Varahommikul jõudis rong Barnauli. Kolisime oma asjadega välja ja perroonil võttis meid vastu autojuht Oleg, kes ütles, et viib meid heameelega Tjunguri. Nii nagu eelmiselgi korral, ei olnud nüüdki probleem transpordi leidmisega Barnaulist mägedesse, sest transport leidis meid ise. Leppisime hinnaks kokku 10000 rubla, hind rahuldas meid ja kauplema me ei hakanud. Mahutasime ennast kuidagiviisi Toyota Hiace väikebussi, kus tõttöelda ruumiga väga laiutada ei olnud ja vahepeatustes ronisime suurima heameelega välja konte sirutama. Meie väikebuss oli, nagu absoluutne enamus seal ringi kulgevatest välismaa kulguritest, parempoolse rooliga, sest Venemaa Siberi osasse ei jõua kasutatud autod mitte läänest, vaid hoopistükkiski idast, peamiselt Jaapanist ja seal on vasakpoolne liiklus. Umbes poolel teel tegime Ust-Semas peatuse ja ostsime endale kohapeal söömiseks tõelise meloni, sellise, mida meil tavaliselt marketites ei müüda. Tõttöelda jõuavad ka sinna melonid mitte kohapealsetelt põldudelt, vaid hoopistükkis päikeselisest Usbekistanist. Veel paar tundi sõitu ja jõudis kätte aeg teeäärses teemajas lõunat süüa. Teemajasid ei ole seal tee ääres kuigi tihedalt, sest asustus on hõre, kuid tundub, et olemasolevates nälga ei jää ja möödasõitjad peatuvad seal meelsasti. Veel ühe peatuse tegime Ust-Kanis ja olimegi varsti Taldas asuvas piiritsooni valvepunktis. Seal kirjutati meie nimed hoolega üles ja anti meile paberilipik, millega me pidime ennast Ust-Koksa piirivalve kordonis registreerima. Piirivalvekordon asub Ust-Koksas idapoolses osas, põhimagistraalist tuleb minna umbes pool kilomeetrit põhja suunas künkast üles. Seekord me siiski ei hakanud seda tegema, sest meile laekunud eelinfo põhjal 300 rublase teenustasu eest on nõus võtma selle enda hooleks "Võssotniku" lahke personal. Meile laekunud eelinfo osutus õigeks. Keda või mida piirivalvurid valvavad ja miks peab just selles kohas piirivalve olema, ei ole muidugi mõistusega hoomatav, just nagu paljud muudki asjad selles riigis. Neid tuleb võtta paratamatusena ja mitte lasta ennast häirida.

Tjunguri jõudsime üllatavalt vara juba enne kella kuut õhtul. Leppisime autojuhiga kokku, et ta tuleb meile 13.augustil järgi ja jätsime talle selle eest ettemaksuks 2000 rubla. Kiiresti paigutasime ennast "Võssotniku" territooriumil laagrisse ja võisimegi hakata asju sorteerima - mis jääb Tjunguri pakihoidu ja mille võtame kaasa. Meie kotihunnikuid nähes tundsid murelikud kaastelkijad muret, et kas ruumi ikka jätkub. Aga nende imestuseks ütlesime, et ruumi on piisavalt ja nende veel suuremaks üllatuseks panime ülesse ainult kaks telki. Nad vist arvasid seda pagasit vaadates, et meid tuleb palju. Maha Tunguri jäi ainult üks suur must kilekott, ülejäänu võtsime järgmisel päeval õlgadele.

Kohaliku aja järgi ca kell 6 kolisime lühikeseks jäänud ööst uimastena rongist välja. Väljumisel vigastas grupijuht vaguniseinast väljaturritava asja otsas oma pükse niivõrd õnnetult, et kartsime tema kiledaks muutunud häält kuulda järgnevad 3,5 nädalat. Lähemal uurimisel taastus usk endise hääletämbri taastumise võimalikkusse.

Loodetult (ja sealjuures siiski eelnevalt kokku leppimata) oli meil perrooni peal vastas sõbralik bussijuht, kellega kaubalesaamine ei võtnud väga kaua. Pealelaadimisel proovisime rakendada loogikat, mille kohaselt esiistmel peaks istuma seltskonna kõige pikemate jalgadega liige, kelleks oli Taavi. Juht vangutas pead ja tegi selgeks, et polevat hea mõte. Proovisime ja tõesti, parimaks valikuks osutus hoopis Einar. Barnaulist välja sõites kogesime bensiinijaamas ammust tuttavat tunnet. Parajasti oli käimas teenindusbrigaadi vahetus, milleks oli ette nähtud pool tundi. Kauplemine selleks ajaks lõpetati, ning autode kogunemist oli märgata ka paarsada meetrit eespool asuvas tanklas. Kell 18 oleme Tjunguris. Koos kottidega tõstsime autost maha ka Einari, kelle jalgade sirgekstõmbamine oli üsnagi vaevarikas. Lepime bussijuhiga kokku vastutuleku aja ning maksame lepingu märgiks ära ka osa tagasitee maksumusest.

Murelikumaks on muutunud ka Liidi ja Meelise näoilme. Rongis toimunud toidujagamise tulemusel tekkinud nende personaalse "kotikesed" vajasid pakkimist seljakotti, kuhu nende hinnangul ei mahtunud lisaks taskurätikutki. Lohutust ei pakkunud isegi mitte grupijuhi märkus, et taskurätiku koht ongi taskus ja et laagrist ei ole kunagi enne ära mindud kui kotid on pakitud. Tõsi küll, vahel on see võtnud päevi. Ilmselgelt oli tegemist põhjendamatu virisemisega, sest täiendavalt seljakotti mahutamist vajava toit moodustas nende seljakoti senisest mahust napi 70%. Mõttest Ak-kemi järveni hobused võtta loobusime poolt argumentide ebapiisava hulga ja nende mitteveenva esituse tõttu. Hobuste vastu rääkis kõigele lisaks veel vana matkatarkus, mille kohaselt on tehniliste abivahenditega läbiviidaval matkal peamisteks raskusteks just nimelt abivahendid ise - rattamatkal ratas, süstamatkal süst jne. Mõte liikus korraks küll Astrid Lindgreni peale, kuid keegi grupist ei sarnanenud punapäisele tedretähnidega plikale, kes võiks hobuse vajalikus kohas sülle võtta ja üle oja viia.

Ka rongiriiete vahetamiseks oli peaaegu tagumine aeg kätte jõudnud, sest osa grupi naisliikmetest eristus ümbritsevast matkajate massist juba silmnähtavalt. Tundus olevat võimalik olukord, et kolmenädalase matka lõpul on kantavad riided puhtamad kui peale viiepäevast rongisõitu. Tegelikkuses see nii ka realiseerus, sest ei olnud ju matkal kaasas ei punast veini, mida endale peale valada, ei jäätist, mille küljest tuul saaks tükikesi rinnaesisele puhuda, ega katkist vöökotti, millest väljaturritav pastakas pükstele omasoodu suvalisi kujundeid joonistaks. Tõenäoliselt ei toimiks välioludes ka refleks, mis sunnib igat riidele sattunud ainet hoolega laiali nühkima.

Jaotumine telkidesse läks poole seltskonna jaoks meeldivalt. Tegelikult tundus muidugi kogu seltskonnale, et jaotumine oli toimunud õiglaselt, kuid peale seda kui Meelis&Liidi Vind koos Taaviga ühe öö samas telgis magamist olid proovinud, jäi Taavi kohe mitmeks järgmiseks ööks kodutuks. Liidi olevat võtnud öösel kasutusele kogu oma veenmisoskuse, selgitades korduvalt norskamise häirivat mõju kaaslastele. Tuleb muidugi naabertelgi elanikuna tunnistada, et tal oli õigus.