Täna peaksime ärkama juba tsivilisatsioonis, paraku oleme teadmata aja kaugusel Tjungurist. Õigupoolest on rajani ju ainult sadakond meetrit, kuid meie jaoks on need sadakond meetrit täiesti läbimatud - rada Akkemi teisel kaldal on kõigil mõtteis. Meie tee viib aga mööda Akkemi paremkallast allapoole mööda kaljusid, okaspõõsaid ja üles-alla radadeta maastikku.

Hommikul tõuseme vara, teeme tule üles täielikus pimeduses. Süüa teeme viimastest jääkidest ja see koosneb peotäiest kiirakaerahelbest, ühest puljongikuubikust, piimapulbrist ja ananassitükkidest. Sellest peab jätkuma kuuele inimesele, terveks pikaks päevaks ja teame, et see on viimane soe söök, seega keegi ei nurise. Järgi on veel mõned spordibatoonid, glüloositabletid ja suhkurut. Tõotab tulla esimene tõsine matkapäev sellel matkal (matkapäeva definitsiooni vaata meie eelmise aasta Sajaanide matka päevikust). Esimeseks katsumuseks kujuneb Araskani jõe läbimine, jõgi ei ole lai, kuid vastaskaldal on sügavust pea meeter. Läbimiskohas on vees ebakindel tüvi, millele jõe forsseerijad ka toetuvad, kuid Taavil see ebaõnnestub, ilmselt on süüdi jalas olevad sandaalid, millega seni on Taavi rahul olnud. Peale seda, kui me oleme Meelis Viirmaga Taavi allavoolu minemisest ära päästnud, arvab Taavi esmakordselt ja õigustatult, et sandaalid sellise matka jaoks ei kõlba. Teised, kes olid jõge läbinud vahetusjalatsiteks olevate tossudega, olid oma valikuga rahul. Jõe teisel kaldal vahetasime taas jalga kuivad matkasaapad, kuid sama hästi oleks võinud jõge läbida matkasaabastes, sest hoolimata gore-texidest ja kõigist muudest imeviguritest on saapad peagi mööda sääri valguvast veest läbimärjad.

Eile luurel leitud rada mööda oleme esimestest kaljudest mööda jõudnud ja ees paistvad kitsekarjamaad osutuvad kahjuks tõelisteks kaljukitse karjamaadeks. Kaljukitsed on aga loomad, kes vaevata liiguvad nelja-viiekümne kraadist nõlva pidi ja sealjuures leiavad nad söömismaterjali piisavalt. Sellist nõlva pidi ei liigu meie just mitte väikese jõukuluga ja vaikselt hakkavad ilmuma esimesed märgid kinnaste läbikulumisest. Appi tuleb vana hea hõbeteip, selle abil saavad nii mõnedki sõrmed uue, kaitsva ümbrise. Söögiga on ka lugu nutusevõitu, sest hommikul kokkukeedetud lima ei olnud ei maitsev ega küllaldane.

Terve päeva esimene pool möödub keskmise liikumiskiirusega umbes üks kilomeeter tunnis, maastik on niivõrd raske. Nõlv on väga järsk, jõe ääres enamasti liikuda ei saa, samuti ei ole võimalik traversseerida ühtlasel kõrgusel, ette tulevad sügavad ja järsud sälkorud-ribid.

Ühel lõunapeatusel, olles umbes kuuekümne meetri kõrgusel jõe kohal, läheme Meelis Viirmaga uurima järjekordselt võimalust all jõe ääres liikumiseks. Jõudnud alla, veendume järjekordselt, et midagi ei ole muutunud ja jõe ääres liikumine on võimatu. Ronime tagasi üles ja lähen uurima liikumisvõimalusi ülevalpool. Suurimaks heameeleks leian kaljukitseraja. Seda mööda liikumine tundub nauding, kuid kahjuks lõppeb see mõnu meil vähem kui kilomeetri pärast ära, kuna näib, et kaljukitsesid on haaranud identiteedikriis ja need, kes ei ole kuristikku hüpanud, on tagasi pöördunud. Ühesõnaga läheb rada niivõrd järsuks ja hajub ära, et oleme sunnitud leidma uue tee.

Väsimus võtab võimust ja eriti tunneb seda Liidi, kellele igas puhkepeatuses anname glükoositableti, mis aitab teda jälle jalule. Sööme ka paljast suhkrut, mida on veel veidi järele jäänud. Kõiki vaevab mõte, et kui me homseks hommikuks ei jõua Tjunguri, et mis siis saab. Homsel hommikul ootab meid Tjunguris buss ja õhtul peame juba Barnaulis rongile asuma. Samuti ei ole me absoluutselt veendunud Kuzujaki kuru all oleva silla korrasolus ning pealegi paistab sild olema lõpmatus kauguses.

Kella poole viie paiku, peale üht eriti pikka ja lootusetuna näivat ronimist ühel järjekordsetest ribidest jõuame uskumatuna näivale hobuserajale, mis tuleb kusagilt ülevalt, kauge Baltõrgani poolt. Meie rõõm on kirjeldamatu. Mööda rada läheb liikumine üsna jõudsalt ja paari tunni pärast oleme (meie jaoks) maailma kõige ilusama silla juures ning ületame Akkemi jõe. Sööme ära viimased puutumatu tagavarana olnud spordibatoonid, joome vitamiinijooki, vahetame riideid ja valmistume öö läbi kestvaks retkeks üle 1513 m kõrguse Kuzujaki kuru. Kolmveerand kaheksa paiku, juba hämardub, asume liikuma mööda rada ülespoole. Tõusu on meil ees umbes 600 meetrit.

Oleme liikunud umbes kolmveerand tundi kui kuuleme tagantpoolt mootorimüra. Kas tõesti on see võimalik? Et traktoritee ja hobuserada kord lahknevad, kord saavad jälle kokku, jookseme traktoriteele ja sealt tulebki meie elupäästja - GAZ66. 200 rubla eest inimese kohta lubatakse meil autokasti asuda ja seda me endale kaks korda pakkuda ei lase. Edasine õhtu möödub meil täieliku õnnetunde all - õnnelikuna naudime kastis möödaloksuvaid maastikuvaateid, mis on õige pea täielikus pimeduses ja rõõmustame, et me ei pea seda kõike oma jalgadega mõõtma.

Tjunguris, Võssotniku baasis võtab meid kella 10-11 paiku vastu meie bussijuht Oleg, kes tundis meie pärast sügavat muret, sest tema teenistus oli ju mägedest alles saabumata. Lepime kokku hommikuse ärasõidu kella kuueks ja hakkame elust täit mõnu tundma - hangime dokumendid, helistatakse koju, sööme tsivilisatsiooni toite, joome õlut ja lõpuks kõige krooniks saame kella poole ühe paiku ka sauna. Meie meeleolu on kirjeldamatult tore.

Öösel hakkas sadama vihma, korralikult. Ajame ennast üles 5.00. Hommikusöögiks on kõikidest jääkidest ollus, mis sisaldab natuke piimapulbrit, kaks pakki mingite marjadega kaerahelbeid, mida tavaolukorras tassi pudru tegemiseks kasutatakse, hakitud aprikoose ja kahjuks lisas kellegi käsi kogu segule ka loomaliha puljongikuubiku. Kogu segu oli üllatava maitsepaketiga ja nõudis neelamisel tõsist pingutust. Oli veel ka karp sprotte, kuid nende sissesegamist suudeti takistada ja nii kujunes sprotiampsust ainus varemtuntud maitsega suutäis. Personaalset eksperimenteerimist stiilis "kui trumm läks, mingu ka pulgad" keegi muidugi ei takistanud. Taavi ei suutnud kiusatusele vastu panna ja segas ka oma kolm sprotti kausis olnud ollusele sekka. Maitsel polevat vahet olnud.

Esimeseks ettevõtmiseks on Araskomi jõe ületamine. Teeme seda küll oma laagrijalatsites, et säilitada kuivi saapaid, kuid tegelikult poleks olnud vahet. Peale tunnist rüselemist läbimärjas võsas oli riietest valguv vesi juba saapad täitnud.

Jõe ületamisel kujunes tülikaimaks vastaskaldas oleva peavoolu ületamine. Ületuskohas oli üle jõe kukkunud puu ja sellele sai natuke toetuda, kuid puu oli märg ja libe. Puu najale oli vool kandnud kännu, mis ka sobis toetuspunktiks eeldusel, et sellele ei astuta. Peavoolus oli vee sügavus ca meeter. Üldiselt õnnestus ületus kenasti. Olin seda eile eelnevalt läbinud ja seetõttu ei valmistanud ka kotiga minek suuri raskusi. Teisel kaldal sain aga juba järgmist ületajat julgestada. Taavi ületuse ajal aga juhtus siiski nii, et puule toetuv känd, mis ilmselt eelmiste ületuste ajal oli oma stabiilsuse kaotanud, libises allavoolu ja vool viis Taavi jalad alt. Et jalad ikka hingata saaksid, olid Taavil ainsana kaasas sandaalid, mis seni olid oma tööd ausalt teinud, kuid nüüd koos kännu kadumisega pöördus ka sandaali tald talla alt jala peale ning hetke pärast rippus Taavi puu küljes ja vool loputas jalgu. Ronisime Einariga, kes oli jäänud viimaseks ületajaks, palki mööda Taavi juurde ja aitasime tal uuesti jalad alla saada. Kuival maal kommenteeris läbimärg Taavi oma jalanõude valikut mitmesuguste omadussõnadega.

Edasi algab eilsete maamärkide otsing, õnneks on teekond enam-vähem taastatav, kuid okaspõõsaste tõttu ei raatsi korralikke vihmariideid panna, siis hetkega oleme läbimärjad. Trügin ees ja Taavi kohe kannul. Taha vaadates paistab järgi jäävat päris korralik rada, mille kalle on paaris kohas ca 60 kraadi. Õnneks on kogu taimestik nõlval kinni ja kindad veel terved. Liikumisteed suunavad kord ilmuvad ja kaduvad karurajad, mida on näha vaid siis kui aeg-ajalt kükakile laskuda. Raja kadumisel tuleb see jälle lõhna järgi üles otsida. Käime üles-alla nautides eriti laskumisi, kus esimesena võin end lasta vabalt okstesse langed ja siis mööda neid alla libiseda. Tiheda võsa tõttu on nähtavus halb ning ühel järjekordsel tõusul astus Liidi eesolevast rajast natukene mööda ning oleks peaaegu sattunud ca kümne meetri kõrgusesse libisemisse mööda okaspõõsaid. Asi lõppes kiire reageerimise tulemusel ainult väikese ehmatuse ja põlve väänamisega.

Lõunaks jääb vihm järele ja päike hakkab välja tulema. Võsa on küll veel märg, aga päike kuivatab selle kiiresti. Hakkame võsaselt nõlvalt jõudma kaljusele, mis eile õhtul paistis kitsekarjamaana ja tegelikkuses seda ka oli s.t sobis liikumiseks kaljukitsedel kuid mitte inimestele. Liikumissuunaga risti on ees neli kaljust ribi, mille taga peab olema Ak-Kemi sild. Käime Einariga uurimas võimalust jõe kallast mööda jõkke ulatuvast ribist mööda saada kuid paraku on selle kohal kanjon. Läheme tagasi üles, et proovida ribi ületada ülevalt. Minul hakkab jõud hakkab otsa saama ning lähen tagasi teiste juurde. Mõnevõrra värskem Einar läheb üksi ülespoole teed otsima. Lösutava seltskonna juures läheb käiku osa kilosest kilo suhkrupudelist. Varsti saabub ka Einar teatega, et üleval on olemas kitserada. Sööme suhkrut ning Liidile saab sisse ka mõned glükoositabletid.

Trügime võsa mööda natuke tagasi, et leida üles kitseraja ots. Turnime mööda väga järsku nõlva mööda kulgeval kitserajal. Kohati ronime sellest ka kõrgemale, et saada nõlval kasvavalt taimestikult suuremat tuge. Jõuame järjekordse ribini. Kitserada muutub poole meetri laiuseks riiuliks, mille all on ca 50 m seina. Liigume mööda nõlva ülespoole, et jõuda ribide alguseks oleva harjani. Poolel teel selleni satume rajani, mis viib meile soovitud suunas alla orgu. Käin igaks juhuks uurimas. Näha on hobuse seedekulglast pärinevat ning värskeid laaste, mis pärineva teele langenud puudelt. Kvalifitseerime raja kaardilolevaks rajaks, mis kaardi ebatäpsusest tulenevalt tundus olevat aheliku harjal ja mida mööda me oleks tulnud siis kui oleksime läinud üle-eelmisel päeval pikale ringile. Asume rada mööda laskuma ja tunneme rõõmu. Varsti võtame kasutusele ka matkakepid, millest üks on minul õnnestunud kusagil tihnikus ära kaotada. Ka üks kepp on abiks. Ületame kiirel sammul kaks viimast ribi ja 18.15 oleme kohas, kus Ak-Kemil peaks olema sild. Meie rõõmuks on sild olemas. Igaks juhuks läheme kohe teisele kaldale, kus siblib hulgaliselt matkajaid. Jagame laiali ja sööme ära säilitatud spordibatoonid, joome suhkrut peale, teeme pilti ja näeme väga närused välja.

Umbes kell 19.15 asume uuesti liikuma. Ees on ca 8 tundi rännakut koos öise Kuzujaki kuru ületamisega. Tõenäosus, (mis vahepeal langes 50 protsendini) kokkulepitud ajal kell 5 Tjungurist ärasõitu alustada hakkab uuesti lähenema sajale protsendini. Tuletasime meelde Mensu platool kohatud vana novokuznetskilase sõnu, mille kohaselt pidi vetðer olema dobrõi. Vahel eksivad ka vanad alpinistid.

Peale tunnist tõusu hakkab alt jõe äärest kostma Gaz66 häält, mis läheneb kiiresti. Kuna lootust õhtul masinat kohata oli olemas olnud ainult Liidi peas, siis olime asunud liikuma mööda hobuserada. Pisut eemal kulgeval autojäljel aga liikus Tjunguri poole auto! Samm kiirenes kõigil, ning eesliikunud Taavi ja Einar alustasid mingil hetkel ka jooksusammu imiteerimist. Kohani, kus hobuserada kohtus jälle autorajaga, jõudsid nad 10 m enne autot. Meid oldi meeleldi 200 rubla eest inimese kohta kaasa võtma. Kotid aidati üles ja seltskond kastis võttis end uute kaaslaste äramahutamiseks koomale. Rääkides kastis olnud kahele mägigiidile, kes 4-5 korda suve jooksul käivad turiste Beluhhale vedamas, oma viimase kahe päeva teekonnast Ak-Kemi paremkaldal, saime kuulda kommentaari naverno pervoprohhotsõ. Eva ja Liidi mõistsid öeldut komplimendina ning pajatasid seepeale ka oma seljakoti algsest kaalust. Kommentaar "võ nastojaðtðie muðtðinõ" on aga ilmselt siiani lahti mõtestamata. Jõudes Kuzujaki kurule hakkas hämarduma ja pilt, kuidas me seda oleks ületanud omadel jalgadel ei tahtnud kellelegi silme ette tulla. Kui Kutšerla küla majade akendest tuled paistma hakkasid, läks kõht soojaks. Vana alpinistil oli siiski õigus: "Vetðer dobrõi".

Kell 21.30 oleme Võssotniku turismibaasi väravas. Kohtume oma bussijuhiga, kes oli juba jõudnud meid otsimas käia, kuid saanud vastuseks, et passid on alles riiulis. Üritame kaaluda kotte ja saame meestel tulemuseks 26-35 ja naistel 16-18. Meeste tulemust ei saa siiski täpseks lugeda, sest Taavi koti kaalumise ajal laguneb kaal ära ning meie oleme sunnitud süütute nägudega vilet lastes minema hiilima.

Otsime endale telgipaiga, toome hoidlast ära oma mahajäetud asjad, hangime passid ja piiritsooni load ning ajame telgid püsti. Vana Tallinn tühjeneb kiirel 2/3 ulatuses. Kellegi märkus, et ega me ei pea seda ju ära jooma läheb kurtidele kõrvadele. Oma mahajäänud asjade hulgast otsime välja Taavi sünnipäevakingituseks kaasa võetud pentangi. Kingituse üle on Taavi rõõmus. Ja iseäranis rõõmus on ta selle üle, et tal ei läinud nii nagu juhtus eelmise aasta sünnipäevalapsel, kes sai juba matka neljandal päeval kingituseks hantlid. Seejärel suundub osa seltskonnast baari toitu tellima ning mina üritan kella kuueks määratud sauna ümber registreerida. Sauna ajaks saame 00.45 kuni 1. Teiste juurde jõudes kantakse juba liha, hapukapsast ja õlut lauale.