Liikumine Biitšanka servani ei valmistanud meile mingeid probleeme. Probleemid hakkasid siis kui me laskusima pidime. Iseenesest ei ole Biitšankal laskumine eriti keeruline, kuid lahtiste kivide tõttu üsna ohtlik. Keskmine nõlvakalle on ligikaudu 60°. Erilisi probleeme ei tohiks rajavalikuga olla, kaljude külge on jäetud palju aasakesi erinevate gruppide poolt läbi aegade. Meie panime kokku 8 vertikaalset tuginööri ja ühe horisontaalse. Viimane tuginöör ei olnud enam sisuliselt vajalik, sest see oli juba all lume peal, kus sai edukalt liikuda kolme takti tehnikas. Üldine suund raja valikul peaks olema selline nagu meilgi - poolviltu vasakule alla. Liiga vara ei maksa lume peale minna, sest järsu lume all on kõva jää. Oluline on ka üle saada allolevatest bergsidest, kohati on need 5-6 meetri laiused. Meie õnneks oli ühes kohas väga suur kivi kukkudes kaldalõhe kinni triikinud.

Paremale poole jääb suurejooneline Mensu jäämurd, kus vaheldumisi suurte lõhedega on palju poolviltuseid 9 korruselise maja kõrguseid jäätorne. Akkemi liustiku jäämurd nägi selle kõrval välja nagu laste liivakast. Ööbima jäime Biitšanka all oleval liustiku tasasemal osal. Seal tasub ettevaatlik olla, sest tegu on kinnise liustikuga, kus minul õnnestus õhtul ühe jalaga lumesillast läbi astuda.

Hommikuseks ilmaprognoosiks pani Einar kella 4.30 helisema. Meie Taaviga väljusime kokanaati 4.45, sest ilm olla teeleasumiseks igati sobiv. Oligi. Meelis Vindi ajasime ka kohe telgist välja põhjendusega, et tuleb pilti teha ja jäätunud lumi telgi põllede küljest lahti lõhkuda. Riburadapidi tulid teisedki. Laagrist saime minema ca 7 ja poole tunniga olime jääkose kõrval asuvatel kaljudel, mida mööda laskumist tinglikult nimetati kuru läbimiseks. Eilne sadu ei olnud kaljudele jätnud mitte mingeid jälgi. Päike hakkas juba nõlvale peale paistma ning see tähendas niigi pudiseva nõlva muutumist veelgi pudisevamaks. Esimese köiega saime ilusti allapoole. Kannatas isegi veel ilma kotita ülest tagasi köit päästmas käia. Teise köiega pidime aga liikuma kõrgust kaotamata ja kolmandaga õnnestus jälle laskuda. Kolmanda köie jaama aga olime sunnitud juba üles jätma. Koht kuhu sattusime oli ruumikas riiul, kuid sealt edasi oli tee valik kehvake. Tundus, et on hea mõte minna lume peale. Selleks tuli jällegi liikuda traaversit mööda kaljust, mis selle turnimise käigus intensiivselt rusikasuurusteks tükikesteks pudenes. Oma optimismis olin köiepikkusele avastusretkele läinud seljakotiga, mis köie lõppedes tuli jätta kalju külge ja ise tagasi ukerdada. Koht kuhu jõudsin, ei pakkunud mingit perspektiivi. Lumi oli küll kenasti kohev, kuid selle all oli jää. Kotiga tagasi tulla ma enam ei jaksanud ja polnud ka kindel, et me siiski ei pea kõik seda teed läbima. Ronisin tagasi teiste juurde ja nüüd suundus Einar otse alla parima tee otsingule. Leidis. Ohkasin ja asusin oma kotile järele ronima. Osa asus laskuma. Tagasi jõudes lõõtsutasin pisut ja läksin ühe soojaga alla. Selle köietäie juures said pea kõik tunnetada staatilise ja dünaamilise köie erinevust. Eriti kõvasti tuli see välja Taavil. Kohas kus tuli end köide lasta, ajas ta jalad kenasti toetuspunkti otsides laiali ja kallutas hoogsalt taha. Jalad jäid paigale ja köis alustas venimist. Venis kuni Taavi pea ja õlad vajusid jalgadest allapoole ja natuke veel edasigi nii, et asi lõppes õnneliku maandumisega seljakotil, mille külge oli amortisaatorina seotud veel munarest. Munaresti elastsus oli muljetavaldav. Taavi käis paar korda üles-alla enne kui munaresti vetrumine lõppes. Kui kõik järjekordse riiuli peal olid, käis Einar veel korra üleval, et jaam lahti päästa. Samal ajal arvas Taavi olevat sobiv koht natuke ringi vaadata, kuid koha omapära arvestamata jätmine tõi enesega kaasa mitmekesise sõnavalingu millele järgnes paberitükkide ja muu kaasnenud kraami väljaurgitsemine saapamustri vahelt. Tööriistana kasutati oludele kohaselt käepärasid instrumente, milleks seekord juhtus olema kulp. Juba üleval olime silmanud saunasuurust kivi, mis oli kaugele liustiku peale välja veerenud. Nüüdseks oli päike ilmselt liustiku lumekihti juba piisavalt soojendanud ja kivil avanes võimalus oma teekonda jätkata. Veeremiseks tal enam energiat ei olnud, kuid libisemine tuli kõigi meelest väga elegantselt välja. Nähtu tekitas tõsimeelse väitluse liustikul kivi taha mineku ohutuse üle. Ainsana ei osalenud Taavi, kes oli süvenenult oma saapa talla kallal urgitses.

Jällegi tuli otse laskumise asemel liikuda kaarega mööda nõlva tekitades klassikalise võimaluse pendliks. Olukorra kasutaski ära Liidi, kes ei saanud oma teel köit piisavalt kivide vahele põimitud ning võimaluse avanedes liikus selg ees ja kiirkõnnil ca 3 meetrit kõrguslikult allapoole, kus esimesena laskunud Meelis Vind ta edukalt kinni püüdis. Nähtu oli hoiatava iseloomuga ja rohkem seda keegi ei korranud. Järgmine köietäis oli jälle allapoole, kuid koht ei olnud rahvakogunemiseks just kõige sobivam. All orus algas äike, mille serv ka meieni ulatus, kuid eilsest lumepeost meid säästeti. Laskusin veel 3/4 köietäit kuni kaljude lõpuni. Edasi algas lumi. Alguses oli see päris mõnusalt pehme ja pakkus tuge, kuid allpool oli 20 cm paksuse lume all jää. Lumel esimesena laskunud Meelis Vind asus alla jõudes kasse jalga ajama ja jaama jaoks puure kruttima. Laskusin järgmisena ja vedasin veel ühe köie lahti. Jõudsin lume peale, surusin kirka lumme ja asusin jalgadega riiulit trampima. Teised tulid riburadapidi järele ja jätkasid riiuli laiendamist. Kui Liidi kohale jõudis, rääkis ta tükk aega missuguse kena koostöövormi nad olid Einariga üleval välja töötanud. Nimelt oli Liidi peale oma õnnelikku kiirlaskumist mitmeid kordi Einarilt uurinud, millise kivi peale on mõistlik astuda ja kuhu jalga panna. Einar oli püüdlikult juhendanud. Koostöö oli aeganõudev, kuid tagas turvalisuse. Paraku, ei olnud aega, oli kiire. Kell oli ca 19 ja paari tunni pärast pidi algama intensiivne hämardumine. Järjekordse küsimuse peale "Mis ma nüüd teen?" tuli Einarilt selge korraldus "Tule alla!" Vana tõde (üles ei ole keegi jäänud), millega olin juba paar jaama ülespoole Liidit ja Evat julgustanud, sai Einari poolt ümbersõnastatuna edaspidi Liidi poolt ilma täiendavaid juhiseid ootamata ja tingimusteta järgitud. Järgmise köietäiega ületasime bergsgrundi. Head tööd olid seejuures teinud üks suur kivi, mis oma teel lund nügides oli sellega lõhe piisavalt täis ajanud, et muuta see ületatavaks. Kui hämardumine oli peaaegu lõppenud, panime kotid maha ja kuulutasime laagri avatuks. Selleks ajaks olime jõudnud liustiku enam-vähem horisontaalsele pinnale, mis tegelikult ei olnud muud kui üks suuremat sorti vaheplatoo ülemise kaljuseina ja alumise jääseina vahel. Telkide ülespanek jäi juba pimeda peale ja kui need üles said, siis eemaldasime Liivimaa palsamilt kõik lekkekaitsmed. Selle tulemusel voolas pudel muidugi kohe tühjaks ja tee sisse pidime panema juba saarlaste vägijooki number 80. Teed ja igasugu pulbrijooki kulus muidugi ka ohtralt, sest viimane joogikord oli olnud hommikul kella kuue ajal.