Öö üldavagunis ei ole kindlasti meeldivaim ajaviide, kuid kuidagi sai ta mööda saadetud ja hommikuse Moskva leidsime Leningradi vaksalis. Meelis Viirmaga läksime toimetama registreerimistega juba eelmistest kordadest tuttavasse reisibüroosse Frunze metroopeatuse lähedal. Viisa registreerimine maksis 500 rutsi ning võttis aega 2 tundi. Selle ajaga jõudsime käia kohvikus Mumuu söömas - Meelis tekitas tädidel lühiühenduse küsides toitu nimega "kartofelnaja kaša" - nad ei tahtnud sellest kuidagi aru saada, et kartulitest tehakse putru. Peale minu selgitusi, et tegelikult on soovitud toidu nimi hoopis "kartofelnoje pjuree", saime heatahtliku naeru saatel ninaesise kätte. Täis kõhuga läksime Meelisega vaatama kohalikke vaatamisväärsusi, mida me kahjuks seal piirkonnas ei suutnud tuvastada. Kuigi me omast arust ei näinud üldse kohalike moodi välja, ei lugenud see üldse ühele venelasele, kes tuli meie käest teed küsima. Lahkelt me teed ka talle juhatasime, ma arvan, et isegi õigesti, sest temal oli, erinevalt meist, kaart olemas.

Enne kella 1 päeval jõudsime ilusasti tagasi oma grupi juurde Kaasani vaksalis - nemad olid selle aja usinasti tassinud seljakotte, toidukotte ja igasugu muud varustust ühest jaamast teise ning kõike seda seina ääres oma elu hinnaga valvanud.

Liidi oli edukalt suutnud meie A4-le väljatrükitud piletiostmise kinnitused päris piletite vastu vahetada ja jõudiski kätte aeg rongile hakata peale ronima.

Edaspidi meil Meelisega enam nii kergelt ei läinud, olime sunnitud omad seljakotid ja muudki veel tassima rongi peale. Rongi saabudes perrooni äärde hakkas suur rahvamass tormama mööda perrooni edasi ja selles hulgas liikumine suurte seljakottide ning muude pampudega ei ole väga mugav. Õnneks oli selleks ajaks kui me teist korda perrooni algusesse läksime mahajäänud asjadele järgi, rahvamassi tormlev liikumine vaibunud ja peagi olime me kogu oma varustusega rongis, kupees, millest sai meile kodu lähemaks kaheks ja pooleks ööpäevaks.

Et rongis, nagu kogu matkalgi, on kogu aeg kiire ja aega üldse ei jatku, sai õige pea selgeks ka neile, kes seda varem ei teadnud. Kõigepealt oli vaja läbi töötada Meelisel kaasas olev bridžiõpetus ning selle töö käigus ei jäänud meil üldse esimesel õhtul aega.

Äramärkimist väärib Moskavast mõne tunni rongisõidu kaugusel asuv Vekovka nimeline asula, kus alati võib kohata kristallimüüjaid. Kristalli tehakse lähedalasuvas Gus-Hrustalnõi klaasitehases ja arvatavasti makstakse senimaani palka osaliselt oma toodangus või saavad kohalikud selle toodangu väga soodsalt kätte, et see siis rongisõitjatele maha müüa. Võrreldes varasemate aastatega tundus siiski, et valik on lahjemaks jäänud. Ei ostnud me ka seekord matkale kaasa ei karahvini ega lühtrit.

Eelmise aasta taktikat järgides jagasime grupi kaheks. Esimene grupp koosseisus Meelis Viirma ja Einar suundus kaks kätt taskus metroosse, et hankida kuuajaline sissekirjutus mõnesse Moskva hotelli. Ülejäänud seltskond asus varustust Kaasani vaksalisse tassima. Ilmselgelt olime Einariga selle ülesande täitmiseks parimad ja usaldusväärseimad isikud. Meie usaldusväärsus sai mitmel korral kinnitatud nii kohalike elanike kui turistide poolt. Kord juhatasime teed tänaval, kord metroos, seega oli täiesti selge, et olime edukalt linnapilti sulandunud. Väikese tagasilöögi sai minu enesekindlus söögikohas My-Myy, kus oleksin napilt pidanud leppima pooliku lõunaga. Nimelt ei mõistetud minu esitatud tellimust, millest osa sisaldas väljendit "kartofelnaja kaša". Peale tellitu Einari poolset ümbersõnastamist, lisati minu toidule kulbitäis väljendi saatel, mis sisaldas sõnapaari "kartofelnoje pjuree". Aga see võeti see siiski potist, kus kindlasti oli kartulipuder ja mitte püree. Igatahes tõi vahejuhtum kokatädidele pikaks ajaks naeratuse näole ja vaikselt silmanurgast piiludes oli letitagust elevust võimalik märgata kogu meie söögikohas viibimise aja. Peale seda vahejuhtumit ei mõjutanud asjaolu, et järjekordsele turistile teed juhatades sai metroojaama nimetatud sõnaga "ostanovka" enam minu enesetunnet oluliselt.

Raudteejaamas kössitas osa seltskonnast kotihunniku otsas, osa hankis reisi alguse jaoks kõike vajalikku söögipoolist. Jaama koristaja nägi meie kotihunnikus, millest arvuliselt üle poole moodustasid mustad prügikotid, oma võimalust. Tasahilju sokutas ta oma töise tegevuse tulemuse, mis oli pakitud samasugusesse musta pakendisse meie kotihunniku kõrvale nii, et manöövrit märkamata oleksime selle kindlasti kaasa võtnud. Tõenäoliselt oleks meie mustade kilekottide arv jäänud ka siis võrdseks Tallinnast pealelaadituga. Kotivahetusest seega asja ei saanud ja nii vedasime oma kraami õnnelikult vaguni ukse ette ja laadisime ilma suuremate sekeldusteta peale. Alustasime bridžiga. Osa seltskonnast ajas hoolega kaasavõetud õpetusest järge ning seetõttu kujunes ületamatuks raskuseks kahe kaardipaki liikumise reeglitepärane korraldamine. Koguni nii suureks raskuseks, et ühe paki panime peagi kotti tagasi. Ka muidu ei läinud algus kõige libedamalt. Entusiastlikkusest ja mängurõõmust haaratuna näiteks elasime läbi olukorra, kus roberi lõpuni oli jäänud juhtival paaril 10 punkti, kuid sellest hoolimata sooritati avapakkumine kõrgusel 3 ärtut, mis kontreeriti ja seejärel veel rekontreeriti. Olukord lahenes pakkujale suure hulga miinuste ja saboteerijate kahjurõõmuga. Järgmise ringiga saime siiski esimesele roberile kriipsu alla ning asusime hea une saamiseks lõunasöögi kallale. Nagu ikka tulevad head mõtted ainult täis kõhuga. Muidugi ei tohi kõht olla täidetud ainult võileiva ja pudruga, vaid peab vähemalt sisaldama tubli osa kääritatud viinamarjamahla ja odraleotist. Näiteks väga konstruktiivne idee tundus olevat Taavi poolt genereeritu, et peale magamist tuleks enne põhimängu juurde asumist harjutada kahe kaardipakiga liikumist lauas koos segamise tõstmise ja jagamisega. Selle mõttega uinusimegi, kuigi seesugune kuiv treening tundus põhjendamatu ajaraiskamisena.

Paari tunni pärast ärgates asusin joonistama kaardipakki liikumise plokkskeemi, milles olid kirjeldatud iga osalise tegevused ajal kui pakk tema käes juhtub olema. Ka skeemi lugemine ei läinud algul üleliia libedalt, kuid aja kulu kujunes igatahes väiksemaks sellest, mis oleks kaasnenud Taavi idee realiseerimisega. Aeg lendas aga kohutava kiirusega! Mingi seletamatu unenäo tulemusena oli Einar muutunud oma ülemisel riiulil sõnakehvaks, millega kaasnes äärmine ebaseltskondlikkus. Alla keeldus ta tulemast, kaarte ei tahtnud kättegi võtta ja keskmiselt iga 5 minuti tagant kostus rahvalik väljend seltskonna aadressil, kes kogu see aeg püüdis teda erinevate ideede genereerimisega alla meelitada. Veini ta siiski jõi ning seeläbi leidsime ka peatselt uuesti ühise keele. Veini lõppedes tunnistas seltskond üksmeelselt, et 3 liitrit veini on õhtu kohta ikka häbematult vähe ning midagi tuleb kindlasti ette võtta kui me ei taha ka järgmist 2 õhtut niisuguses olukorras olla. Paraku olime mõneks ajaks toetavast perroonikaubandusest ära lõigatud, sest vahepeal oli rong lükatud kõrvalteele ja selle tulemusena olime ca 2 tundi graafikust maas. Kõik peatused kujunesid 2-3 minuti pikkuseks ning rongist mahaminek võrdus rongist mahajäämisega. Siiski oli veini kogus piisav, et arutleda vene ja ukraina keele filoloogia üle. Pikemaajalist kõneainet pakkus tähe "g" asendumine niisugustes sõnades nagu Volga (Volzhkii), Riga (Rizhkii) ja Genri (Henri). Siiski ei asendu see täht mitte igas sõnas. Näiteks minu arvamusele, et Mr. Holmsi kuulsa fraasi osa kirjutatakse "gelementarno" aga hääldatakse "elementarno" vaidlesid vastu kõik, kes vähegi viitsisid.

Kaardipakid panime kokku ja pea padjale peale seda kui päikesetõusus sätendavad Kaasani minaretid olid selja taha jäänud. Vaatamist väärt pilt oli!