Hommikul on toiduks lima, st. mingi puder. Minule see sisse ei taha minna, kuid pingutusega suudan endale vajaliku portsu sisse toppida.

Kella 7.30 paiku oleme jõudnud eelmisel päeval ettevalmistatud platvormini, kus nüüd on väga mugav kasse jalga ja vöösid peale panna. Öösel on kõik külmetanud ja praegu nõuaks platvormi raiumine suurt jõupingutust. Delone kuru kujutab endast jäänõlva kaldega umbes 45-60°. Meie ronimise ajal on jää väga kõva, Campi puurid ei taha sisse minna, vene omad lähevad paremini. Raskete seljakottidega on ronimine väga ränk, ühel inimesel kulub köie läbimise peale umbes 10 minutit. Kokku on tõusu bergšrundist kuni kurusadulani viis ja pool köiepikkust. Meie alustame liikumist paremast servast, et mitte sattuda vasakul alla pudisevate kivide alla. Poolviltu liigume vasakule ja üles jõuame vasakusse serva. Esimesed kaks köietäit on jää sile, laviin on sealt kogu lume minema viinud. Edaspidi muutub ronimine pisut kergemaks, sest jää peal on umbes 5 cm paksune lumekiht. Vasakul kaljude küljes on näha palju aasasid, mida eelnevad grupid on sinna laskudes jätnud. Meie ronimise ajal pääsevad kivid vasakul liikuma rohkem kui ühel korral.

Kurusadul on lai, ruumi jätkub seal piisavalt. Kurule tõusu tähistame ka väikese õllega, mille väljaotsimine Meelis Viirma kotist kutsub viimase poolt esile ebatsensuurseid väljendeid. Vältimatu medikamendina oli see hoiul meie grupiapteegis ja vahetult enne kuruletõusu võttis Meelis selle minu kotist endale tassida, kuna mina olin see, kes eesliikuvat Meelis Vindi julgestas ja köit talle järgi viisin. Esimesena ronides tegi Meelis Vind ära väga suure töö.

Kurul avanes hingematvalt suursugune vaade teisele poole, Mensu liustiku ülemisele platoole.

Kurul on üleval lundtäistuisanud sügav lõhe, mõnikümmend meetrit allpool teine. Seepärast otsustame alla mina mööda tugiköit, ehkki see ei ole hädavajalik. Peale praost ülesaamist paneme ennast köide ja hakkame liikuma köiskondades. Mensu liustiku ülemine osa on kinnine. Ööbima jääme esimesel tasasemal suurel platool.

Umbes nädal enne meid on Delone kurul surma saanud vanem meesturist, ta oli saanud kiviga pihta ja alla kukkunud.

Hommikul keedame Taaviga suure pajatäie hirsihelbe putru. Iseäranis palju sai sellesse piimapulbrit, sest päev tõotas tulla energiakulukas. Nii sõimegi piimapulbrimaitselist putru. Ega me eriti ei osanud põhjendada, miks seejuures just nii juhtus. Oli see nüüd põhjustatud erakordse maitsega pudrust või eesootavast tõusust põhjustatud ootusärevusest, kuid juhtus nii, et Liidi alustas teekonda nagu poleks ta hommikul söönudki. Minema saime ca 7.00 ja 8.30 jõudsime kuru alla ja olime väga rahul oma eile tehtud jälgede ja riiulitega. Kulutasime tunni enese riietamisele ja kottide reorganiseerimisele. Meelis Vind, kes pidi hakkama liikuma esimesena, eraldas Taavile osa oma seljakoti sisust. Einar pidi hakkama liikuma teise köiega ja seetõttu sain mina endale juurde ühe toidukorra ja apteegi, millest selle kaalu alusel otsustades oleks kindlasti piisanud kõikide mööduvate ja vastutulevate gruppide ravimiseks ükskõik millisest tervisehädast. Igatahes alustas Meelis Vind 9.30 esimese köie ülesviimist. Ülejäänud seltskond jälgis tegevust pingsalt. Järgmisena läks Einar, siis Liidi, Eva, Taavi ja lõpuks mina. Esimesed 2 köit oli puhas jää ja ronimine kuradi raske. Õige liikumisrütmi tunnetamine võttis aega esimese köietäie maad. Liigne rabelemine tekitas kiiresti õhupuuduse aga puhkamiseks ei tulnud pähe ühtegi head positsiooni. Kott oli kuradi raske. Teise köie puhul olid kõik juba palju targemad. Liikumine toimus mõõdetud sammudega ning 2-3 korda toetati pea nõlvale nii, et taguots püsti tõusis ja kott kuklasse vajus surudes pea veelgi rohkem vastu jääd. Eriti hästi sobis niisugune stiil Einarile, kelle kiivril olev nokk tekitas jäässe tungides täiendava tugipunkti. Ümmarguse kiivri puhul tekitas kuklasse suruv kott pigem probleeme, sest ümmargune kiiver tikkus surve suurenedes külge pöörama ja seda loomulikult koos kiivris oleva peaga, mille külge ta hoolikalt kinnitatud oli. Siiski, korraliku habemetüüka olemasolu korral hõõre suurenes. Kolmanda köiega jõudsime laviini poolt puhastamata pinnale, kus oli 5-10 cm lund

ning liikumine läks mõnevõrra kergemaks. Õppisime ära ka korraliku lõdvestumise. Jaama jõudes tuli end nimelt jääpuuri otsa riputada ja siis nõlval lõtvunult lamada kuni ronimisjärg jälle kätte jõuab. Vahepeal tuli muidugi külge vahetada, sest kogu peatuse ühel küljel lamamiseks oli jää liiga külm ja märg.

Pelgasime, et kohe-kohe ilmuvad välja ka novokuznetskilased ning siis saab pärast nende päevikust lugeda, kuidas nad baltikumi tuliseid poisse kirkadega ülesmäge nügisid. Meie õnneks oli neil siiski puhkepäev, sest kurule jõudsime alles 16.00. Tegime väikese lõuna ja asusime laskuma. Lumenõlv oli järsk, kuid lumi sellel pehme. Igaks juhuks panime siiski ühe köie. Liikusime veel tunnikese ja märkisime seljakotihunnikuga maha platoo esimese laagri. Piduliku õhtu sissejuhatuseks esitas grupijuht provokatsioonilise küsimuse eesmärgiga selgitada välja potentsiaalsed õllejoojad. Hoolimata möödunud päevast ja uskumatuna näivast pakkumisest olid kõik õhinal nõus õlut jooma. Seepeale paluti mul ulatada apteek, mis hommikul Einari kotist minu kotti oli rännanud ja näost särades õngitses Einar sellest välja purgi õlut. Järgnes minupoolne sõnavõtt järjekordse elulise sündmuse tähistamiseks, mis paari sõnaga kokkuvõttes oli järgmine " ………………….., …………………….., ……………………….., …………………". Igatahes oli õlut kogu selle jama kohta liiga vähe! Vähemalt kolm purki oleks pidanud olema, raskem poleks nagunii olnud.

Kaevasime telgile korraliku augu ja ladusime väljakaevatava tuulemüüriks. Ka köögiauk sai ühe soojaga vööni sügavaks kaevatud, nii et päevasest turnimisest väsinud kokanaat nägi üles-alla käimisega kurja vaeva. Peldiku kaevamisega ei viitsi keegi vaeva näha, asjatakse niisama. Kompenseerimaks oma köögiskäimisega seostud füüsilisi kannatusi otsustab Einar end välja elada Liidi peal, kes enne õhtuse šokolaadi kättesaamist peab ära sööma juustu. Peale sööki istume rahulikult teed juues päikeseloojangut nautima. Ainult Meelis Vindi näost paistis pinge, kuid me ei pööranud sellele pikalt tähelepanu. Peatselt näeme, kuidas ta labidas käes loojangusse sammub. Meist mitte väga kaugel hakkab Meelis ühtlaselt kiiremaks muutuvate liigutustega lumehunniku taha kaduma urisedes meie säravate mõttevälgatuste peale midagi koertest.

Mõeldes enne magamaminekut peatselt saabuva hommikusöögi peale teeme kindlaks, et hommikusöögiks on mingid helbed. Ja ei asu nad kellegi muu kui Einari kotis, kes koos Evaga ka hommikuses kokanaadis on. Teadmine, et ta need Delonest ise ka üles tassis taastab apteegiloo valguses minu usu valitseva maailmakorra õiglusesse.