Üllatavalt kergelt tõusime metsapiirilt üles ribile ja laskusime alla. Üles-alla oligi meie selle päevateekonna parim iseloomustus. Rada ei tõuse päris üles vasakule jäävale harjale, vaid hoidub harjast Kutšerla oru poole. Mööda rada käivad paljud hobusemehed ja ka turistid kasutavad rada usinasti Akkemi järve äärde liikumiseks. Ilmselt on ta oluliselt raskem, kui üle Kuzujaki kulgev rada, kuid meie valisime ta selleks, et saada kätte enne Beluhha ümbrusesse minekut vajalik aklimatiseerumine. Ilm oli ilus, päike paistis ja katmata kehaosad said ultravioletti. Ehkki kõrgus ei olnud eriti suur, andis siiski pisut tunda, et 2,5 km kõrgusel on päikest rohkem ja õhku vähem kui all. Tee peal, eelmises orus enne Tekeljuška orgu on kividest laotud onn, kus on ilmselt võimalik tormi üle elada.

Ööbima jäime Tekeljuška kõrvaloru kohal oleval kõrgel hobuste karjamaal. Hobuseid oli seal mitukümmend ja paistis, et keegi neid ei karjatanud. Õhtul läks jahedaks ja pidime selga otsima soojad riided.

Hommikul püüdsime varakult liikuma hakata. Aga enne liikumahakkamist andis Taavi näitliku õppetunni sellest, kuidas ei tohi päeva alustada. Einar ei tahtnud hästi käivituda, istus kivi otsas ja kruttis oma matkakeppi paraja pikkuse peale. Seejärel oma töö tulemust proovides kepile toetudes järgnes järsk kummardus ning kostus rattakummi tühjenemisele sarnanev ssshhhhsss. Heites kiire pilgu minu näole soovitas ta mul perrssse minna. Lubasin mõelda. Seejärel pakkus Einar välja, et keegi võiks võtta temalt ühe purgi gaasi. Taavi võttiski ja pakkis selle küljetaskusse. Seejärel silmitses ta oma kotti kriitiliselt ning tiris Einari kotist veel ühe gaasi välja ja pakkis selle seljakoti teisel küljel olevasse taskusse. Oma tegevuse selgituseks kasutas ta väidet, et kui kott tasakaalus ei ole siis võib hõõruma hakata. Pakkinud oma koti korralikult ära, tassis ta selle mäenõlval asunud suure kivi otsa ning asus kükkilaskudes seda enesele selga sättima. Saanud rihmad üle õlgade, kadus aga kotil siiski tasakaal ja kivilt alla kukkudes võttis ta enesega kaasa ka Taavi, kes selleks hetkeks oli just jõudnud ka vöörihma korralikult kinnitada. Mõne aja pärast saime siiski minema ja aeg-ajalt kui Taavi kaugel ees nähtavale ilmus mõistsid kõik järjest selgemini, mida tähendab üks korralikult tasakaalus kott.

Rada kulges kogu aeg keskmisel kõrgusel. See tähendab, et pidevalt tuli ronida mäkke ja siis uuesti laskuda endisele kõrgusele. Järjekordsel ribiharjal lösutamise ajal jõudis meile järele üks leedu grupijuht, kes püüdis koormahobustega sammu pidada. Grupp nautis samal ajal kottideta kõndimist. Vestlesime natuke ja tundsime huvi, ega nad juhuslikult uiskudega pole tulnud. Selget vastust me ei saanud, kuid meie endi seas tekitas küsimuse niisugune sõnastus hulgaliselt elevust.

Lõunaks jõudsime järjekordse mättast väljuva oja äärde ja viskasime end üsna raja äärde laagrisse. Seejärel jõudis meile järgi üks läti grupp, keda tervitasime tavapärase hõiskega "jäätis". Teades venelaste kalduvust mõisteid lühendada, tervitasime ühte vene grupi prouat hõiskega "fizkult privet", mispeale paluti meie üllatuseks täpsustad hüüde mõtet. Selgitasime siis, et pidasime "fiz" all silmas ennast, kes me oma kotte seljas vedasime ja "kult" all nende hobustel reisivat gruppi. Ehk siis füüsilist pingutust tegev grupp tervitab kultuurselt reisivat gruppi. Tundus siiski, et meie kokkuvõte ei olnud õnnestunud.

Lõunaks suppi keetes oleks peaaegu juhtunud nii, et meie maitsvast makaronisupp oleks muundunud saarepäraseks. Kui olime kogu nassvärgi laiali laotanud ja Taavi oli avanud konservi, mille etiketi ühele poolele oli joonistatud surnud kala pilt ja teisele poole kirjutatud "Räim tomatis" oleks äärepealt juhtunud nii, et konservkarbi sisu oleks segatud supile hulka. Nimelt uuris Taavi, et mis selle konserviga edasi teha ja keegi soovitas selle supi sisse segada. Ainult pajale lähima inimese kiire hüpe takistas soovitatu teokstegemist.

Laagrisse jäime hobuste karjamaal ca 3 tunni tee kaugusel Kara-Tjureki kurust. Õhtul seljakotti põhjani tühjaks valades ilmus Taavi kotist koos toidupakkidega nähtavale ka ilus valge kivi, mis kaalus ca kilo ringis. Miks ta kivi kaasa veab Taavi seletada ei osanud. Keegi teine seda ka teha ei tahtnud. Igatahes sattus see ilmselt Tjungurist pärit kivike päris kaugele. Samal ajal kui Taavi kivi olemuse üle aru pidas, nautis Einar oma menüükoostamise ja kotipakkimise vilju. Nimelt oli algselt küll makaronide sisse mõeldud tomatipasta intensiivse kotipakkimise tulemusel, mille käigus kasutati ka wrestlingu võtteid, oma kestast vabanenud. Nii lasigi Einar oma keelele toidupakkide peal väledalt käia, et magamise ajaks kott taas pakitud saaks ja väärt kraam raisku ei läheks. Oli seda juba ju päevi seljas veetud. Samal ajal kui Einar tomatipasta kaotsimineku pärast muretses vaatasime meie murelike nägudega Einari toidupakkide vahel vedelevat "vanakest". Seda juba niiviisi ei päästa. Uurisime pudelit teraselt ja kuigi ühtegi pragu ega mõra näha ei olnud otsustasime me siiski profülaktika mõttes osa sellest ära tarvitada. Et kui midagi siiski peaks juhtuma oleks kahju ikka tüki maad väiksem. Kui Einari ülejäänud kraam tomatipastast puhtaks sai, tuli ka tema appi "vanakest" päästma.