Tbilisi lennujaama passikontrollis küsiti meie käest, et kas me oleme varem Gruusias käinud, löödi tempel passi ja sellega olid piiriformaalsused täidetud. Olimegi täiesti pimedas lõunamaa öös. Seadsime end ühe posti juurde asju sorteerima ja hakkasime tutvuma lennujaamaga. Tbilisi lennujaam oli uhiuus, hiljuti türklaste poolt valmis saanud. Lennujaama katus meenutab oma kuju poolest lennukitiiba, siis koostöös türgi ehitusmeistrite osavusega oli see põhjustanud kunagi enne meid (aga kuuldavasti ka hiljem) katusele aerodünaamilisi probleeme ja katus oli tahtnud koos minemalendavate lennukitega samuti õhku tõusta ja teistesse maadesse lennata. Olgu sellega kuidas oli, meie nägime igatahes ülalpool katust, mitte taevatähti.

Meie katsed uurida võimalust lennata Mestiasse - seal olla uus lennuväli - lõppesid teadmusega, et lennukid ikkagi sinna ei käi. Peale mõningasi läbirääkimisi ronisime kella 7 paiku Ford Transitisse, mis lubas meid Mestiasse kohale viia. Vaatasime Tbilisit bussiaknast ja tõdesime, et söögipoolise peame kusagilt mujalt seekord hankima. Tbilisi omapärana jäid silma mitmed korrusmajad, millest kohtati oli valmis vaid karkass, kuid samal ajal oli näha, kuidas üksikud korterid olid majas lõpuni ehitatud ja seal olid sees ka elanikud. Bussis vajus silm kõigil kiiresti looja ja sõidust Zugdidini on mälestused olematud.

Zugdidi on umbes 75 tuhande elanikuga linn Lääne-Gruusias. Ta on Samegrelo-Zemo Svaneti piirkonna keskus, olles seega tähtsaim linn nii Megreeliale kui ka Ülem-Svaneetiale. Kahjuks jäid meil ajaloolised vaatamisväärsused vaatamata ja piirdusime ainult turul ja selle ümbruses käimisega. Tundus olema soe lõunamaa linn koos kõige sinna juurde kuuluvaga - ühesõnaga ei midagi erilist.

Zugdidis etendatakse meile gruusiakeelne näitemäng teemal "edasine tee ei ole Ford Transit bussidele läbitav". Kuna meil ei ole vastu panna eestikeelset näitemängu konkureerival teemal, siis kolime peagi uude bussi. Sarnaseid mäletasime kunagi ka Eesti teedel kiirabiauto märgiga sõitnud olevat ja mis on toodetud Uljanovski autotehases. Buss on kohandatud kohalike transpordioludega, katusele on monteeritud pakiraam, kuhu meie kotid ka ilusasti paigutuvad.

Põhilised söögid leiame Zugdidis ilma igasuguste probleemideta. Kahtlusi tekitab meis juustuvalik, sest gruusia juustud erinevad meie omadest. Müügil olev juust tundus olema liialt toores ja juustu säilivus näis kahtlasena. Ette rutates võib aga öelda, et juustuga erilisi probleeme ei tekkinud, aja möödudes tundusid nad isegi paremaks muutuvat. Võib-olla oli see seotud laagerdumise ja järelküpsemisega seljakottides. Müügilt ei leia kartuliputrusid, müüjad on küll kuulnud sellise kauba olemasolust, aga kõik laiutavad nõutult käsi. Nii peamegi menüüsse tegema käigu pealt muudatusi.

Gruusia kaubandus põhineb kahjuks suures osas impordile. Ei ole enam müügil kuulsat gruusia teed. Teeäärsed teeistandused on käest lastud ja vaid mõningates näib olema mõningane hoolitsus, teised on metsistunud. Eeldada võiks, et kohapeal on saada igat sorti kuivatatud puuviljasid, rosinaid ja pähkleid, kuid nende valik osutub pehmelt öeldes niruks. Igasugust importkaupa, põhiliselt vene ja ukraina toodangut on see-eest küllaga.

Kokkulepitud ajal jõuame bussi juurde tagasi, kotid on ilusasti katusel alles ja koos lisandunud reisiseltskonnaga võimegi varsti sõitma hakata. Lühikese peatuse teeme Inguri veehoidla tammi lähedal. Inguri veehoidla tamm on maailma suurim betoonist kaartamm ja oma kõrgusega 272,5 m on ta maailma viies. veehoidla maht on 1,1 miljardit kuupmeetrit vett ja elektrijaam paikneb tegelikult hoopis Abhaasias. Vesi juhitakse sinna mööda 9,5 m diameetriga tunnelit, mille pikkus on 15,5 km. Sekundis on vooluhulk ca 90m³. Tammi ehitamiseks on kulunud 5 miljonit kuupmeetrit betooni ja ehitama hakati kogu kompleksi 1962.a. Valmis sai elektrijaama tamm põhimõtteliselt 1977.a. ja lõplikult 10 aastat hiljem. Elektrijaama võimsus on u.1320 MW.

Kohalike sõnul on paljud Zugdidi majad ehitatud tänu Inguri veehoidla betoonile. Hoolimata pikaaejalisest vaenust ja sõjast Abhaasia ja Gruusia vahel, on Inguri veehoidla ja hüdroelektrijaam näide sellest, et pragmaatilised vajadused sunnivad vaenupooli omavahel koostööle. Elekter, mis hüdroenergiast saadakse, jaotatakse omavahel pooleks. Hiljem kuuleme svaanidelt, et Svaneetias on elanikele elektrienergia tasuta.

Sõidame mööda ka Inguri veehoidla vasakkaldal paiknevast vene sõjaväe kontrollpunktist, mille asukatel on peas sinised kiivrid ja kontrollpostile on joonistatud tähed UN. Pikema peatuse teeme veehoidla kaldal kõrguvas toidukohas, kus saame esmakordselt maitsta kohalikke toite: hatshapurisid (pannkoogitaoline leib juustusisuga) ja odzhahurit (lihasupp). Söök maitseb imehea.

Edasine sõit kulgeb mööda Inguri kaldal olevat mägiteed, kunagi on siin olnud vist isegi asfalt, aga karm kliima ja ressursside puudmine ei ole sellest jälgegi järgi jätnud. Keskmine kiirus on langenud meil üsna väikseks, kuid meid see ei häiri. Oleme vaikselt hakanud sõbrunema kaasreisijatega ja ühe mehe koju jõudes kutsutakse meidki välja tshatsat jooma. Hea kraam oli. Kohalike sõnul tehakse tshatsat viinamarjajääkidest, mägedes, kus viinamarju aga ei kasva, igasugustest muudest asjadest. Sellest hoolimata on tegu kvaliteetse kraamiga. Edasine teekond möödub juba veidi lõbusamas tujus ja Mestiasse jõuame sügavas pimeduses. Sellest hoolimata leiab meie autojuht meile peavarju majas, kus ta isegi sageli peatub. Meile avatakse maja teisel korrusel paiknevad toad ja majutume sinna. Hinnaks lepime kokku ööpäevas inimese kohta 15 lari. e. u.90 krooni.

Avades Tbilisi lennujaama ootesaali ukse, sattusime rahvasumma, mis ukse avanedes oli juba alustanud juubeldamisega, kuid enne suuremaid ovatsioone jõudis aru saada, et nad ei oota meid. Marssisime sumisevate inimeste vahelt läbi ja kadusime kiirel sammul nende vaateväljast. Laotasime ennast ootesaali põrandale laiali, sest käsipagas vajas taas seljakotti pakkimist ning ka saapad ja paksud püksid ja joped võis nüüd jälle ära panna.

Vahetasime raha ja selgitasime lennujaama infoletis välja, et eelmisel aastal Tbilisist Mestiasse lennanud lennuk enam ei sõida. Lootus Kaukasust ülevalt vaadata purunes, kuid enne kui killud jõudsid põrandale kukkuda võtsid nad meie üllatuseks Ford Transiti kuju. Meie kotihunniku juurde oli siginenud seltskond, kes oli nõus meid vedama kuhu iganes. Saades teada meie päritoluriigi, uuris üks sell, kas keegi ka Tartust on. Olin. Nagu selgus, oli mees olnud Tartu lennuväljal vene kroonus. Tema poolt nimetatud ja siiani Tartus elavate isikutega ma kahjuks tuttav polnud.

Olime toidupoolise hankimiseks plaaninud Tbilisis külastada Goodwill hüpermarketit ja ehk oleks sealt saanud koguni mõne reklaamkirjadega kilekoti tagasisõidu käsipagasi pakkimiseks. Aga ahvatlus sõita varahommikul Tbilisist minema sai meist võitu. Saime kauba kokku, aga siis saabus meie juurde mees lennujaama infoletist. Tõenäosus, et Mestia lennuk siiski väljub, tärkas taas. Lennuki asemel pakuti meile aga Mestiasse sõiduks kahte sõiduautot koos juhiga. Loobusime, sest esiteks oli pakkumine kallim ja nagu juba ennegi öeldud - jalgade sirutamine varvaste liigutamise võimaluse vastu ei saa! Mehed läksid Fordi järele ja mina jaama puhvetisse sööma. Teised panid lootuse tee peal kohalikku pirukat hankida. Nagu peagi selgus, asjata. Bussis keerasime ennast mõnuga magama ja ei peatunud enne kui Zugdidis, mis jääb Mestiast 136 km kaugusele. Edasi tõotas tee minna mägiseks ja see oli viimane koht, kust oli veel tõenäoline saada enamus meie kavandatud toiduainete nomenklatuurist. Kammisime läbi turu ja suure hulga väikeseid poode. Võtsime kohapealseks söögiks pirukaid, mida käigupealt mugisime, sest ka minul hakkas jälle kõht tühjaks minema. Ülejäänud seltskond mäletas viimase söögikohana aga Riiat. Toiduhankimise ajal saabus meie juurde Fordi reisijuht, kes pidi olema Mestia elanik. Uudis mida ta pakkus, ei rõõmustanud meid. Mestiast hommikul tulnud kohaliku sõnul on tee kohati vihmadega ära uhutud ja pehmeks muutunud ning Fordi jõudmine Mestiasse ilma kõrvalise abita on kahtlane. Nad on küll nõus sõitma, aga meil võib tulla veduki leidmisel täiendavaid kulusid. Mees pakkus, et üks kohalik on nõus meid mõõduka tasu eest oma Uaz jeebiga ära viima. Seega, täiendavad kulud kõrvalise abi näol olid üsnagi ilmsed. Pidasime aru ja otsustasime UAZ -i kasuks. Tundus küll kahtlane oma kodinatega sinna ära mahtuda, aga tegime proovi. Tirisime osa kotte Fordist Uaz-i. Nagu esialgne silmamõõt ka tõotas, proov ebaõnnestus. Meid oli nõus mõõdukast mõnevõrra suurema tasu eest kaasa võtma ka teine mees, kes hommikul oli oma Uaz bussiga Mestiast tulnud. Sinna mahtumine tundus reaalne, bussil oli katusel ka pakiraam. Tirisime oma kotid silmnähtavalt masendunud jeebijuhile kaasa tundes bussi katusele. Juht pakkis need kinni ja kattis ettenägelikult ka koormakattega. Leppisime kokku bussi väljumise aja ja jätkasime saadud kogemust analüüsides shoppamist. Kõike ettenähtut siiski hankida ei õnnestunud. Suurima kahjutunde tekitas meis kartulipudru pulbri puudumine, mille olime nüüd sunnitud asendama makaroni, spageti ja tatraga. Ka pähkleid ei olnud, tuli leppida arahhisiga. Meeleolu parandasid aga väga ilusate värviliste piltidega kalakonservid, mida õnnestus hankida.

Teel teeme peatuse Inguri hüdroelektrijaama juures ja kuulame kohalike selgitusi. Selgub, et pais asub Gruusia valitsuse kontrollitaval alal, kuid jaam ise asub Abhaasia poole peal. Püüame bussis tukkuda, kuid sellest ei tule midagi välja. Iga uinumine lõpeb löögiga vastu pead. Peagi jõuame Inguri jõe kohale ulatuva rõduga söögikoha juurde, kus teeme sihtotstarbelise peatuse. Kohalik toit on ülihea, alkoholi järele ei ole kellelgi isu, mahla kulub aga ohtralt. Edasi kulgeb tee kulgeb kanjoni servas. Ehitatud on ka mõned tunnelid, mille juures on näha vana tee kulgemise kohad ajast kui neid läbiti hobustega. No ei teki kellelgi meist tahtmist sinna hobuse seljas kõõluma minna. Kohalikud selgitavad uhkusega, et Mestiat ei ole üksi võõrvõim sõjaga vallutanud. Kõige jutukam on kohalik vene keele õpetaja, kes paralleelselt peab ka traktoristi ametit. Seda siis kui peaks olema vaja teed peale erinevaid loodusnähtusi jälle sõidetavaks muuta.

Kui üks kaasreisija kohale jõuab, keeratakse aknaklaaside mahalaadimiseks tema juurde sisse. Laadimistööde ajal kattub õue teises nurgas asuv saeraam koduse juustu, leiva, sibula, tomati, ja suure tšatša kannuga. Meestele tuuakse ka klaasi ja naised ei tundu sellise diskrimineerimise üle üldse kurvastavat. Võetakse pikkade toostide saatel, kuid tihedalt, ca 50 g kaupa. Kui kann tühjaks saab tuuakse uus. Jook ise on nii 50 kraadine. Ka autojuht ei ütle paarist pitsist ära, kuid palub naisi julgustada argumendiga, et ta tunneb teed ja sõidab seda 2-3 korda nädalas. Naistele tuuakse ka kann veini. Võtmise käigus saan vene keele õpetajalt huvitava ülevaate kohalikest kommetest ja ajaloost. Mestiasse jõuame õhtul kell 9. On pime. Autojuht organiseerib öömaja, mis saab meie koduks kuni tagasisõiduni. Peremees meile mõistetavaid keeli ei räägi ja seetõttu suhtleme perenaisega. Meid majutatakse maja teisele korrusele, mis muidu tühjana seisab. Osa broneerib voodid, osa peab põrandat parimaks võimalikest. Einar ja Eva käivad üle tee poes ja toovad küpsiseid ja õlut. Järgnev jutuajamine kujuneb lühikeseks.