Tänane plaan on ületada Mensu kuru (1B, 3190 m). Hommikul on ilm suurepärane. Hakkame liikuma ja jõuame üsna nobedasti selle kohani, kus Evaga käisime eile eelluuret tegemas. Tuult, mis eile selles kohas hirmsasti puhus, peaaegu ei olegi ja käiakse nuka taga ülemisest järvest mõningaid pilte tegemas. Edasine teekond üles on mööda suurt ja keskmist moreeni, otsime teed kivikuhilate vahel. Alati ei ole otstarbekas liikuda mööda voolusängi, vaid mõnes kohas tuleb tõusta otse üle kivikuhilate. Meelis Viirma tõestab seda meile ühes kohas suurepäraselt. Õnneks või kahjuks ei tule see tal küll sama hästi välja kui eelmisel päeval, kuid jällegi on tema teekonnavalik osutunud paremaks. Enne viimast kurutõusu jõuame suurde kaussi, kust püüame valida optimaalset teekonda kurule. Kuru ei ole hästi eraldatav ja me otsustame püüda tõusta libamisi paremalt poolt, sest seal tundub olema kõige vähem lahtist sodi. Kurutõus on äärmiselt vastik, koosnedes peamiselt lahtitulnud kiltadest ja muust peenest sodist. Sellises jamas ülestõusmine on kurnav nii kehale kui vaimule, sest iga samm ülespoole vajub vähemalt kolmveerandi ulatuses tagasi ja tuge ei paku ka suuremad kiviplaadid, sest ka need on lahti. Umbes kolme-neljatunnise tõusmise järel oleme kuruharjal. Laskume veidi vasakule ja leiame tuuri. Kirja tuuris ei ole ja ka meie ei jäta omalt poolt sinna midagi.

Vaade Tekelju oru poole on hoopis teiselaadne, kui see, mida me oleme senini näinud. Eemalt paistab laineline maastik, kümnekonna kilomeetri kaugusel olevast 3018 m kõrgusest mäest vaatame üle, 2800 meetrine Jarlu-Botši kuru jääb kaugele alla.

Laskumine tundub olema oluliselt järsem kui tõus, kuid midagi hullu ei paista olema. Et nõlval on väga palju lahtisi kive, paneme kiivrid pähe ja hakkume laskuma tihedas hanerivis mööda kuluaari. Kuluaare on ülalt vaadates mitmeid, kuid enamus paistab olema liiga järsud ja astangutega. Ühel hetkel jõuab ka meie kuluaaris kätte 7-8 meetrine astang ja me paneme peale vööd ja hakkame laskuma mööda köit. Et ka viimane laskuja (Meelis Vind) saaks laskuda normaalselt, siis kasutame topeltköit ja jätame üles põhinöörist aasa. Selgub, et ees on veel üks astang ja viskame alla ka teise köie. Köite kinnitamine on problemaatiline, sest kogu kalju on tugevalt murenenud ja ei ole häid nukke, kuhu taha nöör panna. Lõpuks oleme õnnelikult lahtisel, peaaegu pragudeta liustikul, mida mööda voolavad sulavee ojad. Allatulek harjalt võttis aega veidi üle kahe tunni. Liustikul näeme, et tulime alla valest kohast, kuru jääb sellest kohast, kust meie laskusime, umbes 150 meetrit lõunasse ja on Tekelju oru poolt vaadates selgesti eristatav. Oleksime pidanud mööda harja liikuma edasi ja oleksime saanud laskuda turvaliselt mööda moreeninõlva. Edasine liikumine on juba lust ja lillepidu, üsna kiirelt laskume liustikukeele alumise otsani, teel ületades mõningaid pragusid ja liustikujõgesid.

Ööbima jääme suurel tasasel, peene kruusaga kaetud lagendikul. Edasist vaadet orule tõkestab suur otsamoreenvall. Võrreldes kaardiga on liustikud väga tugevalt taandunud. Enne meidki on selles kohas ööbitud, sellest annavad tunnistust telkimisasemed.

Hommikuse pudru juures annab imestamiseks põhjust võimalusterohkus, mis avaneb kui piimapulber ja moos koos kotis valla pääsevad. Hoolimata väikesest vahejuhtumist olid kõik nõus, et laagrist saime mõistliku ajakuluga minema. (kotiomanik jäi vahejuhtumi suuruses osas eriarvamusele). Liikumist aga ei olnud kuigi kaua. Taavi pani koti maha ja närviliselt kotis sobrades filosofeeris teemal: Mõned asjad annavad oodata, mõned ei anna seda mitte. Kui Taavi oli kivi taha kadunud ja oldi jõutud öeldut pisut lahti mõtestada, assotseerus Taavi filosoofiline etteaste enamusel eelkõige Taavi, kulbi ja Bitchankaga.

Ületamist vajava 1b kuru kohta meil mingit kirjeldust polnud, oli vaid kaart ja kuru tähistav ristike. Einar oli optimistlik, oli ta ju ennegi kuru kõrvalt alla tulnud. Tõusu esimene osa oli meeldivam kui teine osa. Kivid olid suured ja reeglina üksteise vahele kinni kiilutud. Kuru teine osa oli tülikam. Nõlv oli üsna ära lõhutud ja koosnes vaid klibust, mis peale astudes jala alt välja pudises ja heal juhul 30-40 cm kõrgusevõtust vaid 5 cm alles jättis. Leidsime nõlval siiski mõned terveks jäetud kaljunukid, mille alt oli mõnevõrra parem liikuda, sest oli, millest kinni võtta. Ka kivitükid olid kaljude all pisut suuremad.

Selle marsruudivaliku tulemusel tõusime peaaegu harjale ja hakkasime siis kõrgust säilitades kuru augu poole liikuma, kust paistis tuur. Laskumine oli lahtiste kividega kuluaaritaoline, mida mööda siis sikk-saakidega laskusime. Järsku sai aga sai 1b kuru otsa! Hommikune Einari optimism oli seega põhjendatud. Koht kus me olime, ei olnud kindlasti 1b kuru. Tuuri olemasolu üleval andis siiski lootust edasipääsemiseks. Pakkisime oma kotid kes ühe, kes kahe jala peal lahti ja ajasime pesu selga. Esimene jaam sai ülesjäetavast materjalist, sest sellele järeletulemine oli väga tülikas. Ka alla saime esimese köietäiega kenasti. Teine köis ulatus kohani, kus nõlv oli küll veel järsk, kuid seda ainult ca 3 m allpoole. Edasi sai juba kuluaarist välja rusunõlvale. Liidi reageeris endiselt hästi käsklusele "Tule alla". Võttis ennast köie lõppedes ilusti lahti ja libistas-astus rusunõlvale. Üleval oli talle antud ülesanne alustada alla jõudes liustikul tee keetmisega. Kuna kuluaarist ajas laskuja kive, siis suundus ta poolviltu kuluaarist eemale, ülesannet täitma. Potid ja priimused jäid sealjuures endiselt minu kotti. Järgmisena laskus Eva, kes köie lõppedes võttis end küll köiest lahti ja andis sellest ka ülemistele teada, kuid asus siis innukalt vaidlema ja tõestama, et kohast, kust me Liidiga olime tulnud, ei ole mitte keegi mitte kunagi alla tulnud. Tema vaidlushimu ei vähendanud isegi see, et üleval oli Taavi asunud köie vabanemist ära kasutama. Esialgu ei olnud teda ennast küll kaljunukkide tagant näha, aga kive juba kukkus. Evat need ei häirinud, tema oli hädas nende kividega, mis jala all nõlva mööda libisema kippusid. Lõpuks võttis Eva siiski midagi kokku ja libistas end kividel seistes allapoole rusuni. Varsti oli ka Taavi kohal ja rusule jõudmine möödus ilma pikemata. Selleks ajaks oli Liidi alla jõudnud, ning marssis kiirel optimistlikul sammul liustikku mööda allapoole. Üleval olnud Einari ja Meelis Vindi meelest oli samm olnud isegi nii optimistlik, et neil tekis mulje veel ühest grupist. Glisserdasin alla, et pajad siiski tulele saaks.

Liustiku all ületasime jõe ja õhtuse laagri tegime kenal tasasel liivalagendikul ning nautisime päikeseloojangut.