Tänane eesmärk on laskuda metsapiirini või uurida võimalust jätkata teekonda mööda 2005.a. Koomaklubi tipugrupi marsruuti, mis teeb suure ringi Akkemi jõest ida pool. Kahjuks ei ole meil nende liikumisest kuigi täpset ülevaadet.

Hommikune liikumine on jällegi meeldiv, ületame mõningaid moreenvalle ja oleme peagi suurel soostunud kaldsel tasandikul. Jalad vajuvad suhteliselt sügavale pehme rohu ja samblaga kaetud pinnasesse, pikapeale hakkab see ära tüütama. Lõuna paiku, kui oleme jõudnud Jarlu-Botšilt Sulu-Botšile suunduvale rajakesele, kohtame üle mitme aja jälle inimesi. Nendeks osutuvad valgesse riietatud "roerichlased", kes on tulnud väiksele jalutuskäigule üle Jarlu-Botši ja küsivad meie käest teed Mensu liustikule. Meile tekitab see küsimus veidi segadust, sest meie oleme tulnud Mensu liustiku alumisest otsast juba üle kahe päeva, nemad aga on kerges riietuses, jalutuskepiga ja peale magamiskotist tehtud väikese pambu ei ole neil mingit varustust kaasas. Juhul kui tegu ei ole tõeliste pühameestega, siis ei ole see teekond neile jõukohane, püüame neile selgeks teha, näitame neile kaarti ja räägime, mis mäed kus on. Ega neil enne piirkonna geograafiast suurt ettekujutust ei olnud (peale Beluhha tipu tundmise) ja ei ole selge, kas see neile ka palju selgemaks sai. Samuti tekitavad nad meis kerge ideoloogilise peataoleku küsimusega, et kus siis meie baas paikneb - sellele me ei suudagi adekvaatset vastust anda. Nende oma paikneb Jarlu orus, kus nendetaolisi pidi hetkel olema väga palju.

Liigume edasi mööda Tekeljud alla, selgelt äratuntavat rada ei ole, vahepeal on jõgi väikestes kanjonites ja vahutab kenasti surutiste vahel. Lõpuks jõuame esimeste suurte seedrite juurde ja jäämegi sinna laagrisse.

Kell seitse hommikul kokanaadilt manna vahtu nõuda on mõttetu. Proovisime Taaviga seda korduvalt, kuid kokanaat meie telgis lösutas edasi. Kell 8.30 ei jaksanud naabertelk enam magada ja pani potid tulele. Seepeale puges ka osa kokanaadist välja. Kui toit mingil põhjusel valmis sai, ajasime ka meie end üles. Märkimist väärib siinjuures, et ülejäänud kokanaat jõudis paja juurde kõige viimasena. Erinevalt meist Taaviga ei suundunud ülejäänud kokanaat peale telgist väljumist kohe paja juurde, vaid ekspeditsioonile. Selle asjaolu arvestamine ei oleks aga paja juurde jõudmise järjestust muutnud. Ekspeditsioonile suunduvale Einarile sai antud kaasa ka ülesanne kompenseerida kuidagi oma viibimist ja midagi head kaasa tuua. Tagasi saabus grupijuht suure roosa kondiga, mis pidi hästi sobima koos vorstnahkadega haruldaselt hästi puljongi sisse. Vorstinahkadest puljongikeetmist oli juba mitmeid päevi tagasi arutatud, kuid korraliku puljongi saamiseks ei olnud neid veel piisavalt palju kogunenud. Nüüd tundus asi olevat käe ulatuses. Ilusa hetke rikkus ära Liidi, kes avastas, et kondil pole enam üdi sees. Ilma üdita kont aga pidi puljongis olema täiesti mõttetu materjal. Samuti olevat kont liiga roosa. Seda viimast argumenti muidugi ülejäänud grupi poolt arvestamist väärivaks ei peetud - ühele ei meeldi roosa, teisele roheline, kolmandale sinine - nii võib ju söömata jääda (mannavaht jäigi). Üdi puudumine aga võttis tõsiselt mõtlema. Einar viis vastu punnides kondi siiski tagasi sinna, kust ta selle leidis, meie pakkisime vorstinahad parema tuleviku lootuses uuesti kokku ja kell 11 saime laagrist minema.

Liikusime mööda Tekelju kaldal olevat sood allapoole. Päike läks üha soojemaks ja Jarlu oru kohale jõudes tegime pika lõuna. Kohtusime grupi "roerehnutnõitega", kes marssisid tükk aega ülepääsu otsides vastaskaldal. Meie juurde jõudes uurisid nad teed Mensu liustikule, mida me küll juhatasime, kuid soovitasime seda siiski ilma kaardi ja mitmepäevase toidumoona ning varustuseta mitte ette võtta. Nimelt oli neil viie inimese peale üks magamiskoti kotist seljakott. Peale Mensu liustikule viiva tee kohta ammendavate vastuste saamist tuli aga ridamisi järgmisi, millele ei olnud enam sugugi nii lihtne vastata. Küsimus, kas me oleme alpinistid, võttis korraks nõutuks, kuid ennast kiiresti kogunud Liidi vastas sellele eitavalt. Kui aga tunti huvi, kus meie baas asub, siis jäime tükiks ajaks nõutult vait. Polnud ju baasi, aga kuidagi häbi hakkas, sest nendel kindla peale oli. Jäime siiski ausaks, mispeale oli nende kord nõutuks jääda.

Allapoole liikudes ja koskesid nautides õnnestub meil grupp jällegi kaheks jagada nii, et mingil hetkel saame Einarile ja Evale lehvitada 50 m kõrgemalt. Pilk ettepoole annab aimdust, et grupi ühinemine ei toimu niipea. Anname teada, et liigume rajal, ning astume edasi. Kohas, kus rada jõuab jõe äärde ning teisel pool piirab liikumist kõrge kaljusein, leiame lõkkeplatsi ja hulgaliselt ruumi telkimiseks. Kuna sellest kohast möödaminekuks peaks liikuma kas teisel pool jõge või ca 500 m kõrgema kaljudel. Nende variantide valikut peame Einari puhul äärmiselt ebatõenäoliseks ning asume Einarit oodates logelema. Peab ütlema, et see tuli meil hästi välja. Koht oli väga sobiv ka homseks ülespoole plaanitud radiaali alustamiseks, ja mis peamine, homme matkajaid kohates ei pea me siis enam häbenema, et meil baasi pole.

Ei läinud tundigi kui grupp jälle koos oli. Rõõmu suurendas veelgi jook, mida üleval kaljudel märgatud kitse auks nimetasime "kitsepiimaks" ja mille valmistamiseks kulutasime ära liigseks kuulutatud piimapulbri ning temperatuuri tõusmise tõttu üha intensiivsemalt auruda ähvardava saarlaste piiritusejoogi nr.80. Ka kauaoodatud mannavaht valmib.