Toivo

Hommik: -17ºC; lõuna: ei tea, kuid päikese käes oli natuke aega hea ja soe istuda. Õhtune temeperatuur: -12ºC, kuid üks tund enne õhtut oli -5ºC ja puhus soe tuul.

Hommik. Tõusev päike valgustas laaagrikohta ja meeldiv soojus valgub kehasse, kui hommikul laagripaigas ringi jalutad. Milline kontrast varjus asuvate laagripaikade rahutule tammumisele.

Kuigi hommik oli ilus, paneb eelseisev töö murelikult pead vangutama, kuna oletataval Kara-Bulaki (1A) kurul on karniis. Karniisi oli huvitav ja ilus vaadata, kuni binokkel sai silmile tõstetud. Järgnevalt tõusid sul kõik ihukarvad hirmust püsti ja kõik mõeldvad ja mittemõeldavad ihuliikmed kattusid kananahaga. Targemad pakkusid karniisi kõrguseks vähemalt 15 meetrit, see on 5 kordse maja kõrgus. Seega valisime kindlasse surma viiva tee (otse üle karniisi) asemel teekonna üle harja. Jätsime oletatava kuru endast vasakule ja alustasime tõusu. Nii see algaski. Väikeste sik-sakkidega üha kõrgemale ja kõrgemale. 

Lõpuks ometigi üleval. Kuhu ka ei vaataks, kõikjal vaid mäed, lumi ja mäed. Vaid ühes pisikeses lõigus asus metsaga kaetud Katuni org. Peale pikki vaidlusi ja arutelu alustati laskumist mäe poolsest küljest (jäi ülesse jõudmise kohast paremale). Kuidas kellelegi, kuid minu jaoks oli laskumine väga vaevaline. Vahemärkusena olgu öeldud, et kogu see matk on olnud minu jaoks vaevaline ja võrdub täieliku krahhiga. Sõidad natuke ja kukud. Taas sõidad ja taas kukud. Pikepeale sain kätte teatud vilumuse. Kuna püsti saamiseks pidi suusad saama endast allapoole, õppisin kukkumise korral tegema suuskadega kukerpalli. Siis olid taas suusad endast allpool ja võis üritada enese püsti upitamist. Nõlv, kus me laskusime, oli väga järsk ja paksu lumega. Arvestades kui paljudest kohtadest ja kui põhjalikult me lumeplaadi läbi saagisime, oli mul pidevalt meeles laviinioht. Lihtsalt ime, et me laviini lahti ei päästnud.

Lõpuks oli raskem koht läbi ja ees oli lihtne ning lauge laskumine. Seisad sirge seljaga ja vaatad laskumise ajal ümbritsevaid mägesid. Üks väheseid kohti, kus ka mina sain laskumisest suurt rõõmu tunda. Korraga seisid  jalad paigal, vajusid läbi raja, kuid keha liikus endise hooga edasi. Järgmisel hetkel olin suusahüppaja asendis. Selg sirge, suusaotsad vastu nägu ja  käed laiali. Meie vahe suushüppajaga seisnes selles, et kui tema teeb seda kõike õhus ja liigub edasi, siis mina tegin lauskmaal ja seljakotiga.  Sellal kui ma üritasin nägu lumest vabastada, kandadele tulevast survest vabaneda (hakka või valust karjuma) ja ennast taas püsti saada, möödus minust kahjurõõmsalt muhelev Alex, kes oli ennast just natuke aega tagasi lumehangest püsti ajanud. Kui ma tast natuke aega hiljem taas möödusin, nägin teda peadpidi lumehanges siputamas. See kohe võtab itsitama, kui näed teist abitult siplemas. Eriti veel siis, kui oled just ise veidike aega tagasi hangest õnnelikult välja saanud ja tead, et varsti oled ise taas samasuguses olukorras.

Jõudsin grupile järele ja liikusime koos eemalt müstilistena tunduvate puude poole. Korraga jõudis meie kõrvu Alexi hõige, et tulge kohe tagasi. Teades, milline lõuapoolik ta on, ei pööranud keegi tema hõikele tähelepanu. Alles siis, kui kuulsime lauseid "kas sa liigutada saad" ja "ma näen sind", keerasime ümber ja kihutasime tagasi.  Keegi veel hõikas mulle tagantpoolt, et viska seljakott maha, mida ma ka tegin. Ise veel mõtlesin, et viimati läheb kirkat vaja, kuid arvasin, et küllap on keegi ehk Kati kukkunud ja jala murdnud. Pilt, mida me nägime, oli kõike muud kui lõbus. Ei kuskilt ja ei millestki alanud laviin oli muutunud suureks, võtnud Kati rajalt ja kandnud ta alla, õnneks mitte väga kaugel asuvasse orgu. Täpselt ei tea, kuid arvan, et ta sõitis laviiniga kaasa vast 10 meetrit. Nõlval oli ennegi laviinijälgi, kuid kõik lõppesid pooles nõlvas ja meie rada ei küündinud ühenegi neist. Just see üks, kui meie olime seal all, muutus suureks ja sai Katile saatuslikuks. Oleksime me tihedamini koos olnud, oleks laviin võinud meid võtta hulgim, kuid mitte kõiki. Õnneks olime küllaltki suurte vahedega ja vaevalt, et teistel  laviini alla jäänutel oleks nii hästi läinud. Kohale jõudes nägime laviinikuhilast pasitmas  Kati pead ja seal ümber suusakepiga sonkivat Aleksit. Õnnelik õnnetus. Vedas, et tal jäi pea välja, sest märja laviini korral olevat surm väga kiire. Vedas, et me polnud kaugel. Vedas, et Alex tuli kohe tema taga. Vedas, et laviin Alexini ei küündinud. Vedas, et luud-liikmed jäid terveks. Ise poleks ta ennest vabastada suutnud. Kobestatud ja tihedaks tambitud lumi jäätus pea-aegu silmapilkselt. Alexi ütluste kohaselt polnud võimalik paljaste kätega Katit vabastada. Ta üritas purustada lund suusakepiga, kuid see tundus olevat küllaltki tulutu ja väheefektiivne töö. Ei tema, keegi teine lihtsurelik ja veelvähem  Kati ise  poleks paljakäsi lumest jagu ei saanud. Lumevangil muutis seljakott ülakeha liikumatuks ja suusad tegid võimatuks isegi palja mõtte, et võiks ka jalgu liigutada. Kogu õnnetuse materiaalne kahju piirnes suusa purunemisega. Kati sõnul tal vigastusi polnud. Võimalik, et osa vigastusi (väänamised, muljumised, ribid ja muud seesmised vigastused) ilmnevad alles hiljem, kui antud hetkel tundus olevat kõik korras. Hingelist traumat kroonides mõõta ei saa ja sellest vabenemine sõltub täielikult meist endist.

Hilisemad, matkajärgsed, kommentaarid on olnud küllaltki vastakad. Alates sellest, et ta oleks pidanud kiiresti laviini eest ära sõitma ja lõpetades sellega, et mis jutt see on, et inimene ei saa end lumevangistusest ise vabastada. Kommentaarid on siin liigsed.

Laager sai rajatud metsa ehk ennist paistnud paarikümne kasvava lehise juurde. Kuigi meil kõigil oli rõõm istuda soojas telgis, oli suurem rõõm siiski elusuuruses liigutava Kati üle.

Alex

Otsustasin kirjeldada laviinisituatsiooni nii, nagu mina seda nägin ja mäletan.
Peale küllalt koledat ja pikka laskumist Kara-Bulaki kurult (koledus seisnes minu oskamatuses suuski valitseda) jõudsime ilmselt samanimelise jõe oru põhja. Liiguti hanereas mööda päikesele avatud nõlva. Jõudsin just meie peagrupile järgi ja ütlesin Kristelile tere, kui uuel laskumisel tegin mingi järjekordse idiootse vea suuskade juhtimisel ja vajusin (kukkusin) pea ees kraavi. Peale pikka rüselemist märjas lumes sain kuidagimoodi püsti. Selle ajaga möödus minust kahjurõõmsalt irvitav Toits ning Kati. Kati arvas millegipärast, et puhkan vms ning tahtis mult paluda midagi tema seljakotist võtta. Nähes, et olen temast siiski 1,5 meetrit allpool, loobus sellest ja liikus edasi. Ronisin ka ise kraavist välja ja tahtsin järgi kihutada, kuid eriti märg lumi oli mu suusad  teinud liikumisvõimetuks. Ukerdasin siis Katile ja teistele järgi. Peatusin paar korda, et suuskade alt lund ära kraapida. Sama probleem oli ka Katil. Juhuslikult üles vaadates nägin väikest laviini alla tulemas, mis muutus aina laiemaks ja võimsamaks. Karjusin Katile, et laviin ja, et liigu edasi, kuid tema suusad seda ei võimaldanud. Laviin tabas teda kogu oma võimsusega, lükkas natuke enda ees ja peal. Jõudnud vastu jõe oru vastaskallast paiskus laviinilaine osaliselt üles ning mattis Kati osaliselt enda alla. Röökisin meie peagrupile (mis oli selleks ajaks vaateväljast ammu kadunud) et tulge tagasi ning Katile kas ta saab hingata (teised kuulsid millegipärast, et kas ta saab liigutada). Katil oli lume alt väljas pea ja üks käsi. Viskasin seljakoti maha ja proovisin teda kätega kaevata. Lumi oli siiski liiga tihke. Siis torkisin suusakepiga Kati ümbrust ja sain lahti paar lumetükki. Õnneks peagrupp ei olnud nii kaugel, kui ma arvasin ning abi tuli koos labidatega kiiresti. Kui olukord oli juba kontrolli all, ronisin värisevate jalgadega oma seljakoti juurde, ise kogu aeg laviiniohtlikku nõlva vahtides. Sellelt nõlvalt oli päeva jooksul juba mitu (ka suuremat) laviini alla tulnud, kuid üksi ei ulatunud nii kaugele, et oleks jõe oru enda alla matnud. Paistab, et juhuslik polnud ka väga märja lume kleepumine suuskade alla. Nõlv oli ilmselt kogu päeva päikese käes olnud ning veega küllastunud. Mis siiski põhjustas laviini  jmt sellel hetkel, jääb mulle saladuseks.
Eelmine päev
Järgmine päev