Hommikul sajab kerget, ent pidevat vihma, pilved on enam-vähem samal kõrgusel kui meiegi ja ülespoole minek ei paku erilist perspektiivi, sest kerge samblikukihiga kaetud kivid on tegelikult märjana neetult libedad. Kella poole kaheteist paiku jääb vihmasadu järgi aj oleme sunnitud siiski hakkama ülespoole liikuma mööda Mensu jõe orgu. Tegu on jällegi ripporuga, kus järsemas osas ja üleval alugema osa alumises servas jõgi on sügavale kivide ja kaljude alla peitunud. Liikumiseks tasub valida oru parempoolne serv, nii saab vältida suuri kivimurde. Ööbima jääme alumisest järvekesest veidi ülevalpool soostunud lagendiku ääres, mida me algul peame ekslikult ülemiseks järveks. Tegelikult on häid telkimiskohti kõrgemalgi, edaspidigi tuleb veel rohuga kaetud tasaseid kohti.

Ärkasime mõnuga, sest hommikusööki hakati andma ca 9.30. Ilma vaadates tundus olevat eelseisva päeva veetmiseks 2 võimalust. Esimese võimaluse valimine oleks tähendanud ronimist läbi lima ja üle ligedate kivide mööda Mensu jõe orgu ülespoole. Teine võimalus oli minna tagasi telki. Valisime loomulikult kiirema tee soovitava tulemuseni, s.o heaoluni ja loivasime telkidesse tagasi. Ajame end uuesti üles hüüde peale, et kui me kohe logelemist ei lõpeta, siis lõpetame nii nagu see sokk. Kuna väga enam ei sadanud ning pakkus huvi, mismoodi sokk lõpetas ja kas see ehk polnud midagi veel meeldivamat kui me telgis kogesime, siis ronisime välja kaema. Einar oli leidnud kusagilt soku pealuu ja nüüd seisis uhkelt selle kõrval ja püüdis jätta muljet nagu oleks pealuu ja tema hiljutise tegevuse vahel seos. Ja üldse jäi arusaamatuks, miks ta peale sööki vihma kätte soku koljut otsima oli läinud. Kaua meil väljas selle üle juurelda polnud võimalik, sest hakkas jälle korralikult sadama. Soku surma põhjuse suutis konsiiliumi välikogunemine muidugi kindlaks teha. Nimelt ei olnud me juba terve nädal näinud ühtegi suslikut ega viiksjänest. Ilmselt oli karm talv nad välja suretanud, korraliku lihatoidu puudus oli sokukesele saatuslikuks saanud. Pugesime kuuekesi meie telki ning jagasime kaardid. Peatselt hakkas kondekas kaardilauale tilkuma, kuid jällegi osutus olukorra päästjaks munarest. Kogu vesi kogunes kenasti aukudesse ja nii jäi kaardilaud kuivaks. Nagu juba varem avastanud olime, siis vett resti aukudest välja saada oli praktiliselt võimatu. Korra tehtud katse kohaselt tundus ainsaks võimaluseks olevat lohukeste põhjade täielik avamine, aga see oleks jällegi oluliselt vähendanud mati muid väärtusi. Näiteks on munarest asendamatu kui on vaja välioludes assortiid, näiteks pähkel, rosin, ploom vms šokolaadis. Sarnaselt ilmaga osutus ka kaardimäng tujutuks. Alustatud rober kogus ohtralt miinuseid ning selle lõpunimängimiseks kulus veel 2 õhtut.

Kella ühe ajal läks ilm selgeks ja ühtegi head argumenti paigale jääda rohkem polnud. Nõlv ja kivid olid küll endiselt ligased aga see võimaldas vaevarikkal tõusul tunda rõõmu lihtsatest asjadest niisugustest lihtsatest avastustest nagu et kuiv kivi on parem kui märg kivi ja allamäge liikumine on võrratult mõnusam kui ülesmäge minek. Lisaks avastasime munaresti kaasabil, et naised kannavad seda piki seljakotti ja mehed risti seljakotti. Järele mõeldes oli muidugi tegemist asjaga iseeneses, sest erinevus seisnes munaresti kandmise viisis. Ühes järjekordse peatuspaigas, mida meie tõusuteel leidus muidugi palju, sattusin istuma ülejäänud grupist ca 5 m kõrgemale. Liikuma hakates pelgasid nemad peale meeldivat puhkust tõusuga alustamist tülikaks ning liikusid allapoole, et minna Mensu jõe vasakule kaldale. Kuna minule tundus laskumine olukorras, kus on vaja minna üles mitte eesmärgipärane, siis jätkasin tõusmist ning jõudsin ca 20 m pärast lagedale ja suhteliselt tasasele kitsekarjamaale. Selleks ajaks aga oli grupp oma valiku pöördumatult teinud ning ukerdas ca 50 m allpool mööda moreeni. Meie vahel oli aga hulgaliselt kaljukitsede vaatplatvormiks sobivaid kohti. Liikusin mööda karjamaad edasi ja peatselt kadus grupp silmist. Jõudsin väikse järve äärde ning läksin selle väljavoolu juures samuti vasakule kaldale. Õnneks oli köök minu kotis, nii et seadsin sisse lõunapaiga ja panin tee tulele. Ka päike oli välja tulnud ning pakkus väga mõnusa peesitamisvõimaluse. Lebasin ja võtsin päikest, sest üleval liustikul saadud jume hakkas juba maha kuluma. Kui tee keema läks, ilmus jõe paremkaldal nähtavale räsitud ilmega matkajate grupp, mille juht siiski ei olnud nii väsinud, et jätta teekeetja erinevate rahvalike väljenditega tervitamata. Mitte väga kaugel meie lõunapaigast avanesid kaunid vaated alla orgu ja ümbritsevatele ahelikele. Seepeale jooksis grupp laiali ja kogunes alles õhtusöögiks muljeid vahetama. Paiga omapära seisnes selles, et liustiku alt vabanenud kaljud olid väga mõnusad ja siledad ning nendel kõndimin koos vaatega oli meeldiv ajaviide. Kaljude vahel orus asus hulgaliselt väikeseid lombikesi, mis olenevalt põhjamudast ja päikese nurgast paistsid värviliste laikudena rohelisel aasal. Aas ise aga osutus lähemal vaatlusel nii mätlikuks ja vesiseks, et sisuliselt oli seal ainult kaks väga kehva telgikohta ja ka nende leidmiseks kulus tund aega.