Päev on ette nähtud Akkemi jõe äärde jõudmiseks. Algab kõik ilusasti, rada kord on, siis jälle pole, vahepeal ületame kivimurdusid, siis rapsime jälle pajuvõsas ja metsa all. Väga palju on seeni ja ühel hetkel tekib Meelis Viirma kätte kilekotike, ta ei raatsi neid niisama metsa alla vedelema jätta. Ilus minek saab ühel hetkel otsa, kui vasakult paistab väga kena, mõnekümne meetrine püstloodne kosk. Koos kosega saab otsa ka meie seni suhteliselt sujuvalt kulgenud tee ja hakkame otsima väljapääsu astangust alla saamiseks. Üks variant tundub olema laskuda täiesti kose juurde ja sealtkaudu püüda alla minna, kuid selle variandi kahjuks räägib tõsiasi, et seal on kivid libedad, tõenäoliselt peame panema allaminekuks nööri ja endale vööd peale ning allamineku käigus saame kindlasti märjaks. Otsimise peale leiame siiski koha kust alla saame, laskumise käigus haarame kinni kõigest, mis vähegi juurtega nõlva peal kasvab, olgu ta okastega või ilma ja jala alt pudisevad nii mõnedki kivid. Edasine minek on jällegi suhteliselt lihtne, kuni jõuame statsionaarsesse laagripaika. Näha on, et laagripaika kasutavad hobusemehed usinasti, igal pool on sõnnikut ja inimeste jaoks on olemas isegi roigastest peldik. Teeme endale lõunasöögi ja elu tundub olema ilus. Paremale poole suundub väga tugev rada.

Et mööda jõeäärt rada edasi ei lähe, sinna on takistuseks koguni kilelinte ja muud jama ette pandud, siis võtame kursi paremale ja üles. Peagi muutub meie rõõm heast rajast tõsiseks vandumiseks hobusemeeste aadressil, sest meie liikumise suunda arvestades paistab raja ainus eesmärk olema hobuste kindel ja sihipärane väsitamine. Nii juhtub ka meiega ja peale ränkrasket tõusu oleme taaskord metsapiiril. Rajasuund ei ühti endiselt meie soovituga ja siirdume Taavi ja Meelis Viirmaga edasist teed uurima. Kolmveerand tunni pärast oleme eile nähtud jäänukkaljude juures, möödume neist ja lõpuks jõuame järeldusele, et see rada ei peagi meid viima Akkemi äärde, vaid on hoopis hobumatkajate Baltõrgani ringi rada. Tuleb alla tagasi minna. Tuju selline minek ei tõsta ja kui oleme jõudnud tagasi lõunalaagri kohta, paneme kotid maha. Käin Meelis Viirmaga ka teisel pool jõge uurimas kuhu lähevad teisel kaldal olevad jäljed, kuid ka need ei vii meid kahjuks meile vajalikus suunas, vaid tundub, et seda rada mööda saaksime Akkemi järve äärde. Jääme ööbima, arutades edaspidiseid variante.

Kuna koormust oli juba tükk aega vähe olnud, hakkasid vaevama unehädad. Nii oli Taavi juba mitu hommikut oodanud, millal tohib ärgata. Täna oli see päev! Laager ja pool kokanaati kaasa arvatud ärkas plötsatuste peale, mis kaasnesid pudru jagamisega. Välja ronides avastasime, et ka päike oli just tõusnud. Täna hommikune mannapuder koos eilse moosiga oli magus! Etteruttavalt on sobilik lisada, et kõik järgnev kuni Ak-Kemi jõe sillani ei olnud seda enam mitte nii väga. Kuigi, tõde tunnistades, ka viimane päev Ak-Kemi kaldal oli suhkruküllane.

Inimtekkeline rada jõe kaldal muutus kohati tinglikuks ja kadus lõpuks hoopis. Peatselt selgus ka põhjus, miks kohalikud olid kusagil kallast vahetanud. Jõudsime kose juurde, mis kukkus päris kõrgelt ja suubus seejärel Tekeljusse. Ka Tekeljul oli sealsamas lähedal kosk, nii umbes 200 m suubumiskohast ülesvoolu. Seega olime sattunud kaljunukile, kus allapääsu leidmiseks läks tükike aega. Nähtavust piiras mets ja see ei lubanud meie tee tõkestanud lisajõe orust head ülevaadet saada. Laskumiskoha juures oli metsast ja võsast muidugi juba kasu, oli vähemalt millest kinni hoida, kuid selleks tuli kätte ajada kindad. Mida paksemad, seda parem, sest kinnihoidmiseks sobivatel taimedel kasvasid okkad. Ebameeldivusi valmistas see, et meie jõudsime kose juurde selle ülemise kolmandiku kohal. Kose all oli jällegi näha hobuste elutegevuse produkte. Asusime jällegi nende vahel põigeldes jõe kallast mööda liikuma. Mets oli seenerohke ja kahju oli neid niiviisi maha jätta. Hakkasingi siis neid kaasa korjama. Umbes kella kahe paiku jõudsime kohalike matkajuhtide poolt rajatud vahelaagrisse, mis oli neil kaasas olnud hobuste poolt korralikult täis situtud. Aga sobis sellegi poolest lõuna tegemiseks. Tegemist oli ilmselt intensiivselt kasutatava kohaga, sest inimeste jaoks oli ehitatud isegi DC-d.

Laagripaigalt pööras rada mäkke ja algas intensiivne tõus, mis ei sobinud mitte meie plaanidega. Läksime pisut ja võtsime hingeldades aja maha. Taavi läks igaks juhuks tagasi alla jõe äärde, et veel kord veenduda meie meelest jõe kaldal olema pidanud raja puudumises. Seal tõesti ei olnud rada. Kuna jõe kaldal algas võsa, kus kasvasid ka nõgesed ja meile ennelõunasest laskumisest tuttavad okaspõõsad, siis valisime tõusu jätkamise, lootes, et raja valik oli hobusemeeste poolt ette võetud põhjendatult. Oli teada, et Tekelju suubub Ak-Kemi mitmeastmelise kosena ja ju siis polnud see osa hobusele läbitav. Kui olime üleval platoo peal ja avanes vaade Beluhhale, mida olime eile nautinud ilma seljakotte kaasavõtmata, hakkas Meelis Vindil naljatuju ära kaduma. Põhjendus, et selle nurga alt ei ole ta veel Beluhhat pildistanud, ei sundinud teda aparaati kotist välja võtma. Liikusime veel natuke mööda soist platood, kuid raja suund hakkas käest ära minema. Panime kotid maha ja läksime Taavi ja Einariga asja uurima. Mõne aja pärast avanes meile vaade orgu, mida olime juba eilegi näinud, kuid täna ei valmistanud see meile mingit rõõmu ega naudingut. Rada pööras 180 kraadi vales suunas. Kui kaardi ja tegelikkuse jälle kokku olime pannud, pidime tunnistama, et põhimõtteliselt oleme õigel teel. Rada viis Ak-Kemil oleva sillani, kuhu tahtsimegi jõuda. Aga seda teed mööda minek oleks võtnud vähemalt 4 päeva. Toidukordi oli meil kotis 3, sest plaan nägi ette Tjunguri jõudmist 11. augusti s.t homme õhtuks. Saun oli meil ette nähtud 50 tunni pärast ja 60 tunni pärast pidime hakkama sõitma Tjungurist Barnauli. Kõik see ja eriti toidukordade arv viitas sellele, et seda rada mööda me edasi ei lähe. Läksime tagasi teiste juurde ning hakkasime alla tagasi minema. Kella kuueks olime lõunapaigas tagasi.

Kuna rada jätkus samas laiuses ka teisel pool jõge, siis läksime Einariga uurima, et ehk pöörab ta seal õigesse suunda. Peale tublit porises hobusejäljes ukerdamist veendusime, et seda rada mööda saab minna Ak-Kemi järve äärde, aga sealtkaudu Tjunguri minek ei mahtunud samuti meie ajagraafikusse. Positiivne oli selle ronimise juures see, et järsu tõusuga hobuseradade lähedal kasvab alati palju seeni. Arvestades kellaaega, oli selge, et tänaseks oli kiire mööda läinud ja võis rahulikult oma seenekogust täiendada. Õhtul mõtisklesime natuke oma toiduvarude üle ja tekitasime väikese reservi. Ja meil oli veel seeni!