Bussijaama ja bussile jõudsime ilusasti. Jätsin auto parklasse ja võtmed bussijaama pakihoidu, kust töökaaslane pidi nad kätte saama. Nii ka kunagi hiljem juhtus. Bussi peale oli meid ära tulnud saatma mitmeid Ennikese ja Pille lähisugulasi, kes meile kõik kenasti lehvitasid.

Pärnus ootas meie bussi ilmse pealesaamissooviga Meelis Viirma, meie aga saime bussijaama putkast viimaseid saiakesi ja limonaade. Bussi peale saamine sujus Meelisel ilma probleemideta ja juba mõne tunni pärast ronisime Riias maha.

Pangaautomaadist hankisime mõningase koguse kohalikku raha ja külastasime pakihoiu kõrval olevat labürintpeldikut ning jätsime kotid bussijaama hoiule. Kuna meil ei olnud Riiast tagasi Tallinna pileteid ostetud, siis pühendasime mõne hetke ka sellele tegevusele ja kui kõik eelpoolnimetatu oli sooritatud, siis oligi käes aeg lätlaste masueelset majandust turgutama hakata.

Jalutasime ringi mööda Riia vanalinna, külastasime tänavakohvikuid, käisime vaatamas lätlaste ilusat vabadussammast ja nautisime läti laulupeo rongkäiku.

Lennujaamas hakkasime toimetama oma kottide kaalu optimeerimisega - nagu alati, tundus algul tegu olema mission impossible'ga, kuid kogemus näitab siiski selle võimalikkust. Lisakilo või paar läks seljakotttide puhul probleemivabalt läbi ja ka käsipagasi kaalust ega suurusest ei tehtud probleeme.

Einar ei ela Tallinnas bussijaama kõrval asuvates viiekordsetes. Sellegipoolest helistab ta hommikul 9.30, et küsida, kas fotoka statiiv ja kulp on kaasas. Et kui ei ole, siis ta uurib veel ise kappides leiduvaid asju. Lubasin kaasa võtta ja midagi veel, aga mida, seda täpselt enam ei mäleta. Buss Riiga pidi väljuma Tallinna bussijaamast kell 10.00. Boonusena on sellel reisil võimalik näha Tallinna sadama terminaale, kuid Einari akendest ei ole ka merd näha.

Hammas hakkab jälle valutama. See on elus esimene kord seesugust asja kogeda ja tänaseks hommikuks on see kogemus juba kaks päeva vana. Tunni pärast vinnan koti selga ja asun samuti bussijaama poole teele. Pärnust peaks Tallinnast alustanud buss Riia poole liikuma hakkama 12.30. Sajab vihma. Bussi saabudes on meeldiv näha, et kõik ülejäänud matkasellid on kenasti Tallinna sadama ära näinud. Pakin ennast peale ja uurin Ennikeselt, kas meilis lubatud piiritus on kaasa saanud, hammas valutab ja vajab ravimist. Pakun Ennikesele ravikindlustuslepingu sõlmimist kuni piirituse lõppemiseni. Einar elavneb, kuid ei suuda tema jaoks äkitselt tekkinud teemasse konstruktiivselt sisse elada ja enesel mingit ravivajadust meenutada. Teised suudavad küll, aga need mõned vajadused eeldaksid pikemaajalist isoleerimist ilma igasuguse piirituseta. Suutmatus kiirelt reageerida provotseerib Einaris temas aga hoopiski destruktiivse idee. Hammas tulevat nimelt välja tõmmata, sest piiritust pole nii palju, et sellega järgmised kolm ja pool nädalat ühte hammast ravida. Hädapärast piisavat vaid üheks korraks ja sedagi vaid siis kui see pool tundi enne tange talle anda. Purihammast juba kaine peaga ei juuri! Ennike kummagagi meist lepingule alla kirjutada ei taha ja on nõus leppima kaalukama kotiga. Meditsiiniteemaliste mõtete arutelu jätkub kuni jõuame Lätimaale ja aknast hakkab paistma Baltezers mida sildil ka Beloozeroks on tõlgitud. Meditsiin asendub filoloogiaga ning Eva saab esmakordselt teada, et sõna "balt" tähendab läti keeles valget ja Balti meri on läti keelde tõlgituna Valge meri. Teadasaamine on nii vapustav, et silmad seiskuvad ja suu vajub aeglaselt lahti. Kuni järgmise teeauguni.

Riia võtab meid vastu päikespaistega. Pagasiruumi leti ees on pikk saba ja sinna seisma ei viitsi keegi minna. Passime niisama seina ääres. Einar, Meelis Vind ja Eva käivad tagasisõiduks bussipileteid ostmas. Vahepeal saba pagasiruumi leti eest kaob, aga plaanime ka Eurolinesis asju ajavad kaaslased ära oodata. Kui nad tulevad, on pagasiruumi ukse ette järjekorra moodustanud üks klassiekskursioon. Nüüd võtame sappa. Kõrvaloleva internetiava ees käib poisikeste rüselemine, kes püüavad oma taskuraha võimalikult meelelahutuslikult kulutada. Tund aega masinanäppimist maksab 1,2 LAT. Einar püüab rüselusest vabal hetkel asjast osa saada, kuid lätikeelne masin ei reeda lennujaama sõitva bussi numbrit ega väljumisaega. Meelis Vind leiab samal ajal bussijaama välisseinast koha, kust saab mobiili laadimiseks voolu võtta ning meenutab kodus Liidilt kuuldut. Lõpuks arvab ta lennujaama sõitva bussi numbri olevat 22.

Kottidest vabanenutena suundume linna otsima bussipeatusi ja küsitlema kohalikke elanikke. Leian peatuse ja ühelt tädilt saan teada, et sellest peatusest läheb nr. 22 küll ja lennujaama saab sellega ka. Proovime sama küsimust esitada üle tee olevas peatuses, millest samuti saame vastuseks, et nr. 22 läheb sellest peatusest ja otse lennujaama. Valime intuitiivselt otseminekut lubava peatuse.

Riia vanalinna piiril hakkab kostma muusika ning peagi takerdume rahvamassis. Edasi trügides katkestab meie tee ühtlase vooluna kulgev lätlaste laulupeorongkäik. Rahvariietes ja lillepärgades inimesed puhuvad pasunaid, kannavad vimpleid ja lehvitavad lillekimpudega. Seisame ja jälgime toimuvat. Edasiliikumiseks kasutame vana partisani võtet, kes vaenlase kütusemahutite õhkulaskmiseks passib võsas ja mõõdab tunnimehe ringi kiirust. Olukord paistab analoogne, sest inimeste näod rongkäigus muutuvad üha tuttavamaks ja tundub nagu oleksime sattunud ringtee äärde. Keskmiselt kulub ühel rongkäiguliste grupil meist möödumiseks 2 minutit ja 17 sekundit ning kahe grupi vahe on keskmiselt 14 sekundit. Kiire rehkendus näitab, et kahekaupa hüpeldes saame kümne minutiga üle tänava. Maandume teisel pool tänavat asuvas välikohvikus ning valime pikalt kaalumata laua rongkäigust mõõdukal kaugusel. Valiku tegemisel oli väga palju abi varem kohale saabunud lätlastest, kes ilmselt teadsid sündmusest ja olid end seetõttu varakult positsioneerinud. Vahepeal valutama hakanud hammas saab tüki ibumaxi ja mitu õlut ning jääb mõneks ajaks rahule. Sõime ja jõime kuni rongkäigust hakkas kostma kontrabassi helisid. Kui arve makstud saame, on tänaval juba mõnevõrra rahulikum. Linnavahel edasi kõndides kohtume ka rongkäigu sabaga, millega on võimalik liituda. Jätkame siiski omal marsruudil, sest on tekkinud eesmärk. Kui puud kanali ääres paistma hakkavad, tuleb keegi naistest lootusrikkal häälel lagedale teadmisega, mille kohaselt pargis on alati peldik. Mehed mõmisevad nõusolevalt ja sihivad silmadega ärevalt tihedama puudesalu poole. Riia on aga väga inimsõbralik linn ning kohe pargi servas asuv WC töötab täie võimsusega. Kiiremad kõlgutavad juba silla peal jalgu ja limpsivad jäätist kui tagumised alles käsi kaenla all hoides väljuvad. Jalutame edasi ja naudime ümbrust. Oleme ilmselt jõudnud eelnevalt kohatud rongkäigu lõpp-punkti lähistele, sest kõik nähtavad rohelised kastikesed on mattunud lillesülemite alla. Üle teiste kõrguva kuhja tagant on näha makdonaldsi logo. Järgmise kohana külastame Stockmanni kaubamaja. Ostusoove meil pole, küll aga plaanime majja üht-teist maha jätta. Einar kasutab oma läti keele oskust kaaslaste frustreerimiseks ning selgitab, et meid huvitavatesse ruumidesse sisenemiseks on vaja uste küljes olevatesse nikeldatud avadesse santiime sisse lükata. Neid meil muidugi pole. Kuna praktika on tõe kriteerium ning kuna kogemuse kohaselt tõlgib Einar läti keelt vabalt, siis katsume ruumide uksi. Need avanevad ilma vastupanu osutamata.

Taas kogu oma matkavarustust eelnevalt välja otsitud trammipeatusse lohistades konstateerib Ennike rahulolevalt nooremate matkakaaslaste olemasolu kasulikkust. Peaaegu alati on siis keegi, kes teab kuhu on saanud prillid, tšekid jms. Eriti meeldiv on kui need on oma lapsed, sest kompsude tassimisel on nad lausa asendamatud.

Lennujaamas otsime väiksema liiklusega nurgakese ja pöörame kõikide kandekottide sisu põrandale. Algab kaalumine, mille käigus seljakotid muutuvad järjest kergemaks ja vammusekiht seljas üha paksemaks. Saapad ja paksud püksid jalga, fliisid ja joped selga, sokid ja muu pisemat sorti pehmed esemed taskutesse. Eelmisel aastal hästi toiminud teekannu ja paja koostöö ei taha kuidagi laabuda. Kuna napilt aasta tagasi läks teekann kenasti patta, kuid täna Riia lennujaamas enam mitte, siis ainus loogiline seletus oli, et Einaril on kaasas mingi teine pada. Einar ei tahtnud selle faktiga kuidagi leppida ja nii kestis vaidlus erinevate argumentide abil niikaua, et hakkas juba teisi tüütama. Keegi meenutas, et eelmisel aastal keetsime Altais teed hoopis pajas. Kuna samal ajal pudru keetmine teekannus tundus kõigi jaoks uskumatult ebaloogilise jutuna, siis tuli mul tunnistada, et anumate ebakompatiibluse põhjustajaks on teekann, mida eelmisel aastal asendas seekord keldri riiulile jäänud pada. Paneme Einariga kumbki oma anuma kotti tagasi ja topime taas sokke täis.

Käsipagasisse rändavad kõige kaalukamad asjad, mille põhjendatus salongis tundub mõnele meistki kahtlasena. Kassid, žumaarid ja jääpuuride rändavad küll ilma pikema vaidluseta seljakottidesse. Mõte kassid saabaste statsionaarseks osaks muuta jääb ka realiseerimata, sest tõenäoliselt siseneksime siis lennukisse ilma saabasteta ja see põhjustaks edasisi plaane silmas pidades pea korvamatu kahju. Igaks juhuks käime jaamatöötajatele oma tulevast käsipagasit ette näitamas. Nadi lugu kui pärast palutakse käsipagasist köied ja karabiinid Riiga jätta. Igatahes ei pea lennujaama ametnik meie käsipagasi sisu ohtlikuks ja see rõõmustab meid. Kontrollime ka, kas meie käsipagasi mõõtmed vastavad nõuetele. Selleks on ehitatud ametniku laua kõrvale terasest raam, mille sisse peab käsipagas ära mahtuma. Kui väikesed pungil seljakotid osutavad tõsist vastupanu ja ähvardavad rebeneda, siis Einari suur JYSK kirjaga kilekott, mis esmapilgul ületab tublisti raami sisemõõtmed, valgub ilma vastupanuta raami avausest läbi. Märkust, et peale raami avausest sisenemist väljub kott raamist kõigis neljas suunas, kotiomanik arvestamisväärseks ei pea. Pikema pinnimise peale selgub ka koti saamise lugu. Nimelt osutusid parima hinna ja kvaliteedi suhtega matkatarbed müügil olevat JYSK'is. Näiteks sealt ostetud kolmesajakroonine softshell oli kodus kraani all ilusasti vett pidanud. Suurema hulga kaubaga anti tasuta kaasa ka uhke kilekott. Kott ise oli muidugi juba natuke venitada saanud, sest Suppernettost oli Einar matkatarbeid mõnevõrra vähem valinud ning teist kotti selle ettevõtte logoga kotti talle tasuta ei antud. Kuna osta ei raatsinud, siis tuli uus telgi ja lume vahel paigaldamiseks vajalik vannikile ja muu Suppernettost hangitud matkavarustus toppida eelnevalt saadud JYSK'i. Vana delfiinidega vannikile vajas väljavahetamist, sest peale seda kui Einar oli kilet kasutatud karabiinide värvimise alusena, hakkas ta eritama kollast värvi ja telgi põhja vaadates tekkis mulje nagu oleks tegemist peldikutelgiga. Ka oli kiletükis aukude ja kile osakaal juba enam vähem võrdseks kujunenud. Kuna uus kile ei olnud ennast veel tõestanud, oli muidugi ka vana pingviinidega kile kaasas. Hoolimata kogetud ülekoormusest, oli JYSK'I kirjaga kotist käsipagasi kooshoidjana veel asja küll.

Pagasi loovutamine ning trikoovoor lennujaama turvatsooni sisenemisel läks kõigil edukalt ning peagi nautisime juba head külma õlut, mida me Meelis Vindiga 3,5 lati eest ei suutnud kuidagi ostmata jätta. Ilus elu jätkus meil ka lennukis, sest meie kohad lennukis osutusid seekord eriti hea koha peal olevateks. Istusime varuväljapääsu kõrval, ning selle ette oli iste jäetud paigaldamata. Sirutasime ennast ilma igasuguse piinlikkuseta. Einar ja Eva ei osanud seepeale muud teha kui võtsid saapad jalast ära ja hakkasid varbaid liigutama. Aga mis on varvaste liigutamine jalgade sirutamise kõrval. Mitte midagi! Terve lennu aja seda nagunii teha ei jaksa. Pealegi käsutas stjuardess saapad neile varsti jalga tagasi, sest need pidavat lennuki tõusu ajal kaasreisijaid ohustama. Õiglus võidutses jälle.