Ei ole nii, et rongisõit Siberisse on alati pikk, veniv ja vaevaline. Meie sõitsime Siberisse täiesti vabatahtlikult ja aega meil ülearu ka ei olnud. Venemaa on suur maa ja siin peavadki kõik asjad olema suured - nii järeldasime, kui olime ostnud raudteeäärsest peatusest õllepurgi, mille kõrval pooleliitrised tundusid pisikesed ja peenikesed - tegu oli liitrise Baltika õlle purgiga. Kui me tavaliselt oleme mänginud kaardimänguna 1000-ndet, siis seekord jõudsime põgusa arupidamise järel otsuseni, et seekord ei jõua seda teha, sest kui me seda teeme, siis jäävad teised, tarvilikumad asjad, lihtsalt tegemata.

Selle päeva märksõna oli asjade pakkimine. Tirisime suurtest mustadest kottidest kogu oma matkatoidu välja ja hakkasime seda toidukordade kaupa laiali jagama. Üldiselt tundub olemagi kõige otstarbekam matkatoit jagada toidukordadeks nii, et kogu näiteks teatud päeva kogu hommikusöök on antud ühe inimese kätte komplektina ja siis ta kannab seda kuni selle päeva hommikuni, mil see siis ära süüakse. Selline süsteem tagab selle, et kõigiks päevadeks on toit olemas ja see on võimalik ka operatiivselt üles leida, sest tehakse nimekiri igaühe käes olevatest toidukordadest.

Hommikupoole ööd ärkasime esimest korda selle peale, et Eva rabeles vahekäigus ja esmapilgul tundus see mingit kummalist stiili hommikuvõimlemisena. Nimelt tõstis ta (niivõrd-kuivõrd muidugi) järgemööda ööseks vahekäiku laotud suuremaid ja oma mõõtmete tõttu pakkide hoidmiseks ette nähtud paikadesse mittemahtunud seljakotte, üritades samal ajal kottide ja alumise korruse magamislavatsite alla piiluda. On vana tõde, et püüdes teha mitut asja korraga, ei tule üksi neist vajaliku kvaliteediga. Kui tõstmist veel kuidagi moodi tõstmisena võis käsitleda, siis samal ajal koti põhja alla vaatamine ebaõnnestus ilmselgelt. Appiminek ei tulnud õnneks niisuguses olukorras kõne allagi, ruumi lihtsalt polnud. Alguses olime muidugi Einari ja Taaviga pisut häiritud sellest sahmimisest, aga mida rohkem aeg edasi, seda lõbusam see tundus. Lõpuks õnnestus Eval hankida erinevast paarist ja erineva suurusega jalanõud ja need jalga surunud (ühte ei tulnud muidugi eriti suruda), lahkus ta mõneks ajaks kupeest ja meie jäime uuesti magama. Järgmine kord ärkasime koridorist kostva mootorimüra peale. Vagunisaatjad olid aktiviseerunud ning nende päevaplaan nägi ette tolmuimeja kasutamist. Avades meie kupee ukse tegi ta professionaalse hüppe paremale ja põikles osavalt mööda talla pealelangeva seljakoti eest. Soorituse tegematajätmine oleks kindlasti lõppenud järjekordse tööõnnetusega Venemaa raudteel, sest koti kaal moodustas vähemalt 75% vagunisaatja kehakaalust. Järjekordse professionaalse liigutuse tulemusel oli kott kupees tagasi ning uks suletud. Püüdsime edasi magada, kuid rong peatus. Tekkis huvi määrata oma asukoht, ning lasime akna katte üles. Koha nimi oli Krasnoufimsk ja päikese järgi otsustades tundus olevat lõuna. Naaberkupees resideerinud Meelis Vind ning Liidi seisid otse meie akna all ja jõid õlut. Juba nende näoilmest oli näha, et õlu oli külm. Tegime Taavi ja Einariga hädist nägu, ning mõne hetke pärast lebasime teki all juba külm õlu peos. Saabus ka Eva soojade pirukatega ning Meelis Vind ja Liidi veel mõne õllega, millest üks oli koguni 1 liitrine purk. Milline suurepärane hommik!

Seejärel algasid aga ebameeldivused. Einar oli nimelt pähe võtnud, et toidu jagamine söögikordadesse peab toimuma just nimelt täna kuigi tegelikult oli sellega aega vähemasti järgmise päeva pärastlõunani. Mõnede hinnangul oli aega koguni ülejärgmise päevani, mis tuli nagunii tegevusetult veeta Barnauli ja Tjunguri vahel väikebussis kügeledes. Saime just oma mustad prügikotid kupeesse ja kupee esisesse vahekäiku tühjendatud kui muidu inimtühjas koridoris algas intensiivne sagimine. Korduvalt läksid selles saginas veerema konservid ning ära lagunes ka üks piimapulbri kott. Varsti tõmmati vaguni otsas, kus teadsime asuvat vagunisaajate ruum, jälle käima tolmuimeja. Meil paluti oma tegevus koridoris lõpetad põhjusel, et see segab kaasreisijaid. Vaidlesime vastu, et kaasreisijad segavad meid ka ja et kui nad kogu aeg ilma igasuguse põhjuste edasi-tagasi ei kõnniks, oleks meil see ebameeldiv tegevus juba ammu lõpetatud. Kompromissina lubasime, et kohe lõpetame. Kahe tunni pärast oligi kõik valmis. Töise päeva jätkuks leidis Einar olevat sobiva ära parandada oma katkine särk, mis nii hästi oli tal võimaldanud Moskva linnapilti sulanduda. Õmblustöö lõppedes ei tulnud plaanitud catwalkist koridoris paraku midagi välja. Värskelt nõelasilmast tulnud särk paistis välja mõõtmatult nirum kui ta oli olnud enne parandamist. Üksmeelne otsus oli, et selles on süüdi üle ääre tehtud hoogsad pisted, mis markeerisid enne peaaegu nähtamatud augukesed pikkade koonduvate voltidega. Alajahtumist vältiva kehakattena oli särk siiski kasutatav ning omanik nimetas seda selga ajades suurustlevalt koguni uueks.

Päev jätkus bridžiga, mis stiili poolest võeti kiibitsevate veinijoojate poolt kokku vanarahva mõistatuse (neli teevad aset, kaks näitavad tuld, üks läheb magama) ümberpööratud parafraseeringuna - üks näeb vaeva, kaks panevad tala ning neljas joob veini.