Päev oli ette nähtud õppusteks kõrvalasuval liustikukeelel, mida kutsutakse tema kuju pärast arbuusiks. Õppused on meile vajalikud, sest Taavi ja Eva pole varem kassidega liikunud, jääpuuri ja kirka kasutamine on neile samuti terra inkognita. Harjutame köies liikumist, kassidel astumist nii täistalla kui esihammastega, jääpuuri jäässe keeramist ja välja keeramist. Arbuusi jää on suhteliselt püdel, kõvema jää saamiseks tuleb kirkaga vähemalt kümmekond sentimeetrit kihti maha raiuda. Ilm on suurepärane, naudime vaateid, eriti kõrvalasuvat Akkemi seina ja arutame, et kuidas mehed sealt ikka üles ronivad. Õhtupoole käime Delone kuru all, Tomski onni juurest teda näha pole. Tõus on õhtusel ajal mööda liustikusood, kohati on poolvedelat lund mitukümmend sentimeetrit. Pragusid ei ole ja liustik on kuni bergšrundini lauge, ca 10 kraadise kaldega. Delone kuru juures ronime suure nõlvapraoni, uurime, kust on sealt parem üle minna ja valmistame järgmiseks päevaks ette platvormi, kust liikumist alustada. Pehme lume tõttu on see kerge ettevõtmine.

Terve päeva tulevad ümbritsevatelt nõlvadelt alla väiksemad laviinid, lume ja kivide kolinat on kuulda väga tihti. Õhtul kolime ööbima onni, kuna oleme laagris ainuke grupp ja tahame hommikul võimalikult mugavalt üles tõusta. Enne pimedat tõusevad Tomski peatuskohani ka Novokuznetski turistid.

Hommikul ärkasime selle peale, et telkkond, kelle kõrvale õhtul oma köögi korraldasime ja keda oma jõmisemisega magada ei lasknud, jõudis tagasi Delone kuru alt, kus pidi olema vööni lumi ja nõlval ülikõva jää, nii et kuru oli kuulutatud läbimatuks. Meie hommikusöögi ajal asutavad nad end Ak-Kemi poole tagasi minema. Meie asutame ennast Arbuusile õppusi tegema. Selleks riputame endale külge kogu raua ja muu kaasasoleva mudru ning turnime sellega uhkelt üles-alla.

Saabub üleval ilma paranemist oodanud ja siiski ka Beluhha tippu jõudnud krasnojarskilaste grupp, kes ennast mõnuledes päikesepaistes Tomski onni ette laiali laotab. Einar käib olusid uurimas ja saabub tagasi krasnojarskilaste iroonilise seisukohaga, et meid vaadates jääb mulje nagu oleksime minemas vähemalt V kategooria marsruudile. Argumenti, et õppustel peabki raske olema nad ei olevat mõistnud. Turnime siiski veel natuke, aga varsti hakkab väga palav ja siis enam eriti ei viitsi. Teeme lõuna ja lösutame. Et oleme Tomski onni juurde üksi jäänud, siis kasutame võimalust ja kolime oma asjad onni. Seejärel läheme kuru alla luuret tegema. Taavi ja Liidi jäävad laagrisse.

Lumi on päeva jooksul tublisti kokku vajunud ja eemalt vaadates on Delone jäänõlva kalle muljetavaldav. Pool nõlvast on laviini poolt puhastatud. Tõuseme Einari ja Meelis Vindiga mööda laviinikoonust bergsrundini ning trambime sinna hommikuse tõusu mugavaks alustamiseks mõned riiulid, kuhu kotte toetada ja kus kasse alla panna. Eva jääb alla ja vaatab seda kõike kivi otsast. Laskumisel trambime sisse ka korralikud astmed, mida mööda hommikul tõusta. Oma järgmise päeva üritust tähistame ohtra kartulipudru ja õllega, mille juurde pakutakse ka hästivarjatud sublimeerimisjälgedega hapukurki. Alt orust saabub grupp Novokuznetskist ja seab end laagrisse. Hommikune äratus on plaanitud kell 5.00.