Eelmine päev Avaleht Järgmine päev
05.08.2007, pühapäev. Mensu liustik

mensu_liustik1 (48K) Hommikul hakkame seongus liikuma vasakul oleva mäekülje poole. Seongus liikumine on kindlasti vajalik, minul õnnestus sarnaselt eilse õhtuga veel kahel korral lumesillast läbi vajuda, seekord küll märksa sügavamale. Kaljude ja lume piiril ukerdasime suhteliselt ebamugavalt allapoole, palju oli lahtiseid kive, õnneks ei olnud kallak väga suur ja lendu need ei läinud.

Mensu liustiku alumisele platoole jõudes tundus meile, et me oleme sattunud tõelisele kiirteele. Liustik on lahtine, avar ja üsna ühtlaselt lainjalt tasane. Jää pealispind on kaetud peene kivikilluga ja kasse ei ole vaja jalas hoida. Üsna pea vahetasime kirkad käimiskeppide vastu välja.

Õhtul jõudsime õnnelikena liustikult kindla maa peale, kus kasvasid esimesed põdrakanepi ja mustsõstra põõsad. Peale ligemale nädalast jää ja lume peal elamist tundub maailm olema jälle lõhnu täis. Vähem kui kilomeetri kauguselt paistavad esimesed suuremad puud.

Õhtusöögiks paneme viimase kuivatatud liha toidu sisse ja ei jõua ära kiita naturaalse liha maitset, võrreldes rupskikonservidega, mis iganes nime nad ka ei kannaks

    mensu_liustik2 (50K) Ajame ennast üles ca 7.30 ja asume kohe laagrit kokku panema. Kui see tehtud sai, hakkas vihma sadama. Seisime nõutult ja otsustasime veel ühe tee teha, eilne päev mõjus ikka veel dehüdratiseerivalt. Istusime, vaatasime oma eilset teekonda ja rõõmustasime, et selle kalju ikka ära nägime. Oli ikka lagunenud küll! Ega teda ilmselt enam kauaks pole. Kuna hommik oli olnud helbeline, siis aitasime Einaril mõelda, kuidas parandada helveste üldisi maitseomadusi. Midagi originaalset meie pead küll välja mõelda ei suutnud. Mõtted jäid pidama juba järeleproovitud ainete peale, millest parim ja seega edaspidi alati kaasvõetav tundus olevat naatriumglutamaat, millega saab isegi piirituse maitseomadusi parandada.

    Peatselt jäi vihm järele ja asusime liikuma. Kuna otse ees oli jääsein, siis liikusime liustiku serva poole, et sealt mööda kaljuserva alla ronida. Liustiku serval õnnestus ees liikunud Einaril kaks korda läbi vööni servalõhesse kukkuda, kuid sealt nii kiirelt jälle välja saada, et seongus järgmisena liikunud Eva ei saanud toimunust arugi. Meie Evaga lasime servas end juba aegsasti külje peale ja libistasime end üle ohtliku koha. Ka järgmise seongu esimesena tulnud Meelis Vind tegi seda, kuid tema järel liikunud Liidist oli jutt pragude olemasolust kuidagi ikkagi mööda pääsenud. Tema marssis kõikjalt otse püsti üle ja kui teema lõuna ajal uuesti üles tuli, siis tõmbas supi kurku. Ukerdasime kalju ja jää serva mööda allapoole. Viimase järsema lõigu liikusime lumme astmeid tagudes ning olimegi all, lahtise liustiku peal. Poole kilomeetri kõrgusest jääkosest möödasaamiseks oli kulunud poolteist päeva. Edasine tee läks allapoole ja oli väga mõnus astuda. Kiire oli möödas ja suhteliselt sageli nautisime kotil istudes vaadet jääkosele ja paremalt suubuvale liustikule. Õhtuks olime liustiku all, kus õhk oli mõnusalt paks. Alustasime sublimeeritud liha söömisega, mis konservide kõrval, olenemata nende tootjast oli fantastilise maitsega. Einari katse oli hästi õnnestunud ja ilmselt ei ole mõtet poodides müüdavaid "lihakonserve" rohkem kaasa vedada.

    Eelmine päev Avaleht Järgmine päev