Täpselt kell 7.00 saabusidki meie maja ette 2 Nivat. Alguses polnud teel väga vigagi, täitsa tavaline tee oli. Tegime paar peatust ja nautisime vaateid Ushbale. Kõrgemale jõudes tundus siiski piirivalvurite arvamusel, et Adishisse pääseb vaid Niva või Uaziga, tõsi taga olevat. Jõekesed ja teed ristusid samal tasandil, mis tähendab, et ristumiskohal oli jõe põhi tee pinnaks. Kohati olid jõe kallas tee servas palkide ja kividega toestatud, kuid vesi tegi selle kallal pidevalt tööd ja nii mõnigi koht tundus juba viimase veere peal olevat. Kaks tundi liikumist ja olimegi kohal. Esmamulje oli tornide ilmumise tõttu üllatav. Lähemal silmitsemisel aga andis tooni troostitus. Majad ja sõjatornid lagunesid ja suurem osa neist oli maha jäetud. Küla tühjenemine olevat alanud 30-ndatel aastatel. Elekter kadus 6 aastat tagasi, talvel pidi küla olema lume tõttu ligipääsmatu. Alaliselt elavaid kohalikke oli 2-3 peret, kellest osa meid ka uudistama tõttas.

Vinname kotid selga ja alustame liikumist. Kitsukestel, ainult inimestele ja loomadele läbitavatel radadel, mida tänavaks nimetada oleks kindlasti liiga pretensioonikas, astudes tekib üsna kummaline tunne. Oleme nagu keskajas nii ümbruse arhitektuuri kui eluviisi poolest.

Külast läbi jõudes teeme peatuse. Valmistume soojaks suvepäevaks ja muudame riided õhemaks. Tarvitame ära viimased hatšapurid, mis meie esimesest ülikülluslikust Mestia söömaajast veel alles olid. Oma mõju oli juba hakanud avaldama ka kohaliku toidu eripära, millest suurim roll oli ilmselt lõpuni kääritamata juustul, mida hatšapurid ohtralt sisaldasid.

Kõnnime rahulikult ja püüame mitte rabeleda. Osa seltskonnast siiski ei saa kohe rahulikult kõndida ja vaid peab vahepeal seisatuma ja et siis jälle äkksööstudega edasi liikuda. Selle asemel, et koos minu ja Einariga rahulikult ja aeglaselt kivilt kivile läbi jõe hüpelda, jäävad nad seisma, vahivad nõutult kahele poole, mõni koguni tagasi, ning sööstavad siis mitmekümne meetri kaugusel ülesvoolu asuva silla poole. Loomulikult oleme Einariga juba ammu selleks ajaks teisel pool jõekest ning teiste järgi ootamise ajal valame ajaviiteks saabastest vee välja. Ka lõuna on pikka ja korralik. Korralik kestuse poolest, sest maitseelamusi tuimestas pealt ülikvaliteetsena näiva suitsuvorsti ristlõige, mis koosnes poole kuni kahe kolmandiku ulatuses pekist. Kahjuks olime just seda vorsti ostnud kõige rohkem. Hambavalu oli hommikust saadik kadunud. Ilmselt aitas kaasa sisimas tehtud otsus, et valu jätkumise korral alustan antibiootikumide manustamisega. Valu kadumisest hoolimata leotan kuivikuid hoolikalt tee sees ja kuulan kaaslaste suust kostva kuivikuragina sekka nende õpetussõnu ja arvamusteavaldusi. Võtame päikest ja reguleerime kottide kaalu püüdes sellesse kaasata, õigluse huvides loomulikult, võimalikult suure hulga kaaslastest. Näiteks saan mina Ennikeselt kandmiseks tema telgi vaiad, oma vaiad, mis on Ennikese omadest pea poole raskemad, tirin kotist välja ja annan Evale. Liikuma hakkame alles peale pikka lebamist kui väsimus tõusma sunnib.

Matka esimese päeva kohta on vaated vägevad. Ei mingit metsas turnimist, kohe alpiaasad ja mäed. Liigume jõe paremkaldal ning tõuseme jõest üha kõrgemale kuni jõuame kasevõsani. Einar tõusu võtmisel ei osale ja seikleb jõe ääres kivilt kivile hüpeldes. Võsani jõudes valivad ka teised võsas rapsimise asemel kividel hüplemise ning laskume tagasi Einari juurde. Õhtupoolikul jõuame Adishi jääkose alla, mis oma kilomeetri kõrguse jääseinaga ümbritseva roheluse sees on üsna hoomamatute proportsioonidega. Viskame kotid maha ja jalutame ringi. Vaate nautimiseks ronime liustikualuse rusu suurima kivi otsa.

Edasi tõuseme mööda väga järsku moreeninõlva. Oma pettumuseks avastame end peagi ribi harjalt, millelt edasiliikumiseks tuleb läbi mõõduka tihedusega võsa laskuda rohkem kui meile kellelegi meeldiks. Istume ja kogume ennast, kõik on seda meelt, et kotid muutuvad ühtlaselt raskemaks. Kaalume ideed saada vaheldust võttest, mida on juba ammust ajast raske koorma vedamisest tekkiva tülpimuse peletamiseks rakendatud. Nimelt tuleb poolel seltskonnast võtta oma kotist vähemalt 10 kg kaalus asju ja laduda need kaaslasele kotti. Ahaa-elamust pakkuv emotsioon on kotte selga võttes garanteeritud nii andjale kui saajale. Ja pärast saab jällegi osad vahetada.

Ovraagi põhi on laviini poolt kõigest puhastatud. Teisel pool ovraagi algab lage rohunõlv, mis saab ühtlaselt tõustes silmapiiril kokku sinise taevaga. On paras aeg ja koht alustada telgipaiga otsinguga. Tõuseme mööda kõrges rohus looklevat voolusängi, kus on kivide vahel kuulda vee nirisemist. Viskame kotid maha kohas, mis tõsiste mööndustega lubab end laagripaigaks nimetada. Liigun veel mööda nõlva ülespoole, kuid kõikides kaugelt vaadates tasasena tunduvates kohtades lirtsub kohale jõudmise ajal saabaste all vesi. Kõrgemal paistab niisuguseid kohti tulevat järjest, kuid loobun ja laskun tagasi teiste juurde. Päikese kadudes saab kliima üle võimuse kõrvalolev jääsein ning ajame endale selga enamuse kaasaolevatest riietest.

Peale sööki, mille valmimise käigus prognoosime, et varsti haiseb kõik bensiini (me eksisime rängalt) järele, asume tegema paranduslikke töid. Meelis Vind mässab plaastritega. Mingil põhjusel, mis enam kellelegi ei meenunud, jalale kleebitud plaastrit õnnestub sealt eemaldada ainult ohtra bensiiniga. Sellega saab ta lõpuks ilma kõrvalise abita hakkama. Ka ilma ise otseselt osalemata on protseduur enamuse jaoks nauditav. Näpu külge kleebitud plaaster on aga kõvasti parema kvaliteediga. Vähemalt me arvame nii, kuigi võrdlusmoment puudub, sest bensiini kasutamine on näpuomanikule absoluutselt vastuvõetamatu. Pika opereerimise tulemusena, mille käigus kasutab Meelis nii küüni, hambaid kui kääre, hakkavad tal ilmnema mõningased ärritumise tunnused. Püüame leida rahustavaid sõnu, kuid need asja ei paranda. Kui tegevus näpu ümber muutub järjest loiumaks ja meil hakkab igavus kallale tulema, otsustab Eva ilma luba küsimata appi minna. Suurem osa meistki on kogenud nõukogude medõe metoodikat, mida kasutatakse tavaliselt haavale verega kinni kleepunud sideme eemaldamiseks. Abistamine lõpeb kiirelt ja edukalt. Plaaster tuleb näpu küljest lahti ja saame lõpuks õhtuste tarvilike toimetustega edasi minna. Kuna siin polnud tegemist haavaga vaid ainult okkatorke saanud näpuga, siis suurt karjatust ei järgnenud ja varingud Adshi jääkosel ei olnud märkimisväärsed. Enne eeskava jätkumist peab Meelis siiski vajalikuks ära klaarida plaastri eemaldamisel tehtud jõupingutuste suuruse persoonide kaupa, pidades ennast plaastri otsa lahti tegijana suure vaeva nägijaks. Enamusel on tükk aega väga lõbus ja Meelis saab lohutuseks tilga piiritust näpuotsale. Piiritust nähes meenub mulle hammas, kuid Ennike on endiselt resoluutne ja suurima vastutulekuna on ta nõus puhastamisel kasutatud lapi minemaviskamise asemel mulle andma.

Õhtu jätkub saapaga firmalt Garmont. On küll mõnevõrra tüütu igal aastal lappida sama tootja asju, kuid mõnevõrra lohutust pakub arusaam parandamist vajava vea tekkimise absurdsusest. Nimelt on Garmont otsustanud, et parim viis oma firma embleem saapaga siduda, on lõigata kannalt kuni voodrini välja tükk nahka ja liimida siis asemele voodri külge firma logoga plastmassitükk. Loomulikult oli Pille saabast seejärel täiesti mõistusevastaselt kasutanud, käies sellega kivirusus ja vahel isegi vette astudes. Niisuguse julma ja hoolimatu käitumise tulemusena oli plastmassitükike muidugi riide küljest lahti tulnud ja ära kadunud ning oja sängis vette astudes oli vesi hakanud tekkinud augu kaudu saapasse imbuma. Et saabas enam niiskemaks ei muutuks, siis võtsime Einariga ühe Zjugdidi turult ostetud kilekottidest ning panime otsast põlema. Kui põlev materjal tilkuma hakkas, siis sättisime saapa selle alla nii, et suitsedes läbi õhu rohu sisse kukkuvad tilgakesed hakkaksid maanduma kohas, kus äsja oli toretsenud Garmondi firmamärk. Kui auk täis sai, siis uuristasime Einariga selle pinda oma nimede initsiaalid. See märk kestis matka lõpuni.

Vulkaniseerimise ajal saabus Meelis Vindile sõnum. Õigemini oli see juba teine sõnum tundmatult, kes seekord tänas viisakalt vastuse eest ja vabandas, et telefon oli eile liiga kauaks lapse kätte jäänud. Nimelt oli eile Meelisele saabunud sõnum: "Oleme Ungaris ja liigume edasi Itaalia poole". Kuna saatja tundus olevat samuti rännuhimuline inimene, siis arvasime, et ehk pakub ka meie marsruut talle huvi. Nii kirjutasimegi eile, et asume Gruusias, ümberringi on lumised mäed ja homme asume me neid lähemalt vaatlema. Õhtu jätkub raportiga piirivalvele. Einar saadab ladina tähtedega kirjutatud venekeelse sõnumi, kuid mõne aja pärast hakkab tal siiski kripeldama, et ehk ei olnudki väga hea mõte. Helistamisega saab Einar meie jätkuvast olemasolust lõpuks kenasti teada antud. Peale seda asutame end telkidesse, sest telgialune reljeef lubab küllaga üllatusi. Pooltühje kotte telki lohistades tunduvad need endiselt ülejõu käiva kaaluga. Nagu oligi oodata, oli küljealune tuntavalt kaldu ning minu kui allamäge servapoolse kindlaim tugi oli mätas, mille taha ma oma puusanuki ankurdasin. Minust kõrgemale poole jäävad kaaslased rullisid külje alla riideid, et moodustada telki terrassid. Kui kogu see sahmimine lõpule jõudis ja kõik ennast pikali visates olid ära ankurdanud, avastas Meelis Vind, et ta lebab pealambiga. Seda jalutsis asuvasse taskusse ei ulatanud hästi panema, kogu külje alla sätitud varustus oleks minema veerenud ja pimedas oleks selle tagasisättimine peaaegu võimatu olnud. Käivitame olukorra lahendamiseks ajurünnaku ning parima lahendusena soovitame Mellile pealamp magamiskotis ümber reie panna. Mälu järgi hinnates peaks isegi ümbermõõdud sobima ja seega pole ohtu, et ilma täiendava reguleerimiseta alakeha verevarustus häiritud saaks. Boonusena on tagatud valgustus ka öisel urineerimisel. Hoolimata eelnevatest hoiatustest oma telk nõlvakut trotsides meie telgi lähedale panna, on Ennike ja Pille ennast seadnud nii kaugele, et nii see kui järgnevad kuuldemängus esitatud teemaarendused jäävad nende kõrvale kuulmatuks. Elavast mõttetööst annavad neile aimu ainult aeg-ajalt kostvad kestvad ovatsioonid.

Öösel väljas käies on taevas fantastiliselt täherohke. Veenan ka kaaslasi välja ronima, kuid läheb nagu sellistel puhkudel ikka. Olgu reklaam ja kaup kuitahes hea kui ikka vaja ei lähe, siis ei osta.