Toivo

Temperatuur: hommik - huinatsat (12-16 külmakraadi); päeval -8ºC, üleval kuru ligidal tuisk ja torm; õhtul (taas eilses laagrikohas): -8ºC, tuisk ja torm.

Raske uskuda, kuid juba on viimane veebruar ja meie istume alles Koni-Airõ kuru lähedal, metsapiiri viimaste puude vahel. Hommikul minnakse teele täies usus, et õhtuks ollakse teiselpool Kaptšalski kuru. Kas on minu vaim allakäinud, end põhjajoonud, moraal langenud või mõni muu põhjus, kuid mul puudub usk kuru ületamise õnnestumisse.

 Liigume. Liigume edasi. Liigume kõrgemale. Maapind ei tee järske tõuse. Vaatame tagasi. Siiski, tõus on olnud märgatav. Isegi väga märgatav. Mina olen rivi lõpus. Kui mind ikka saab lugeda rivis olijaks, sest vahe eelviimasega on veninud 15-20 minutiliseks. Üha tugevnev tuul muutub järjest jäisemaks ja läbilõikavamaks. Lõpuks oleme liustiku all. Sõiduaega ei mäleta, kuid kohaleminekuks tehti vaid üks puhkepeatus. Teine puhkepeatus on liustiku ja moreeni alguses. Tõus liustikule. Minnakse nii sik-sakis kui ka kääri. Kuigi kääriminek on kiirem, teeb umbes 3000 m kõrgust oma töö ja kiirele tõusule järgneb pikk peatus. Seega võib kasutegur jääda nulli lähedale. Lisaks liustikule ja suuskadele, võis tõusta jalgsi mööda moreeni. Viimast võimalust kasutasime osaliselt meie Alexiga.

Vähem kui 10 minutiga oli kuru, ees olevad mäed, kõrval olevad kaljud ja all laiuv org kadunud lumetormi. Aga rahvas läheb edasi. Üha kõrgemale ja kõrgemale. Kaeblen valjuhäälselt ja kurdan Alexile, et minu arust on  rumalus edasi minna. Mina küll ei läheks. Tee on võõras ja eelnevatega silmsideme kaotamine on halb asi. Lõpuks peatus ja me jõuame teistele järele. Arutatakse edasist tegevust. Edasi enam ei saa. Alla saab. Kas allaminekul on mõtet? Leitakse, et jääme paariks tunniks paigale ja ootame ilma paranemist. Temperatuur -8ºC, tuulekiirust ei tea, kuid on hetki kui tunned, et tuul võib su minema viia. Seljakottidest tehakse tuulemüür, kuid vähesed kasutavad seda. Enamus tatsub ringi ja teeb sooja. Agaramad alustavad sooja saamise eesmärgil alul kividest, hiljem lumekuubikutest tuulemüüri rajamist. Paari tunni möödudes oli selge, et ilm ei parane. Nähes, et edasisest tõusust ei tule enam midagi välja, tuli hakata mõtlema öömajale. Kell oli kahe paiku päeval. Laagrisse jääda võib mitut moodi. Võib jääda samasse kohta, laskuda moreenilt esimesele lumelagendikule või laskuda viimasesse laagripaika. Häältega 5:4 alustasid vaprad talvise Beluhha vallutajad pagemist esimese tuisu ja tormi eest. Kuid asjad (toit ja alpivarustus) jäeti ülesse ootama ilma paranemist. Loodetakse, et homme s.o 1 märtsil võimaldab ilm ületada kuru. Õhtul, lõkke ääres istudes, võib jututeemadest ja rahva meelsusest järeldada, et matakameeleolu on kadunud. Kuid milleks kurta. Eks uus päev ja peatselt saabuv märg ja ligane külmööbimine näitab, kui palju tahet on grupil säilinud.

Paistab, et torm ja külmetamine, kuigi see viimane oli vabatahtlik tegevus, mõjusid kõige laostavamalt Kristelile ja Gunnarile. Õhtul olid nemad esimesed, kes põhku pugesid ja vagusalt lebama jäid. Olgu Kristeliga kuidas on, tema käitumine polnud üllatav. Habras naisterahvas on habras naisterahvas ja see on loomulik käitumine, kuid Gunnarit oli võimatu ära tunda. Kest oli sama, kuid sisu oli teine.

Eelmine päev
Järgmine päev