Hommikul ärkame matkajate mööda minemise peale, kes eelmisel päeval on tõusnud Biitšankalt üles. Meie küsimusele, et kuidas seal on, vastavad nad, et pudiseb hirmsasti ja me peame olema väga ettevaatlikud. Kiirustamata uimerdame laagris ja meie üllatuseks tuleb varsti Delone pealt esimene novokuznetskilane meile järgi. Mehed on väga tublisti liikunud, oma sõnade järgi on nad laagrist väljunud juba veidi peale kella 3. Mõningal määral valitseb meil ideoloogiline segadus, sest sisetunde järgi paistab, et Beluhhale tõusuks ei ole me valmis. Hilislõunaks saame siiski niipalju liigutud, et suurte lõhede vahel ukerdades jõuame järgi viimastele novokuznetskilastele, kes suurel tasandikul lõunatavad. Et ka nemad ei tea, kus Biitšanka asub, siis paneme oma kotid maha ja asun Meelistega luurele. Algul liigume mööda tasast välja otse allapoole, kuid peagi hakkavad lõhed ja jäämurd paistab juba otse meie ees. Otsustame pöörata vasakule, kohta, kus hammastena paistavad jää seest kaljud välja. Sattume peaaegu suurele karniisile, kuid meil õnnestub siiski mitte liialt serva lähedale minna ja peagi leiame kividele laotud kaks telkimisplatsi. Meile jääb veidi arusaamatuks, miks peab telke panema nii ebamugavasse ja tuulisesse kohta, kui veidi maad eemal on võimalik telke paigutada üsna turvaliselt ja mugavalt tasasele lumele. Kividel ronides ligume kaljude servale ja vaatame sealt ettevaatlikult alla. Hinnanguna allalaskumise kohta kõlab "Ah sa bitch!". Allaminek on umbes 300-400 meetrit mööda lagunenud kaljut.

Jõuame tagasi teiste juurde ja meil valitseb dilemma, et kas minna tagasi mugavale sisseelatud laagriplatsile või jääda sinnasamasse telkima. Laiskus saab meist võitu ja otsustame telgid sealsamas püstitada. Pärastpoole otsustavad Meelised ja Taavi minna veelkord Biitšankat vaatama ja pildistama.

Hommikul ärkan kõnekõmina peale. Grupp, kes eile õhtul oli Bitšankalt üles tulnud ja sealsamas kaljudel ööbinud, oli meie laagrist möödumas ja suundumas Delonele. Meelis Vind, Liidi ja pool kokanaati Eva isikus olid juba õues ning küsitlesid neid. Peale nende lahkumist tuli jälle natuke und. Järgmiseks oli kuulda reibast tervitust "Privet orlõ i orlihi!" Väljasolijate vastuse "Dobroje utro!" peale urises vana novokuznetskilane, et "Razve mozhet bõt utro dobrõm, vetsher dobrõi! A jesli s zhenzhinami, togda i utro dobroje" Kuna kell oli 8 hommikul ja vanal oli juba selja taga Delone kuru, millel meie olime eile päevakese veetnud, siis mõistsime täielikult mida ta öelda tahtis. Tundus kuidagi piinlik edasi magada ning asusin saapaid jalga tirima. Aga see ei õnnestunud! Hoolika kompamisega dignoosisin saabaste läbikülmumise ja asusin paelu korralikult lahti harutama. Harutamisele järgnenud jõupingutusest ei olnud mitte mingit kasu. Saapa jalgapanek tundus täiesti võimatuna. Tegevuse käigus, millele ise omistasin intellektuaalse mõõtme, meenusid priimus ja seejärel ka nuga. Panin saapa käest ja vaatasin murelikult sama toiminguga ametis olevale Einarile otsa. Sama toimingu all tuleb silmas pidada siinjuures silmas pidada ainult saapa jalgapanekut. Hoolimata külmumisest, ei valmistanud temal saapa jalgapanek mitte mingeid probleeme. Probleeme tundus hakkavat valmistama aga nendega kõndimine, sest saabas loksus. Ja mitte vähe. Peale nüüdseks juba tükk aega kestnud mõttepausile järgnes lühike mõttetöö, mille tulemusel vahetasime Einariga saapad ja suundusime kiireneval sammul eile Meelis Vindi poolt rajatud lumehunniku poole. Toimunust sündinud matkatarkuse kohaselt on vaja edaspidi külmadesse oludesse võtta grupi peale kaasa paar saapaid, mis peavad olema suurimast tavaoludes kantavast saapapaarist mõne numbri võrra suuremad. Ja loomulikult tuleb grupi komponeerimisel silmas pidada, et ei oleks kahte sama jalanumbriga liiget.

Viies läbi varustuse hommikust ülevaatust selgus, et eilsel tõusul Delonele oli Taavi ja Liidi munaresti sattunud lumi, mis küll hoolega enne magamaminekut välja sai klopitud, kuid mis osaliselt jäätununa ikka magamiskoti alla sattus. Millalgi oli sellest jääst saanud vesi, mis muutis nende magamiskotid niiskeks. Sealjuures jäi arvestatav kogus vett järele ka järgmisteks öödeks, sest pindpinevus ületas gravitatsiooni. Aukude ükshaaval kuivatamine ei olnud ka midagi sellist, millega keegi tegeleda oleks viitsinud.

Uimerdasime mõnuga. Meist möödus veel novokuznetskilasi, kes korraks meie juure kotid maha panid, suitsu tegid ja Taavi kotist kuivatatud lesta kõrvale sõid. Ilmselt tegi lest oma töö, sest natuke eemal alumise platoo peal alustasid nad lõuna tegemist. Eile saime tõusul näkku korraliku päevituse. Eelkõige olid kannatanud ninad. Einarile näkku vaadates meenus vana lugu reamehest, kellel tekkis seersandiga vaidlus selle üle, kas reamees on vastavalt käsule gaasimaski maha võtnud või mitte. Nimelt tundus, nagu oleks Einari tuttmüts laia valge rihmaga lõua alla kinni tõmmatud. Kuna päike paistis sama korralikult nagu eile, otsustas Taavi enda näo päikesekreemiga korralikult sisse määrida. Oma värvikireva mütsiga nägi ta nüüd välja nagu nationalgeografiku pärismaalane enne olulist rituaali. Ka teised proovisid näpuotsaga kreemi, püüdes siiski Taavit mitte plagieerida. Kuna Einaril ei andnud näoga enam midagi ette võtta, otsustas tema hoopis pesu vahetada. Et matk olevat täpselt poole peal. Hea orientiir seega edaspidistel matkadel ajaarvestuse pidamiseks igatahes.

Ligikaudu 12.30 hommikul Bitšankalt tulnud grupi jälgi otsima, eesmärgiga õhtune laager teha juba kuru all. Mõne jälje isegi leidsime, kuid mingit liikumisteed kurule nende järgi kindlaks teha ei õnnestunud. Päike oli juba oma töö teinud. Nii laskusime ka meie liustiku alumisel platoole, kus novokuznetskilased olid oma lõunat lõpetamas, et siis edasi Berelli sadulale tõusta. Panime kotid maha, ning end seongusse sidununa läksime Meelis Vindi ja Einariga Bitšankale ligipääsu otsima. Peatselt hakkasid liustiku praod meie liikumist valitud suunal tõsiselt segama ning otsustasime piki ühte lõhet kõrgemale tõusta. Paar korda sattusime ka sügava pudeda lume peale. Jõudsime oma teekonnal karniisini ja pöördusime tagasi. Karniisist möödapääsemiseks liikusime mööda liustikku kõrgemal asuvate kaljudeni, millelt leidsime ka kurukirjelduses olnud 2 kividega tasaseks laotud telgipaneku kohta. Telkima need eriti ei meelitanud. Kaljuservalt avanev vaade Mensu jääkosele oli muljetavaldav. Poole kilomeetrise kõrguste vahega jäärüsi paistis nagu 45 kraadise nurga alla pööratud Õismäe. Kirjelduse järgi asus kosest möödamineku tee kaljudel, kuid alla vaadates tundus meile, et kogu koha iseloomustamiseks tuleks edaspidi kasutada ladina tähtedega kirjutatavat nimekuju. Seega edaspidi siis Bitchanka.

Kottide juurest ära tulles olime olnud soojas päikesepaistes ning platood kolmest küljest ümbritsenud mäed tekitasid inkubaatori. Nüüdseks olime jõudnud kaljudele, millelt allapoole avanes Mensu liustik ja võis tunda intensiivselt ülespoole pürgivat õhuvoolu. Ka päike oli kadunud ning riietus ei vastanud enam üldsegi keskkonnatingimustele. Asusime tagasiteele. Leidsime ka mõned hommikul meist möödunud grupi jäljed, mis ilmselt viisid kõrgust kaotamata meie hommikuse laagri juurde, kust olime asunud liiga kiirelt laskuma. Jäljed olid siiski vaid kohati nähtavad. Etteruttavalt ja tagantjärele tarkusena ei olnud see hommikune laskumine muidugi üldse halb, sest laagerdamine kaljudel poleks olnud kuidagi võrreldav sellega, mille enestele all katlas korraldasime. Alla teiste juurde jõudes tegime lõuna ja nautisime seejärel äikesepilve servaga kaasnenud sademeid. Äikese ajal pakkus emotsionaalset kõneainet kaubamärk Ferrino, mille matka algul uuena kasutusele võetud vihmakeebid hakkasid lekkima ja mõned eksemplarid ka intensiivselt lagunema. Vihma lõppedes vintsklesime pikalt otsustusvõimetult. Eelmine laager, kus olid olemas telgiaugud, köök ja välikäimla, oli ju siinsamas, kiviga visata. Laagrini jõudmiseks aga tuli minna tagasi ülesmäge lumes, mis oli päevaga üsnagi pehmeks muutunud. Eriarvamusi tekitas ka kauguse mõõtmiseks pakutud meetod, mille sobivuse üle otsustamiseks puudusid vahendid. Ootamatult selgus, et kellegi seljakotis ei ole hetkel mitte ühtegi kivi, ei suurt ega väikest. Tooma minna ka keegi ei viitsinud, liiatigi võis selle toomise käigus sattuda hulga lumega segatud kivide peale.

Arutelu lõppes kollektiivse otsusega paigale jääda. Asuime jällegi telgiauke rajama, mis ei kukkunud enam välja sugugi nii suurejoonelised kui ca kilomeeter eemal asuvad. Täpsemalt väljendudes said telgialused ainult tasaseks tehtud. Samal ajal kui asusime telke püstitama, luges Einar 20 sammu ida suunas ja asus veel ühte auku kaevama. Kuna telgid seisid juba enam-vähem püsti, siis nautisime vaatepilti vaieldes tegevuse otstarbe üle. Et kas tuleb köök või peldik. Mõlema puhul jagus veenvaid argumente. Leidus nii neid, kes väitsid, et mis köök, alles sai ju söödud. Teised jälle vastu, et mis peldik, paras aeg oleks midagi põske pista. Ja hoolimata suhteliselt väikesest seltskonnast jagus isegi neid, kes deklareerisid tulemuse suhtes erapooletust. Kui lumevalli tagant enam uusi kühvlitäisi lendu ei tõusnud, saime aru, et õhtusöögiga läheb ilmselt veel aega ja võime telkidepaneku rahulikult lõpetada. Kui Einar jälle meie juures tagasi oli, silmitses ta natuke aega ümbrust ja kuna Taavi seisis niisama, siis arvas olevat vajalik kontrollida, ega me juhuslikult telke prao peale püstitanud ei ole. Selle peale kruttis Taavi oma matkakepi nii pikaks kui võimalik, eemaldas alumise rõnga ja surus kepi vahetult telgi ääre all pidemeni lumme. Tulemuse tõlgendamine võttis Einaril natukene aega ja et olukorda paremini hinnata otsustas ta korrata sondeerimist naabertelgi ääre all. Keppi välja tõmmata aga ühes tükis enam ei õnnestunud. Pihku jäi vaid ülemine osa. Alumise osa kättesaamiseks korjatakse osa telki jälle kokku ja kaevatakse ca 1 m sügavune süvend. Kui kepi alumine ots jälle leitud, on jälle aeg võtta vastu oluline otsus. Augu suurus ja kuju võimaldaksid seda edaspidi kasutada köögina, aga siis tuleks kogu telk üles võtta ja eemal uus plats tasandada. Kui aga tahta telk paigale jätta, siis tuleks auk korralikult täis ajada, telgi ots uuesti püstitada ja alustada köögi jaoks augu kaevamisega. Ja kui tahta telk mujale püstitada, siis tuleks ju jälle kontrollida, kas valitud koht mitte prao peal pole. See omakorda aga tähendaks tõenäoliselt jälle köögi mõõtmetega süvendi kaevamist, sest pole mingit kindlust, et kasutatav kepp uuesti ei lagune. Seega, kuna töömaht mõlema stsenaariumi puhul tundus sama olevat, aeti telgi alla jääv auk täis ja alustati köögiks sobiva augu kaevamist 3 meetrit eemal sinna eelnevalt keppi torkamata.

Kuna olime nähtu põhjal Bitšanka Bitchankaks ümber hinnanud, siis alustasime uuesti arutelu matka edasise käigu osas. Reaalseid variante oli 3. Variant 1 kohaselt tuleks homme minna Berelli sadulale telkima ja üritada järgmisel hommikul Beluhha tippu minekut. Seejärel tuleks aga Delonest tagasi alla minna Ak-Kemi äärde ja sealt tavapärast rada mööda Tjunguri. Variant 2 kohaselt mindaks homme hommikul Berellile ilma kottideta vaadet nautima, pealelõunal puhataks ning ülehomme mindaks Bitchankalt alla. Tjuguri jõudmiseks tuleks siis ületada veel Mensu kuru. Variant 3 kohaselt mindaks homme ilma kottideta Berellile, millele järgneks ülehomme laskumine Delonest ning peatselt avanev vaade Ak-Kemi järvele. Jällegi ilmneb juba eelpool kirjeldatud arvamuste paljusus, mille käigus teeme ära pool otsust: Berellile minnakse ilma kottideta. Eristumine Ak-Kemi ääres kohatud Ida-Saksa turistidest muutub järjest raskemaks. Saabuv päikseloojang tekitab järjekordse keskustelu, mille seekordseks teemaks on "Kuidas saada suurim nauding Roerichi maalist". Oli neid, kes teadsid tehnikat, mille kohaselt tuleb maale vaadata pea viltu. Kuid kummale poole viltu, see teadjatele ei meenunud. Oli neid, kes olid kusagilt lugenud tarkust, mille kohaselt tuleb neid vaadata hoopiski jalgade vahelt. See tehnika tundus jällegi olevat seotud üsnagi delikaatsete täpsustustega, kuid nauditavus paistis olevat kõigi meelest üpris tõenäoline.

Päeva kokkuvõttena ilmus leksikasse sõna "tormipäev", millele omistati järgmised tunnused:

• laskutakse kõrguslikult ca 100 m liikudes sealjuures edasi ca 1000 m;

• otsitakse kuru ja ollakse muul moel vähemalt pool päevast ideelises segaduses;

• tehakse pilti ja peetakse plaane tulevikuks;

• elatakse üle äike (võimaluse korral, ei ole obligatoorne);

NB! Võib juhtuda, et keegi on päev otsa näost kaame.