Hommik algas ilusa ilmaga, nägime esimest korda selle matka jooksul Beluhhat ja Akkemi seina, kui varem oli Akkemi sein pilvede vahelt paistnud üsna mustana, siis nüüd oli see kaetud säravvalge lumega.

Eelmisel päeval voolas Ak-Ojukist üle viivast purdest osaliselt vesi üle, siis ööga oli veetase langenud ja me pääsesime õnnelikult kuiva jalaga üle. Akkemi järve ülemises osas on kallas väga laias ulatuses soostunud ja liikumine on seal üsna tüütu. Vana lisutiku otsamoreeni juures viib sillake üle Akkemi jõe ja saabki hakata tõusma otsamoreenile. Teisel pool otsamoreeni oli meil veidi tegu Karaojuki jõekesest ülesaamisega, pidime ennast märjaks tegema. Liidi läbis jõe edukalt ja kui teha jäi vaid paar sammu, astus ta valesti ja kukkus jõkke sisse. Õnneks oli soe ilm ja märjaks saamine ei tekitanud suurt muret.

Ülemise Akkemi järve äärde on püstitatud 2006-2007.aastal õigeusu kabel hukkunud alpinistide mälestuseks. Palgid selleks otstarbeks on kohale veetud helikopteriga.

Ülemisest Akkemi järvest ülevalpool kulgeb rada mööda keskmise suurusega, kohati liikuvat, moreeni. Liustiku juurde jõudes on esimesel mõistlikul võimalusel otstarbekas minna liustikule, sest liustik on lahtine, praktiliselt ilma lõhedeta ja pealt kaetud peene kivipuruga. Mööda ühtlast liustikupinda on väga hea kõndida, kasse ei ole vaja. Mõni kilomeeter liustiku algusest edasi on suur jäämurd, millest tuleb mööda minna vasakult (oru orograafiliselt paremast servast) mööda moreeni. Peale jäämurdu võib uuesti minna liustikule. Umbes kella 8 paiku õhtul jõudsime Tomski peatuspaigani. Seal on hulgaliselt telkimiskohti, mitmekümnele telgile, samuti on seal kuni 10-15 inimest mahutav onn. Tomski peatuskohast avanevad suurepärased vaated ümbritsevatele tippudele (Beluhha, Altai kroon) Akkemi seinale ja kolmestele kurudele Akkemi liustiku ääres.

Hommikul ca kell 6 ärkame Einari hüüatuste peale. Vihma ei saja ja päikesetõusus on näha lumega kaetud Ak-Kemi sein. Tormame pilti tegema. Eraldame tsehhidele ühe oma kaardikomplektidest, sest neil kaasasolev meenutab maanteeatlast. Kell 9 asume teele. Esimese jõekese ületame purdelt ja teise põhjast. Kuhugi põõsastesse jääb minu istmikulapats, mis iseenesest oleks võinud veel kaua kasutusel olla. Või noh, ilmselt ongi. Esimesel võimalusel liigume moreenilt ära liustikule. Liustik on kenasti käidav. Vaid aeg-ajalt satub osa gruppi ebaühtlase tempo tõttu ühele, osa teisele poole liustikul hulgaliselt vonklevaid voolurenne, millest ülepääsemiseks sobivate kohtade leidmine ei valmista siiski erilisi raskusi. Jagame grupiliikmete tempo ühtlustamiseks laiali osa Liidi seljakotist. Jäämurrust möödaminekul käime veel kividel ja siis paistab lõpusirge. Tomski onn veel ei paista. Liigume mööda lumega kaetud lauget nõlva, kus kohati on lume all jäälaigud. Liidil õnnestub ära teha ka väike liug, mille lõpus ta igaks juhuks lebama jääb ja alles tugiisiku saabudes ennast püsti ajab. Tomski onni juures tervitavad meid piiterlased. Telkide ülespaneku ajaks hakkab sadama lumesegust vihma, mis varsti lõpeb. Saabub veel üks rohkearvuline grupp, kes samuti end laagrisse seab.

Kiirustades saab meie telk jällegi nii, et Einari küljealune sisaldab suurt kivinukki, mida ei ole lootustki eemaldada, ega tasaseks lammutada. Einar tõmbab kõhu sisse ja heidab magama pomisedes midagi helvestest, kiviaedadest ja kangelaslikkusest. Bridži ei mängita ja uni tuleb kiiresti.