ärkame, ei ole elektrit ikka veel. Kohalike sõnul ei pidanud sellist asja väga tihti juhtuma. Probleemiks see igatahes polevat. Arvestades seda, et elekter on selles piirkonnas regionaalpoliitilistel ja ka geograafilistel (Inguri hüdroelektrijaama valgala asub Svaneetias) põhjustel tasuta, ei olegi katkestused ehk väga talumatu ebamugavus. Kõnnime peatselt saabuva elektri ootuses siiski linna peale, pudelikotikesed kaasas. Püüame bensiini hankida piirivalvurite poolt näidatud kohast, kuid seal on värav karabiiniga kinni. Kuna elektrit pole, siis väraval olev kell ei ole võimeline meie näpuvajutust toas kuuldavaks tegema. Teeme värava taga natuke aega niisama aega parajaks, lootuses, et keegi meid aknast märkab. Sisse minna ei tihka. Otsustame lõpuks edasi kõndida, ehk tuleb vahepeal elekter. Bensiinijaama juurde jõudes ei ole elekter veel kohale jõudnud. Konutame natuke aega silla peal ja äratame kohaliku politsei tähelepanu. Uuritakse, kus me elame. Selgitame, kuid ainult majaperemehe perekonnanimest ei piisa. Suurte raskustega meenutame ka perenaise eesnime ja kunagise arstiameti. Öeldu toimib nagu kood arvutisse logimisel ja politsei lahkub. Tundub, et küla taga telkimine ei ole siinkandis tõesti soovitatav. Turism on asi, mida soovitakse kontrollida ja sellest kohalikele tulu saada. Hakkame tagasi vantsima, kuid poole tee peal lähevad poodides tuled põlema. Pöörame Meelis Vindiga otsa ringi ja kõnnime tagasi. Ülejäänud lähevad jälle puhkama. Ka kohalikud hakkavad kogunema. Saame lõpuks oma 8 liitrit kätte ja läheme koju tagasi.

Jagame toidukorrad ning ühisvarustuse laiali ja Einar registreerib toidukordade jagunemise. Juba toidukotti kätte võttes haarab mind optimism, mis peale seljakoti proovimist muutub lausa ülevoolavaks. Nii kerget kotti ei ole kaua olnud. Pille kommentaar peale oma koti proovimist lausa nõretas pessimismist. Kõige vastikum ei pidanud sealjuures olema mitte koti kaalukus, vaid see, et keegi oma kerge koti üle siirast heameelt tunneb. Tõe huvides tuleb siinkohal toonitada, et toit ja ühisvarustus oli jagatud kõigi vahel õiglaselt ja parimal võimalikul moel.

Õhtusöögi osas on 4 võimalust: jätta õhtusöök vahele, minna poodi söögi järele, süüa ära hommikused hatšapurid, minna sinna tagasi, kust hatšapurid pärinesid ja jätta olemasolevad hommikusöögiks. Valime viimase variandi ja oleme tellimuse esitamisel oluliselt tagasihoidlikumad. Õhtul loeme igaks juhuks üle oma tikud ja tunnistame, et neid on isegi väga ökonoomse kasutamise jaoks vähevõitu. Torman üle tee asuvasse poodi ja toon nii tikke kui tulemasinaid. Igaks juhuks võtan ka küpsiseid. Eriti uhked on tulemasinad, neid saab kasutada ka taskulampidena. Mägedes muidugi selgub, et nad ongi taskulampideks mõeldud ja priimuste süütamisel pole neist vähimatki kasu.