Otsustame teha väikese radiaali Berelli sadulale. Hommikul kõva lume ja ilma kottideta on see üsna kerge ettevõtmine, olime näinud ju kuidas eelmisel päeval matkajad sealt pehme lume ja seljakottidega üles roomasid. Berelli sadulale jõudmiseks tuleb ületada mõningaid jääpragusid, kuid nendest ülesaamine ei ole eriti tülikas.

Kurul leidsime novokuznetskilaste laagri ja meid pani imestama, kuidas nad olid oma laagri ümbruse ära reostanud. reostus oli värske, tegu ei olnud eelmiste gruppide lagaga. Meile oli uudiseks ja kasulikuks kogemuseks see, et ülesminejad olid leidlikult jätnud lund väikestesse mustadesse prügikottidesse sulama, et ei peaks gaasi raiskama lume sulatamisele. Tõepoolest oli lumi kottides päikese käes juba üsna vedelaks muutunud. Pildistasime ja liikusime peagi tuldud teed pidi tagasi oma laagrisse.

Kuna teha ei olnud suurt midagi, siis algasikodukaunistuskamiskampaania. Ehitasime endale ilmselt ajaloo esimese Mensu liustiku ametliku bridžilaua. Möödaminejatele oleks kindlasti olnud kummastav vaatepilt näha meid peaaegu paljastena suhteliselt raskesti ligipääsetavas kohas Bridži mängimas. Õnneks või kahjuks ei näinud me edaspidise nädala aja jooksul läheduses mitte kedagi. Õhtul saime karistuseks jumalavallatute tegude eest kaela äikese koos rahe- ja lumesajuga.

Kokanaat aeti üles 5.30. Ka ülejäänud seltskond oli peatselt jalul ning toimetas usinalt omi asju. Ja seda kuni kella 8.00ni. No tegelikult ei olnud ka väga kiiret. Liikusime Berellile mööda novokuznetskilaste külmunud jalajälgi, millele teatud intervalli tagant lisandusid käejäljed. Käejäljed lõppesid tavaliselt suuremat sorti lohu servas. Kohati oli näha pragusid, mis lumesillalt olid siiski kergelt ületatavad. Sadulal olevate telkide juures ukerdasime tükk aega ja vaatasime Kasahstani. Kaugeim objekt mida Berelli sadulalt nägime, oli päike. Meelis&Meelis koos Taaviga käisid rada mööda ka pisut kaugemal pilti tegemas.

Lõunaks olime all telkide juures tagasi ja algas siesta. Keskpäevase päikese käes oli telgipõllele kuhjatud lumest moodustunud loik, millest sai hõlpsasti ammutada vett vitamiinijoogiks ja hambapesuks. Lösutasime ja uimerdasime. Puhkuse nautimiseks rajasime Mensu liustikul ilmselt esimese bridžilaua. Kukkus ütlemata hästi välja ja sobis ka söögilauaks. Ehitustööde ja söögitegemise ajal selgus, et olime võtnud kaasa vähemalt ühe labida vähem. Eriti teravaks läks asi siis, kui keset ehitustööd ja teekeetmist pool kokanaati otsustas minna eemale elu üle järele mõtlema ja liustikul sanitaarolukorra säilitamiseks labida kaasa võttis. Kui teekannu saab veel jäsemeid kasutades täis toppida, siis lauda juba ilma labidata ei ehita. Isegi kirkat võib tarvis minna. Võtame päikest ja logeleme. Lõunalauas mõistame täie selgusega Tiibeti linnriikide kujunemise protsessi - meist kilomeetri raadiuses oli kolm laagripaika, millest küll ainult kaks oli asustatud, kuid millel oli tugev potentsiaal kasvada kokku üheks asulaks. Lihtsalt aega läheks natuke vaja. Aga meil oli kiire, sestap jagasime kaardid. Imestamisväärselt kaua oli vastu pidanud Taavi lestakott, millest iga päev oli natuke nositud ja teistelegi pakutud. Paari tunni pärast ajame riided selga tagasi, sest oht tuline turi saada oli suur. Vaikselt hakkasid ka pilved meie ja päikese vahelt läbi käima ning ilma päikeseta ei olnud ilm enam sugugi liiga soe. Vahepeal tuli jälle tahtmine teed juua ning Taavi tegi tõsise pingutuse, et seda saada. Plõksis ja plõksis priimusega ja lõpuks tuli Einari juurde kurtma, et priimus ei põle. Einar võttis priimuse kätte, keerutas ja vaatas seda alt ja pealt ning väitis, et põleb ju. Seepeale võttis Taavi prillid ära ja nõustus. Tee sai valmis ja siesta jätkus.

Ak-Kemi poolt ajas järjest rohkem pilvi üles, kuid peamiselt suundusid nad naaberorgu mööda Mensu orgu säästes meid kõigest kaasnevast. Et saada kuiv õhtusöök, asume tegutsema. Napilt enne esimeste terade kukkumist pühkisime suu rasvast puhtaks ja peale esimeste terade kukkumist lõpetasime asjade telki pildumise. Algas kõva rahe, mille käigus tuli kõigepealt maha ca 5 cm paksune kiht herneteri ja siis veel hulk lund otsa. Lebasime telgis ja Einar kruttis aja viiteks lahti oma priimuse düüsi. Ka selle tegevuse juures oli munarestist kõvasti abi. Iga mutikas maandus oma augus mitte ei veerenud teadmata suunas, kust nende ülesleidmine oleks kindlasti palju tüli teinud. Õues kestnud jama tulemusena algasid ümbritsevatelt nõlvadelt liikuma laviinid ja kivid, mis peatusid nõlva jalamil. Mõne kõvemini müriseva nägemiseks tormasime siiski vahel trobikonnas telgiuksele. Kui sadu lõpuks järele jäi, hakkas hämarduma. Läksime õue, kaevasime oma telgi enam-vähem välja, sest lumi tundus hakkavat külmuma. Tundus olevat paras hetk mõelda lahkumisele sellest kaunist paigast, Bitchanka kaudu. Meelis ja Liidi naabertelgis lebasid endiselt suuremat pingutust plaanimata. Meie optimismi varahommikul algava rännaku suhtes nad ei jaganud.