Tõusime mööda Kuilju orgu üles. Hommikupoole oli väga palav ilm ja putukad piinasid. Seekord olid nuhtluseks vastikud mürgised kihulased, kelle hammustusjälg hakkas sügelema, läks paiste ning kippus mädanema minema

Ligikaudu alla kilomeetri meie ööbimiskohast on kohalike hobusemeest onn, kus on võimalik ka ööbida, kuid me ei hakanud onni juurde rajalt kõrvale minema ja läksime edasi. Meist möödus kaks noormeest, kes pooltühjade seljakottidega mööda tõttasid. Nad rääkisid meile, et elavad ja töötavad üleval, Kara-Tjureki ilmajaamas ning, et tulemas on halb ilm - telekas olla öeldud...

Vett raja ääres liiga palju ei ole, kuid lausa janusse surema ka ei pea. Raja ääres on omapärased metallist monstrumid - kilomeetripostid, kes ja milleks neid on üles vedanud, see jäi meile arusaamatuks. Tõus on üsna ühtlane, algul kulgeb rada orus ja rajast kahel pool on kõrge rohi, mis segab käimiskepide kasutamist. Pärastpoole on rada metsa vahel, vahepeal läbib põlendikku.

Ööbima jäime metsapiiril. Seal on rahuldavad kohad telgi püstitamiseks, olemas on vesi ja ka puudega pole probleemi. Et kell ei olnud veel väga palju, siis käisin Evaga luuret tegemas, tõusime Kuilju orust välja, üle ribi järgmisesse külgorgu ja laskusime seal mööda rada alla, et veenduda, kas seal vett on. Küsimusele positiivse vastuse saanutena asusime tagasiteele ja üleval ribil olid vist selle matka ilusaimad päikeseloojanguvaated. Tagasi laagrisse jõudsime juba hämaras.

Hommikul saime 10.15 liikuma. Meile tahtis seltskonda pakkuda kohalik ilmajaamatöötaja, kuid mõistes teda ees ootavat tammumist otsustas ta edasi minna ja oma seltsimehe järeleootamiseks sobivama viisi välja mõelda. Juba järgmises peatuses tuli teemaks Taavi ohtlikult kerge seljakott. Meelis Vind, kes oli eile grupi poolt ülesnäidatud suuremeelset valmidust oma kilodest osa talle anda, tõsiselt võtnud, tuli ettevaatlikult astudes ja pidevalt pulsikellalt tempot kontrollides kaugel tagapool. Teiste juurde jõudes ja maha prantsatades ei leidnud ta kontrollitud tempost hoolimata eneses jõudu vastu hakata ning tema koti küljest eemaldati telk, mis seoti eilse kordumise vältimiseks Taavi koti külge. Sellega tõusis Meelis Vindi jaoks muidugi oluliselt risk, et olukord, mille realiseerumise vastu ta eile nii siiralt oli sõna võtnud, muutub tegelikkuseks. Kuumus on endiselt vastik. Ennelõunal möödus meist hommikul kohatud kohalik, kes oli metsaäärses küünis oma kaaslast oodates ilmselt mõnusa une teinud. Neilt kuulime, et viimane vesi on teekannuga puu juures. Lõuna ajal tegime soovitatud teekannupuu juures pika siesta ning Einar käis luurel. Selle tulemusena oli vett ka edaspidi ning saame edasi liikuda. Laagrisse jääme ca 18.15. Kuna tibab vihma, alustame telkide ülespanekust. Laon oma koti tühjaks ja õngitsen välja telgi. Kiirelt laon kogu kraami tagasi. Seda kõike puu all kössitades pealt vaadanud Einar otsib kellegi nõudmisel välja paberi, milles on kirjas toiduainete jaotumine. Üldiseks rõõmuks on see minu kotis, nüüdseks muidugi koti põhjas. Kotti teist korda pahupidi pöörates vaidleme Liidiga tuliselt selle üle, millal tohib öelda "persse". Jääme kumbki oma arvamuse juurde.

Esmakordselt tuleb toidukorda Einari poolt sublimeeritud liha, mis küll haiseb rääsunud rasva järele, kuid massi sees urgitsedes on tuvastatav vähemalt 400% rohkem liha kui seda on kaasasolevates konservides. Kraam puistatakse patta ja maitseb ülihea.

Algamas on väga kena päikeseloojang. Osa seltskonnast leiab, et selle nautimiseks tuleb kindlasti 200-300 m kõrgemale ronida. Eilsest õppust võtnud Liidi leiab meie praeguse kõrguse samuti päikeseloojangu nautimiseks sobiva olema ning nii jääme me laagrisse kahekesi. Pealegi on madalam pulsisagedus igasuguse esteetika nautimiseks sobivam. Õhtul mõõdab Taavi juba ise 10 sammu lähimast telgist ning asub siis sobivat lohku otsima. Preemiana ülesnäidatud aktiivsuse eest jääb magamiskott temale. Öösel ärkan tugeva vihmakrabina peale. Enne kui uuesti magama jõuan jääda, avaneb telgi uks. Hetke pärast on Taavi juba pikali. Edaspidi puges Taavi meie juurde igal õhtul ja ei norsanud enam kunagi.