Toivo

Kõigepealt vabandan Maidu ees, sest arvates eksikombel, et 3. märts on minu kirjutamise päev, võtsin Maidult võimaluse kajastada huvitavaid päevasündmusi. Temperatuur: hommik -25ºC, ülisoodsas kohas veidike rohkem kui +50ºC (lumi ei ole sula, lumi ei kee mulinal, ilm on küllaltki vilu ja pikka aega ilma särgita olla ei tahaks), õhtu -24ºC. Esimene kähkukas, ma tahtsin öelda külmakas, möödus suhteliselt normaalselt. Veidike härmas lagi, veidike jäätunud magamiskotid, kivikõvaks muutunud saapad, see ja veel mõningad pisiasjad moodustavadki külmööbimise mägedes, kui külm aiateibaid paugutab ja külmavõetud varesed, nagu vene hävitajad, ikka  pots ja pots vastu maha kukuvad.

Taas laskumine. Kes laskub paremini, kes halvemini. Kui ma eile kukkusin 4, siis täna 7 korda. Viimases kukkumises polnud mina otseselt süüdi. Ma ei hakka nimesid nimetama, kuid tagant tulev Mait ei suutnud nii kiiresti pidurdada ja sõitis mulle kogemata otsa. Omaette peatüki moodustabki matkal kukkumine. Sõidad lustlikult oma krampis jalgadega allamäge ja pidurdad meeleheitlikult. Oled juba pea-aegu seisma jäänud ja võid rahulikult higi pühkida. Lõplikult seisatades hingad kergendunult, kui veidike valesti reguleeritud seljakott enne oma lõplikku peatumist sulle matsu selga virutab. Järgnevalt leiad end peadpidi lumehangest. Nii selline kui ka teistsugused kukkumised lõppevad reeglina kõik ühtmoodi. Suusad on üleni lumes, üks käsi on koos kepiga enda alla mattunud, teine käsi ja suusakepp tilpnevad sinu kõrval. Pea on lumehanges  ja kuklas asetsev seljakott surub kogu oma raskusega pead lume alla. Esmalt tuleb lämbumistunne, siis rabeled meeleheitlikke liigutustega näo vabaks, hingad paar sõõmu värsket õhtu, vannud natuke ja hakkad lume alt suuski, käsi ja suusakeppe otsima. Surmahirm möödas, ajad end istukile, vabastad end seljakotist, tõused, upitad seljakoti selga ja laskud edasi.

 Laskumine lõppeb tõusuga. Kui uskuda meie kasutuses olevaid kaarte, tuleb meil tõusta umbes 800-900 meetrit. Kui alul pole vigagi, siis hiljem läheb rada karmiks. Pehme lume puudusel peab minema mööda kõvaks tõmbunud libedat nõlva. Üksikud pehme ja koheva lumega kohad on lausa õnnistuseks. Kui komistad ja kukud, siis oma jõuduga enam püsti ei saa, vaid libised lustlikus tujus allamäge. Seda peaksin just mina arvestama, kes ma liigun teistest tunduvalt tagapool. Kui oleks piisavalt pehmet ja sügavat lund, saaks ennast alati püsti, kuid firnil (nimetame toda jäätunud moodustist firniks) olles puudub sul jalgadel piisav toetuspunkt, et saaks ennast püsti upitada. Seepärast sai liigutud suurima ettevaatlikusega. Teeks peatuse, kuid ei saa, sest kuhugi pole panna seljakotti. Nii sa aina lähed ja lähed. Tollel nõlval sai tänatud jumalat, et hoolimata kõhnast rahakotist ja mitte just mulle sobivast pikkusest, sai omale metallkantidega suusad ostetud. Kardan et ilma nende suuskadeta oleks rada minu jaoks läbimatu olnud. Nii sa siis lähed ilma puhkuseta. Kaugel eespool näed käänakut ja nõlval libisenud  kaaslast, tema ümber sebivaid ja teda püsti aitavaid teisi matkakaaslasi. Aeg-ajalt rajalt silmi tõstes näed ükshaaval käänaku taha kaduvaid kaaslasi ja korraga oled nõlval üksi. Kui nüüd vääratad, siis läheb kaua aega enne, kui sind ostima tullakse. Siin ja seal on paar laviinijälge, kuid sina aina lähed ja lähed. Lähed üle laviinijälgede ja nende alt.

Aeg hakkab kiskuma õhtusse, kuid antud olukorras pole kusagil ööbida. Nii ma siis läksin. Peale käänakut tekkis ka laagriks sobilikke kohti ja korraga leian end kurult.  Juba! Tuleb välja, et meie mitte just kõige parema füüsisega grupis on peidetud reserve. Kui me suutsime tõusta poole päevaga ligi verst, on Rambo meie kõrval poisike. Seepärast sunnib see kuru (Obskoi) meid ettevaatlikusele. Viimati on tegemist millegi muuga ja mitte Obskoi kuruga. Fakt on see, et oleme kurul. Kuid lahtiseks jääb küsimus, millisel kurul. Tooksin mõnigaid pakaselise ilma veidrusi, mis olnud ja tulevased külmööbised on meile toonud:

1) Süües jäi lusikas hommikuti keele külge kinni (nende ridade autoril).
2) Metallplaskust Strohhi juues külmus plasku huulte külge. Peale plasku vähest soojendamist küünlaleegis kordus sama. Kurb, kuid Maidul jäigi Strohh joomata.
3) Kuna kütta ei saa on telgis vaid natuke soojem kui väljas ja hommikuks on saapad hangunud kivikõvaks. Kuna minu enesepaljastusega tegelevad kannad on heitnud eneselt teda varjanud naha, pole mul võimalik hommikuti külmunud saapaid jalga panna. Tahtmata maha jääda, kui teised hommikul lahkuvad, pean ma hoidma saapaid öösel magamiskotis. Igal hommikul on tunda, et saapad on veidike niiskemad, kui eelmisel hommikul. Viimastel päevadel on saapad kogunud endasse niipalju niiskust (võib-olla on siin oma osa ka inimekehasoojusel ja niiskusel), et hommikul on nad sõna otseses mõttes läbimärjad.
4) Õhtul tantsime augu ümber tinnat. Võõras näeks järgmist pilti. On küünaldega valgustataud auk, kus võib aimata vööst saati liikuvaid kogusi. Eemal seisab pooleldi lumme kaevatud telk ja valgustatud köögiaugu ümber tammub seitse vaikivat kuju.
Õhtul telgis, keerates priimuselt balloone alt, pritsis väheke vedelgaasi käele. Järgmisel hetkel oli käsi leekides ja järgneval hetkel oli taas kõik mattunud pimedusse. Vaid kõrbenud karvade  lõhn hõljus veel kaua telgis. Alul arvasime, et mul süttisid habe, kulmud või juuksed. Võib-olla, et isegi kõik nimetatud asjad. Kuid hommikul selgus, et kõik on korras. Isegi käsi polnud karvadest puhtaks põlenud. Seega ongi meil teadmata, mis karvad ajasid nii tugevat kärsahaisu. Kõik karvad, peale pihukarvade, olid alles, kuid nende olemasolust polnud teistel aimugi.

Mait.

Tegelikult oli 03. märts minu päev kirjanikuks olla. Siis aga tegi Toits kaks üllatust, esiteks kirjeldas antud päeva detailideni ja siis teatas, et see ei vabasta mind kirjutamast. Seega 03. märts, mis tast veel öeldud ei ole.

Olime Vahuriga kokanaadis. Keetsin mingisugust järjekordset maitsvat rokka, juustuga ja puha. No pisut läks kõrbema kah. Päev oli nagu päev ikka: veri, higi ja pisarad. Kuid õhtused vaated Beluhhale ei olnud nagu ikka. Selline värvide ilu ei satu just iga päev silmade ette. Ah jaa, see minek sinna kurule (mis pidi olema Obskoi) oli pikki väga järsku nõlva, kus Vahur ja Kati rajast välja kukkusid ja paar meetrit  alla libisesid.

Aga kuru peale jõudes tabas kõiki teatav eufooria puhang, mis tõsi küll, osutus pisut halvaendeliseks.
Eelmine päev
Järgmine päev