Hommikul ärkasime üles suhteliselt hilja, meie kõrvale öösel tekkinud koolinoored olid selleks ajaks juba oma laagri peaaegu kokku pakkinud. Selleks ajaks, kui meie sööma hakkasime, olid nemad vapralt juba teele asunud. Pakkisme asjad, jätsime oma dokumendid "Võssotniku" omade kätte ja pakid pakihoidu ja asusimegi teele. Esimene jupp teed möödus meil väga lihtsalt, nimelt pakkus meile üks kohalik tegelane transporti, millega me sõitsimegi Elani kõrgendiku lõppu. Kohas, kus autotee lõppeb, on hukkunud veematkaja mälestuseks püstitatud süstast tehtud mälestusmärk. Selles kohas on mugav ööbida, kuid segavaks faktoriks võib osutada see, et koht on ka kohalikele noortele väga kergesti ligipääsetav. Siiski ei ole viimasel ajal kuulda olnud ekstsessidest kohalikega, nad on vägagi hästi aru saanud, et turistid on neile oluline elatusallikas.

Rada hakkab kohe tõusma kõrgele jõekaldale ja ligikaudu paari kilomeetri ulatuses ei ole joogivesi kättesaadav. Ka selles osas, mis me autoga sõitsime, on jõgi teest väga kaugel ja teekond üle lageda päikese käes võib osutuda ilma joogiveeta vägagi kurnavaks, eriti matka algul, kui organism ei ole veel koormustega harjunud.

Vasakult sisse tuleva jõe ääres on väga populaarne peatuspaik, tegime meiegi seal lõunapeatuse. Populaarse asukoha tõttu on seal lähiümbruses kogu kuiv lõkkematerjal ära põletatud. Edaspidi hakkab rada jällegi jõele lähenema ja joogiveega enam probleeme ei ole. Ligikaudu 2,5 km pärast pöörasime põhirajalt vasakule, Kuilju orgu viivale rajale. Taavi oli meist veidi ette läinud ja ei märganud pööramise kohta. Et meil oli aga sellest juttu olnud, et peab ära pöörama, siis märkas ta mõne aja pärast eksitust ja jõudis meile peagi järele. Kuilju on üsna tüüpiline ripporg, õnneks mitte väga pika tõusuga - meil kulus tasasemasse osasse jõudmiseks kaks käiguvahet. Esimestel päevadel olid meil käiguvahed raskete kottide ja matka alguse tõttu üsna lühikesed, ligikaudu paarikümne minuti pikkused. Tasase osa algul ei ole vesi lähedal, tuleb minna ligikaudu nelisada meetrit esimesel kingul olevatest puudest (sinna on mõned lindikesed seotud) edasi. All Kutšerla orus on Kuilju suudmes nn. Sküütide sein, koht, kus on iidsed kaljujoonised. Et enne ei ole pikalt olnud head laagrikohta, siis enne seina juurde jõudmist on suur, veidi kaldus lagendik, millest voolab oja läbi ja paljud väsinud matkajad jäävad sinna laagrisse. Siiski ei saa sedakohta soovitada, sest u. 300-400 meetrit edasi, on kaljujooniste juures palju parem laagripaik. Tegime õhtul sinna väikese radiaali. Kaks aastat tagasi oli sinna rajatud puhkamise kohad ja isegi välipeldik. Paraku oli aeg oma töö teinud ja tormiga olid laagripaigas paljud puud maha murdunud, üks neist oli kukkunud otse peldiku peale.

Kui esialgu Liidi keeldus meiega koos otse alla laskumisest, siis tagasiteel suutsime teda veenda, et tegu ei ole üldsegi väga järsu nõlvaga ja ta tuli koos meiega otse üles. Laagripaik oli meil suurepärane ja et oli ilus ilm, siis Taavi otsustas ööbida seekord vabas looduses. Vaated olid kenad, ümberringi paistsid esimesed lumised tipud.

Hommik võttis meid vastu pingil istuva Einariga, kes hoolsalt oma kuulsusrikkaid matkapükse paikas. Nimelt meenus talle, et aluspesu valmistatakse vähem vastupidavast materjalist kui dresse. Tutvust käis sobitamas seltskond, kellest osa pärines Venemaalt, osa Saksamaalt ja kes sai meie poolt koondnimetuse "Ida-Saksa turistid".

Kotte kaalu peale lohistades ja seejärel selga võttes veel korra juttu hobustest, kuid seda ainult kandevõime kontekstis. Hoolimata väga tõsisest toidukoguse vähendamisest ulatus mõne mehe koti kaal üle 50 kg. Naised pidid leppima 32-35 kg kaaluva kotiga. Nagu ikka võtsid hommikused tegevused kavandatust rohkem aega ning kõigi oluliste tegemiste lõppedes paistis päike juba päris soojalt. Kotikaalumise juures sattus meile peale kliendiotsingul altailane, kes pakkus Elani kõrgendikuni sõitmiseks bussi. Meenutades 2 aasta tagust rännakut, kus meid ülimalt janustena alpiaasalt möödasõitva bussi peale korjati, otsustasime pakkumise vastu võtta tasemel 150 rbl inimese eest. Otsust mõjutas ka asjaolu, et tegemist oli varupäevaga, mil matkamist polnud ette nähtud. Teele sundis meid asjaolu, et vajalik piiritsooni paber lubati Võssotnikus meie tagasituleku ajaks kenasti korda ajada.

Ukerdasime oma kottidega väravast välja ja jäime ootama. Bussi saabudes laadisime asjad ja inimesed vaheliti. Püüdes ise esiuksest siseneda ilmnes, et koht on juba bussijuhi poolt hõivatud. Kõndisin siis ümber bussi tagasi ukse juurde, millest olin harjunud sisenema kodus autorooli istudes. Kutšerla jõe sillale sõites keeras juht muusika valjemaks, nii et vaid esiistmel oli läbi lahtise akna kuulda sillalaudise ragisemist.

Lõuna tegime sama ojakese ääres, kus kaks aastat tagasi. Seal ilmnes ka meie otsuse õigus hobuseid mitte võtta (meeldetuletuseks: ratsamatkal on raskuseks hobune). Lõunasööki tehes nautisime olukorda, kus ratsamatka seltskonna retk takerdus kui üks hobune keeldus läbi vee minemast. Alles kohaliku hobusemehe tunnetamine oma sadulas sundis hobuse vette.

Enne kaljujooniste lagendikku pööras tee üles mäkke, kuid oma ilmselgelt liiga kerge seljakotiga ees tormav Taavi ei jõudnud suure kiiruse tõttu seda tähele panna. Ronisime üles kohani, kust avanes alla orgu avar vaade ning asusime vaatlusi tegema. All rajal ei olnud kahjuks kedagi näha. Vaba aega kasutas kes kuidas. Kes tegi pilti lilledest, kes lilli pildistavast kaaslasest. Einar uuris murelikult oma põlve ja hädaldas, et on tekkinud mingi punaste täppidega lööve, mis koledasti kipitab. Grupi üksmeelne diagnoos oli, et tegemist allergiaga, mille on põhjustanud hommikune pükstenõelumine. Murelikkus Einari näol asendus natuke teistmoodi emotsioone väljendava ilmega.

Mõne aja pärast hakkas põõsaste vahelt kostma sügavat hingamist, mille sarnast olime korduvalt kuulnud ülesmäge ronivate hobuste möödumisel. Siiski oli muusikalise kuulmisega inimesed võimelised eristama teatavat taktierinevust ning paegi ilmus nähtavale väga märja särgiga Taavi. Hetkeks peatunud ja alla orgu vaadanud asus ta uuesti allapoole minema. Mõne aja pärast oli kuulda uuesti sügavat hingamist, kuid seekord ei erinenud see millegi poolest häälest, mida toob kuuldavale ülesmäge liikuv koormaga hobune. Jällegi ilmus põõsastest nähtavale Taavi, kuid seekord juba seljakotiga. Kui Taavi koti maha pani ja suure hooga sellele peale istus, tegi Meelis Vind ametliku pöördumise kogu grupi poole. Oma siiras sõnavõtus pani ta kõigile südamele, et tema seesugune mahajätmine võib lõppeda tema surmaga. Seepeale olid kõik kohe nõus inimelu päästmiseks loovutama kilo või paar oma seljakotist. Oli ju möödunud olukorra põhjuseks liiga kerge seljakott.

Laagrisse jäime ca 18.30 ja siis suundus ülejäänud grupp tagasi orgu kaljujooniseid vaatama. Pidasin paremaks korralikku kümblust ning soolot kokanaadis. Seltskond naases ca 21.30 ning seejärel rääkis Liidi õhtu otsa ülijärsust nõlvast, millest tagasiteel oli teda sunnitud üles ronima. Allaminekul olevat tal olnud veel nii palju jaksu, et kaelamurdva raja läbimisele vastu puigelda, kuid väsimus ja saabuv pimedus sundisid murduma.

Peale õhtusööki mõõtsime lähimast telgist 10 sammu ja tõmbasime joone. Sellest lähemal keelasime Taavil magama heita, võtsime tema magamiskoti ja kobisime telki Kuulsime Taavit väljas veel natuke aega ringi kõndivat ja sobivat kohta otsivat. Siis jäi kõik vaikseks. Mõneks ajaks.

Õhtuse kuuldemängu esimeseks teemaks oli plastpudelite kuju ja suurus ning sellest tulenev omavaheline kompatiiblus karjasepasuna konstrueerimisel. Statsionaarse muusikariista puhul tuli arutlusele ka Ak-Kemi päästjate eluasemete kasutuselevõtt. Kõrvaltelgis samal ajal magamist proovinud professionaali sõnul tulenes just nimelt sellest muusikainstrumentide erinevaid omadusi lahkavast teemast tema esimene õudusunenägu, mis paraku ei jäänud sellel matkal viimaseks. Kuuldemängu teises osas käsitlesime Einariga toitumise iseärastusi matkaoludes enne toiduainekeemia avastamist. Oli ju siis matkaja ainsaks mikroelementide allikaks väikeses karbikeses kaasvõetud erinevad metallitükid, mille küljest siis toidu sisse liivapaberi abil vajalik kogus lihviti. Rauda ja alumiiniumi sai muidugi ka matkavarustuse küljest. Ligikaudu sellel ajal hakkas metsa alt lainetusena kostma urinat. Kuuldemängu kolmas osas otsisime ökonoomset liikumisstiili, mis võimaldaks seljakotiga ilma jalgu liigselt koormamata kiirelt edasi liikuda. Eelkõige keskendusime ülesmäge liikumisele. Alguses tundus mulle küll osa Einari poolt pakutust igapäevaselt toimivate füüsikaseadustega vastuolus olevat, kuid argument, et mägimatk ei ole igapäevane olukord, eemaldas kõik kahtlused. Seejärel läbiviidud multikriteeriumi analüüs selgitas välja, et kõige lagedal alal liikudes on kõige pikemalt võimalik jalgu puhata liikudes kükist üleshüpetega, sest enamuse ajas on jalad siis ju õhus. Rododonderi- ja pajuvõsas ülesmäge liikudes on aga otstarbekas kasutada kõmpe, mis võimaldavad põõsastest suurte sammudega üle astuda. Öösel kui kõik juba magasid, hiilis meie telki Taavi ja võttis oma magamiskoti tagasi.