Hommik -20ºC, lõuna -6ºC, õhtu-5ºC, pilvitu, päeval tuulevaikne, õhtul tõuseb tuul, mis on suuteline kõigutama suurte puude latvu.

Mait

02.00. Tuul püsib. Üks puhang avas elegantselt telgiukse ning täitis meie elamispinna hoobilt tervistava Altai õhuga. Korsten kõigub. Kellegi kell on läinud lolliks - laulab pidevalt. Käisin õues - mu meelest läheb sulaks. Tuul muudkui ulub ja lumi on raske. Aga noh eks me olegi seni vaid parimat ilma maitsta saanud.

Toivo:

Ja ongi õhtust saanud hommik. Nüüd ei jää muud üle kui alustada oma igapäevatöödega. Igapäevatöö - see on tegevus, mida tehakse seljakottidega minekul punktist A punkti B. Eile kergelt sissetallatud rada, mis hõlbustab liikumist rohkem kui natuke, lõpeb praktiliselt kohe, kui tõusu järsem osa on möödas. Edasine minek on lauge. Jõgi, mis on kaetud paksu jääga, polegi nii ohutu, kui esmapilgul ja kohalike jutu järgi seda arvata võiks. Peale seda, kui Vahur läbi jää vajus, oli selge, et kõikjal pole jää poolemeetri ega mitmemeetri paksune.

 Enne uut järsku, väga järsku tõusu, jäädi laagrisse. Tehti lõunat ja alusatati raja tegemist koos osade asjade etteviimisega. Teatud põhjustel jäid Vahur ja Toivo laagrit korraldama. Maakeeli tähendab see seda, et nad peavad püstitama telgi, tegema ahjupuid ja keetma valmis tee hetkeks (kindlaksmääratud aeg), kui rahvas tagasi jõuab. Vahur jäi laagrisse sellepärast, et tal oli tarvis oma läbimärgu jalatseid kuivatada ja külmund ihuliikmeid soojendada. Toits jäeti laagrisse, kui grupi kõige haigem, aeglasem ja nõrgem liige. Kui muude ülesannetega saadigi enam-vähem rahuldavalt hakkama, siis kella kuue tee jäi tegemata. Kell oli vast paar minutit kuuel, kui esimene mees zabroskalt tagasi jõudis. Arvan, et pole vist vaja mainidagi, et see mees oli Gunnar. Suuremate ja väiksemta vahedega tilkusid kohale ka teised. Rada  oli olnud raske. Ainuüksi esimesele ja mitte kõrgele tõusule, kulus tund. Arvan, et see lause ütleb kõik raja raskuse või kerguse kohta.
 
Eelmine päev
Järgmine päev
Päeviku avaleht