Tänase päeva soov oleks meil jõuda Tjunguri, sest tänane lõunatoit on viimane toidukord, mis meil olemas on. Põhimõtteliselt paistab meie soov olema veel realistlik, ehkki mitte kerge, sest isegi Akkemi järve ääres on võimalik ühe väga pika päevaga jõuda Tjunguri, meie oleme kaardi järgi aga tüki maad lähemal.

Hommikul suundume otsustavalt hobusemeste kiletõketest läbi ja läheme mööda jõekallast allapoole. Minekul pole väga vigagi, kuigi kohati surub jõgi meid vastu kallast ja peame hakkama jõge läbima. Teisel jõeläbimisel tõuseme hoopiski kõrgest ja järsust kaldast üles ja oma suureks rõõmuks jõuame laugele metsanõlvale, mida mööda on lausa lust allapoole jalutada. Metsa all on mitmeid (loomade) radasid. Peagi jõuame kohta, kus me saame aru, et oleme jõudnud õnnelikult Akkemi orgu ja kõigil on selle üle hea meel. Laskumine ei valmista probleeme ja taas olemegi Akkemi jõe ääres.

Akkem vahutab ja head koolmekohta ei ole. Tegelikult saaks läbi jõe, vasakkaldale, küll, seda enam, et teisel kaldal on inimesi, kellele saaks köieotsa visata. Ilma köieta läbimiseks on jõgi suhteliselt läbimatu, vool viib jalad alt ära. Et ka paremkaldal on ilus rada, siis me loobume jõe läbimise üritusest ja hakkame liikuma mööda paremkallast allapoole, tehes sellega matka suurima vea. Rada on esialgu väga tugev ja liikumine on kiire. Rõõmustame, et sellise kiirusega ja kergelt allapoole kulgevat rada mööda saame ruttu edasi. Peagi oleme mitu kilomeetrit edasi liikunud.

Peale ühte peatuspausi hakkan liikuma teistest veidi hiljem, eesminejad on juba silmist kadunud. kiirustan järgi, kuid teistele järele ei jõua. Ühekorraga jõuan mööda rada jõe äärde, kuid kedagi seal näha ei ole. Liigun mööda kallast edasi ja mõtlen, et kuhu teised küll kadusid. Rada jõe ääres enam ei ole, kuid saapajälgi on märjal liival mitmeid. Uurin neid ja jõuan järeldusele, et meie omad neid jälgi küll jätnud ei ole. No selge, ilmselt läksid nad mingist teeharust teist teed pidi ja kuna minul rada ei ole, siis on nemad ilmselt raja peal. Ühel hetkel kuulengi kaugel ülevalpool nende hõikeid ja alustan vaevalist ronimist mööda järsku nõlva ülespoole. Mõne aja pärast saamegi kokku, kuid minu suureks pahameeleks ei olegi nad raja peal, vaid ka nende rada on otsa lõppenud - ära hajunud. Pahameel on põhjustatud sellest, et ronisin ilmaasjata kõrgele üles ja nüüd tuleb jälle alla jõe äärde laskuda.

Sööme ära oma viimase ametliku toidukorra.

Edasine liikumine on selline, et selle jaoks ei ole ühtegi head sõna. Ühesõnaga oleme täielikus karup...ses. Rada ei ole, jõe paremkallas on üldiselt väga järsk ja sageli on jõgi paremkaldal surutud paarikümnemeetriliste kaljude vastu. Vasakkaldal on üldiselt sama lugu, kuid seal me teame olema laia magistraalteed, mida tuhanded matkajad on tallanud. Kaljud tuleb ületada ülevaltpoolt, meie jaoks tähendab see kurnavat tõusu mööda väga järsku, tihedalt okastaimedega kaetud nõlva mööda üles. Nõlv on nii järsk, et köie ülespanemine ei tunduks üldse ülepingutatud ettevaatusabinõuna. Siiski on paksude kinnastega võimalik neljakäpukil üles ronida ja hoidume allapoole vaatamast, kus kohati on nõlv väga järsk, ulatudes 50°.

Vahepeal hakkab sadama ja kogu jama, mis on jala all ja millest kinni hoida muutub veelgi ebameeldivamaks, libedaks ja märjaks.

Kella kuue paiku jõuame oma suureks rõõmuks hobuserajale, mis on paremalt poolt sissetuleva Araskani jõe ääres. Meie lootus, et hobuserada viib meid koolmekohale või aitab meid kuidagimööda edasi luhtub jõe ääres. Jõgi on siin selline, et jõe läbimine on praktiliselt võimatu. Käime mööda kallast ülesvoolu ja püüame leida vähegi sobivat kohta, kust üritada jõe läbimist. Kahjuks selliseid kohti ei ole. Jõe ääres olevad puud on purde rajamiseks liiga lühikesed, vette kukkudes viiks vool tüved lihtsalt minema.

Allavoolu paistab, et Akkem on jällegi surutud kaljude vastu, mis seekord kõrguvad palju kõrgemal, kui senised, pea kohal. Meelis Viirma käib allpool luuret tegemas ja tuleb tagasi rõõmustava teatega, et õnneks me ei pea nii palju üles ronima, saame läbi küll, tõusta on vaja vaid umbes viiekümne meetri jagu ja edasi on "kitsekarjamaad". Õhtul keedame süüa jääkidest, mis ühel ja teisel on kotipõhjas säilinud. Selliselt möödus Taavi sünnipäev. Õhtul tunnistame talle, et tema sünnipäev oli meil meeles terve päeva ja meil on tema jaoks kenasti kingituski olemas Tjunguris, tema räägib meile samuti lugusid Tjunguris olevatest võludest. Kahjuks tundub Tjungur olema õhtul kaugemal kui seda oli hommikul.

Öösel sajab vihma ja magamise vahele kuulen, kuidas kivid jões kolinaga veerevad.

Hommikune kokanaadi äratus oli kell viis ning kell seitse saime liikuma. Hommikusöögist järgijäänud kulbitäie nuudlirooga seentega pakkisime korralikult kaasa, mine tea milleks tarvis võib minna. Rada puudub ning hommikune võsa on vastikult märg. Peatselt hakkab org muutuma järsunõlvaliseks andes märku lubatud kose ja ka Ak-Kemi lähedusest. Sulberdame kaljudele sattudes korra jõe teisele kaldale ja siis samal põhjusel tagasi, kuid see taktika ei paista kaua liikumist võimaldavat. Viskame kotid maha ja ronin mööda järsku rohunõlva üles. Küll need okaspõõsad on ikka matkajale vajalikud taimed! Üleval avanes suhteliselt lage ja tasane metsaalune, ning seetõttu tuli läbitud tõus veel kord ka kotiga ette võtta. Rassimine tasus end ära, sest poole tunni pärast olime Ak-Kemi ääres ja vaatasime, kuidas laagerdajad teisel kaldal hambaid pesid. Nurga äralõikamise tõttu jäi meil aga nägemata Tekelju kukkumine Ak-Kemi.

Ak-Kemi ääres kõndisime pikalt üles-alla otsides sobivat kohta jõe ületamiseks. Sobiv koht oli küll olemas, kuid olemas oli ka korralik hobuserada jõe paremal kaldal. Ja see ei motiveerinud kuidagi jõkke minema, kuigi vasakul kaldal oli garanteeritud rada ja õhtuks Tjunguri jõudmine täiesti reaalne. Otsustame jõe ületuse edasi lükata, nagu peatselt selgub, üsna pikaks ajaks. Peale mitmetunnist kõndimist hakkab hobuserada muutuma üha hägusemaks ning asendub lõunaks 30-40 kraadise metsa ja okaspõõsastega kaetud nõlvaga. Liikumiskiirus on aeg-ajalt ca 500 m tunnis ja jõgi ei kutsu enam ennast kohe üldse ületama. Temperatuur 22 ja rohkem kraadi koos metsas valitseva tuulevaikusega tagab mõnusalt sooja ilma. Taavi, kes seni on üritanud lühikeste pükstega läbi ajada peab vajalikuks pikad püksid jalga panna, et pidavat vähendama verekaotust. Tema senine ignorantsus okaspõõsaste suhtes saab meile peagi arusaadavaks. Nimelt ajab ta jalga paksud lumepüksid, sest õhukeste kaasavõtmist ei pidanud ta vajalikuks. Loomarajad kord on ja kord ei ole ning neid jagub mitmesse suunda. Korraks kaotame isegi Einari, sest taha midagi kõpitsema jäädes suundus tema rada mööda alla jõe äärde, samal ajal meie seda haru mitte märganuna liikusime ülespoole. Taas kokku saades (meie juurde üles ronides) tervitas ta meid erinevate rahvalike väljenditega ning seejärel laskusime uuesti alla jõe äärde.

Oli ilmne, et õhtuks me Tjunguri ei jõua. Teeme lõuna ning sellega matka ametlik toitlustamine lõpeb. Einar käib ees teed vaatamas, kuid okaspõõsastest alusmets on nii tihe, et tema käigust ei jää praktiliselt mitte mingit jälge. Ka tagasijõudmine võtab tal tükk aega. Peale lõunat vahetame Einariga kohad ning asun ise ees liikuma. Okaspõõsad on kohati nii tihedad, et tee tegemiseks tuleb vahel lihtsalt koos kotiga võsa peale langeda ning see enda alla muljuda. Enne kella kuut õhtu satume hobuserajale, mida mööda laskudes jõuame ca 18.00 Araskomi jõe suudmesse. Ak-Kem ei kutsunud seal enam üldse ennast ületama, ka hobusega mitte. Miks kuradi pärast see rada selle koha peale tõi meile päris arusaadavaks ei saanudki. Kõige tõenäolisemalt olime sattunud Venemaal levinud sussaaninlaste tegevuse jälgedele, kes võõramaalaste eksitamiseks veavad mägedesse hobusesitta ja tallavad radu. Araskom ise on ületatav, kuid ees terendavad kaljud ja nende all algav järsk rusunõlv, mille all voolab Ak-Kem. Kõnnime mõtliku näoga mööda kallast ja vaatame hindava pilguga kõrgemaid puid. Otsustame siiski, et selles kohas viib vool puu enne vastaskaldale langemist kaasa. Mõtiskleme pisut ja Liidi aitab minu lagunema kippuvaid riideid parandada.

Einar läheb Taaviga kallast mööda ülesvoolu luurele. Mina ületan oma värskeltlapitud värvikirevas kostüümis Araskomi ja lähen eesootavat vaatama. Nõlv on küll järsk, kuid võsaga kaetud ning peatselt leian ka raja. Alguses tundub see olevat inimtekkeline, mida pole ammu kasutatud, kuid see illusioon möödub peatselt. Ikka karu oma. Kaljudest on võimalik siiski kenasti alt mööda saada ning kõnnin kuni ees avaneva lauge rusunõlvani, mille tagant paistab mets ja sealt edasi kitsekarjamaa. Jällegi etteruttavalt, järgmisel päeval selgus, et oligi kitsekarjamaa. Inimene aga ei ole kits, eriti veel seljakotiga. Kõndisin oksi murdes ja oma käiguteest võimalikult suuri jälgi jättes tagasi laagrisse. Einar ja Taavi midagi ilusat ei leidnud, seega on homne suund mööda Ak-Kemi allavoolu. Hommikusest seentega nuudliroast ja puljongikuubikust saab õhtusöögiks supp, mille juurde natuke kakaod. Enne õhtusööki tänab Taavi kõiki, et osalesime tema seni kõige eriskummalisemalt möödunud sünnipäeval. Tunnistame, et olime sellest teadlikud ja lootsime õhtuks Tjunguri jõudes seda korralikult tähistada. Olukorra dramatiseerimiseks räägib Taavi kahekümneseitsmest külmast õllest, mida ta oli plaaninud Tjunguris osta.