Eelmisel õhtul on selgeks saanud, et me ei jõua suurt ringi teha, Liidile teevad põlved veidi liiga ja läheme päevasele radiaalile Tekelju paremkaldal. Tahame vaadata ülevalolevaid jäänukkaljusid, nautida vaateid ja maastikke.

Tõuseme veidi eilset rada mööda tagasi, puude vahelt välja, mööda Tekelju paremas lisaojakesest ja pöörame peagi järsult üles. Sajakonna meetri pärast jõuame rajale, mida mööda me hakkame tõusma ühtlaselt ülespoole. Kohas, kus rada ületab lisaojakese, muutub ta ebaselgeks ja hakkab hajuma. Järjest ülespoole suundudes jõuame peagi kitse pealuuga kaunistatud tuurini ja tundub, et oleme raja kõrgeimas kohas, kuid mööda kumerat küngast jalutades jõuame peagi ka teise tuurini, mis on eelmisest hoopis kõrgem.

Avanevad maalilised vaated künklikule Baltõrgani ümbrusele. Kaugel eemal paistavad platoodel olevad jäänukkaljumassiivid.

Märkame kõrvaloleva mäe otsas mingit kriipsukest ja peame seda inimeseks. Et kriipsuke sugugi paigalt ei liigu, siis muudame arvamust ja peame seda kaljukitseks, kes on jäänud ühte kohta paigale, et ümbrust uurida. Selguse asjasse toob Meelis Vind, kelle fotoka objektiivi läbi selgub tõde - tegu on hoopiski tipus oleva triangulatsioonimärgiga. Et sinna ei ole väga palju maad minna, siis otsustame ka seal ära käia. Nagu alati, teekond sinna osutub pikemaks ja raskemaks kui arvata võiks, kuid sellest hoolimata oleme tunnikese pärast tipus. Vaated on suurepärased, arutame, et see oleks suurepärane koht laagriks, kus päikesetõusu vaadata, kui ainult vesi lähemal oleks. Allaminek läheb libedalt ja laagris me leiame suureks rõõmuks, et karud ei olegi Liidit vahepeal nahka pannud.

Õhtul teeme mannavahtu ja püüame ka Taavit narritada mannavahu vurritamisega. Tuleb tunnistada, et see õnnestub meil järeleproovitult ilusasti.

Hommikul ca 10.00 asusime radiaalile. Kõik peale Liidi, keda ei mõjutanud kaasa tulema fakt, et baasi lähedal elas karu. Seega läksime viiekesi ja võtsime kaasa kuuele mõeldud lõuna. Kes ei tee tööd, ei pea ka sööma. Vaated Beluhale ja selle ümbrusele olid nauditavad. Istusime ja nautisime, siis jälle kõndisime ja nautisime jälle. Oma rännakuga jõudsime uuesti ca 3200 m kõrgusele, kus kaalusime tõsiselt võimalust, minna alla telkide järele ja tulla üles päikeseloojangut ning tõusu nautima. Enne laskumist tegime lõuna, mille käigus jäi järele tükk juustu. Otsustasime selle Liidi jaoks alla kaasa võtta. Polnud see ju teab mis raske ja pealegi, liikusime ju ilma seljakottideta. Tagasi laagrisse jõudsime ca 16.00. Näljane Liidi sõi tänuga ära kaasatoodud juustutüki ning asus õhtusööki ootama. Tema sõnul olla karul napilt läinud, olime juustuga saabunud just õigel ajal.

Lugesime kokku kaasasoleva toidu ja prognoositavad käigupäevad, ning otsustasime midagi ette võtta liigse kilo suhkruga. Parima lahenduse pakkus välja loodus ise. Kohalikud kuslapuumarjad, mis meenutavad maitselt sinika ja pihlaka ristsugutist nõuavad moosina palju suhkrut, nii umbes suhtes 1:12-le. Etteruttavalt öeldes -"Tehtud, mõeldud".