Öösel oli olnud temperatuur alla 0°C. Hommik oli ebamäärase ilmaga, kuid ebamäärasus asendus üsna kiiresti limaga, mis hakkas pisitasa tõusma alt orust üles ja peagi tibutas ümberringi vihma ja olimegi pilve sees. Umbes kella 10 paiku jõudsime Kara-Tjureki kurule. Kara-Tjurek tähendab tõlkes "must süda" ja talle on antud kategooria 1A ning asub ta 3060 m kõrgusel. Et sealt avaneb ilusa ilmaga väga kena vaade Beluhhale, Akkemi seinale, Jarlu orule ja muudelegi mägedele, siis käib seal väga palju rahvast ja kurul asetsev tuur on paksult riideribasid täis riputatud. Roerichlased peavad seda kohta pühaks ja nii tegidki meile ühed tegelased märkuse, et me oleme oma kotid pannud tuurile kui pühale kohale liiga lähedale. Kurul saime kokku ka 2 välismaalasega, kes olid pärit Prantsusmaalt. Meie suureks üllatuseks hakkas neiu meiega kõnelema Eesti keeles. Nagu selgus oli ta vanaema sündinud Eestis. (Tervitused Sulle, Eleonore!)

Meil kahjuks ei olnud ei ilusat ilma ega ka suurepäraseid vaateid Seisime Meelisega kurul ja näitasime udu ja pilvede sisse, et vaadake: sinna jääb Beluhha, sinna värviliste kaljudega Jarlu org ja seal udus all on Akkemi järv. Teel alla tuli meile vastu palju matkajaid, kes olid teel üles, tahtsid veel samal päeval jõuda Kutšerla orgu, kas järve äärde või kusagile mujale.

Tee kurult alla Akkemi järve äärde on ühtlaselt järsk. Meie otsus mitte kasutada hobuseid tundus vähemalt osadele õiglane, kui poolel laskumisel hakkas kostma lõõtsustamist ja siis umbes kümnekonna minuti pärast jõudis meieni kaks hobust ja viimane, kelle seljas istus paks naisturist, hingeldas nii valjult ning oli kaetud higiga. Meie vähemalt kandsime oma koormadi ise samuti lõõtsudes ja higistades.

Rada jõuab Akkemi järve alumise otsa juures asuva ilmajaamani. Ilmajaam on Akkemi järve ääres mehitatud aastaringselt, sama on vist ka pääteteenistusega, mis paikneb ilmajaamast mõnevõrra ülesvoolu asuvates helesinistes tünnelamutes. Meie suundusime neist mööda, Akkemi ülemisese otsa poole laagripaika otsima. Üsna Ak-Ojuki (?) suudme juures me endale ka laagripaiga leidsime. Meie kõrval osutus olema Saksa-Vene segagrupp, kellega olime juba Tjunguris põgusalt kokku puutunud.

Ilm oli selline, et Meelisega tõdesime, et valitseb jällegi tüüpiline Akkemi äärne kliima. Järvest sajakonna meetri kaugusel ei olnud järve näha, rääkimata teisest kaldast ja ümberringi kõrguvatest mägedest. Naabrid püüdsid meeleheitlikult lõket teha, paraku ei tahtnud see neil õnnestuda, sest esiteks ei ole Akkemi järve lähikonnas kuivi puid - turistid on kõik lihtsalt ära põletanud - teiseks oli tegu lakkamatu vihmaga ja kõik oli niigi märg.

Liikuma saime ca 9.00. Tõus kurule oli parajalt jahe ja üleliia palav ei olnud kellelgi. Isegi Taavi oli lühikeste pükste alla Brynje pika võrkpesu tõmmanud. Liikusime pilve sees, millest sadas külma vihma. Kurult suurt midagi näha pole. Üks vene grupp, kellega kohtusime ja kes pidi seda teed pea iga aasta käima selgitas, et sellel kurul ongi nii ja nemad pole vaadet veel näinud. Meie 2 aastat tagasi kogetud selget ilma pidasid nad aga karjuvaks ebaõigluseks, mispeale Taavi pidas vajalikuks neid lohutada kuivatatud lestaga. Peatselt ilmub välja järgmine grupp, kellelt saame pahandada oma seljakottide vale asetuse pärast. Olid teised tuuri najale sätitud. Plaanisime juba liikuma hakata kui Ak-Kemi järve poolt jõudis kurule üks paar. Mees oli varjunud kapuutsiga jopesse, naisel jälle tundus olevat nii palav, et lühikeste käistega särk tundus olevat täiesti paras riietus. Vene keeles me jutule ei saanud, küll aga inglise keeles. Selgus, et prantslased ja veel natukese aja pärast selgus, et suhtlemiseks sobib ka eesti keel ja Prantsusmaal sündinud tütarlaps on suundumas Haanjasse vanaemale külla. Lahkumisel tehti meie grupist pilt, mis jõudis Meelis Vindi meilboksi enne kui meie Eestisse jõudsime. Sealjuures on oluline märkida, et mitte mingeid kontaktandmeid ei vahetatud. Äraminekul püüab Einar ka Taavi moodi kotti selga võtta, kuid üritus ei paista pealvaatajate meelest üldse mitte nii atraktiivne kui eelmisel hommikul nähtu. Toimub lihtlabane rüselus märgade kivide vahel. Põhjuste arutelu käigus selgub, et gaas jäi Taavi käest tagasi võtmata ja nii ei saanud kotti korralikult tasakaalustada.

Õhtul ca 17.30 oleme Ak-Kemi järve ääres. Järve olemasolu reedab ilmajaam ja päästjate tünnid. Järv ise on mattunud uttu, sajab. Kõndisime järve ülemise otsa juurde, kus eelmisest korrast mäletasime hea laagrikoha olevat olnud. Kui telgipanemine oli täies hoos, selgus et olime hakanud naabriteks Tjunguris kohatud Ida-Saksa turistidele, kes meie saabudes telgist välja ronisid ning peale sõbralikku naeratust asusid varem valmis varutud toorestest lepakaigastest õhtusöögi lõket süütama. Lõpetasime telkidega ning asusime õhtusöögi kallale. Peale õhtusööki lõpetasime eile alustatud profülaktika vanakese kallal ja alustasime ettevaatusabinõudega Ibise kallal, alustades samal ajal ka kompoti keetmist. Ida-Saksa köögis käis samal ajal intensiivne sebimine, mille käigus aegajalt ilmus suitsupilvest nähtavale mõni vettinud tegelane, sandaalid palja jala otsas ja raius lepa küljest järjekordse 30 cm. Enne kui kissell valmis sai, ilmus suitsupilvest Rolf ning pidas Liidiga maha pika saksakeelse vestluse. Selle tulemusel esitas Liidi meile küsimuse, et kas me tahaksime natuke makarone, neil jäävat kindlasti pisut üle ja olevat kahju minema visata. No olime nõus aitama küll, õhtusöögist oli juba tükk aega möödas. Sakslane kadus uuesti vaateväljast ning ilmus tagasi 2 kilose makaronikotiga. Raputasime senikaua kindlameelselt pead, kuni Rolf nende pakkidega tagasi oma telki läks. Et vihma endiselt sadas ja kiskus hoolimata Ibisest kõhedaks, tuli kissellijoomise käigus Einari ettepanekul jällegi arutelu alla grupijuhi pildiga temaatilise särgi tegemine, mida oleks siis hea käepärane alati selga tõmmata. Peamine vastuargument kellegi esteedi poolt oli, et me hakkame väga räpakad välja nägema. Tekib ju siis kindlasti palju sagedamini soov käsi riietesse pühkida. Hoolimata grupijuhi äkitselt toimunud meelemuutusest mõtet siiski päris maha ei maetud ja kompromissi märgina ulatas Taavi Einarile kissellipaja, mille põhja oli jäänud hulgaliselt rosinaid ja aprikoose.

Tilkuva seedri all isu täis istununa ronime ära telki. Ida-Saksa köögist paistab põleva lõkke kuma ja selle taustal intensiivselt istmikualusega vehkiva turisti siluett.

Et magamiseks tundub pisut vara ja järgmine päev pakub eeldatavasti laussadu, siis jagame kaardid. Mõne aja pärast hakkab telki kogunenud kondekas kaardilauaks olevale munarestile tilkuma täites selle augud. Nimelt on telk märjana pisut longu vajunud king katusele on moodustunud väike tiik. Kondekas, mis tavaliselt laest kahele poole alla valgub, juhitakse nüüd tiigi põhja mööda otse telgi keskele. Teen ettepaneku, et kaotaja läheb telki pingutama. Ainsana on ettepanekuga nõus Eva, kes tiigile kõige lähemale magab. Mängu lõpupoole uurib Taavi, et kas tõesti piisab vaid ühes telgi otsas kivide nihutamisest nagu enne optimistlikus ettepanekus selgitanud olin. Noogutame Einari ja Evaga üksmeelselt. Lisan siiski, et kivide liigutamisega peab kaasnema ka telgi pingutumine. Hoolimata suurejoonelisest võidust käin siiski ise telki pingutamas ühendades ebameeldiva vajalikuga. Hommikuks on Eva magamiskott sellest hoolimata kaltsmärg. Siiski oli vahejuhtumil ka positiivne külg - hakkasid selguma munaresti varjatud positiivsed omadused. Konkreetselt siis avastasime, et vesi, mis tilgub munarestile, säilib selle aukudes hoolimata asjaolust, et resti peal magatakse. Sealjuures satub vesi kuidagi ka nendesse restiosa aukudesse, mille peal magatakse moodustades niiviisi telgis üsnagi suure veevaru.