Kelly

Hommik -15, õhtu -26. Kui mina kella 4 paiku ahju valvasin, polnud taevas ühki tähte paista ja tuuleiile lõõtsus endiselt- ühesõnaga, ei mingit lootust ilma paranemisele. Sama seis oli ka kokanaadi äratuse ajal kell 5, nii et nad läksid vist alles 6 ajal süüa tegema. Seda ootamatum oli teade siniste triipude olemasolust taevas, kui lõpuks end üles ajasime. Ja uskumatu küll, aga selleks ajaks, kui sööma saime, oli suurem osa taevast tõesti sinine, päike paistis vastasnõlva tippudele ja tuul oli vaibunud. Pärast paaripäevast tormituult tundus selline ilm tõelise luksusena ja mõistagi polnud enam kahtlust edasise tegevuskava suhtes- liikuda kuru suunas. Tänu zabroska`le olid kotid esialgu rohkem kehasoojendajaks, mitte liikumist takistavaks asjaoluks, nagu tavaliselt. Seetõttu jõudsime zabroska peidukohta umbes pooleteise tunniga!
Edasi liikusime mööda liustikku üles, algul jalgsi, hiljem suuskadel, kes kuidas paremaks arvas. Tõus ei olnud väga järsk, aga ka mitte nii lauge, nagu eemalt vaadates tundus. Nagu tavaliselt, tekkisid ka nüüd grupis üsna pikad vahed: Vahur ja Beketov jõudsid kurule 4 tunniga, kogu grupp oli kohal 5 tunniga, alla hakkasime minema kell 15. Kurul tehti vaid pilti, söömiseks leidsime liiga suure tuule olevat. Muidugi ei saa mainimata jätta suurepärast vaadet teiselepoole orgu, kus paistsid pilvedest läbi tipud õige kaugel ning üllatust- Maidu higi ja vaevaga kurule tassitud sampust.

Allaminek tundus vaadates liiga järsk, et seda ilma köieta teha, aga Einar tegi mingi osa astmeid ette ja siis läksime kõik kirka abiga järjest alla. Allpool läks lumi sügavaks, vajus läbi ja mina läbisin lõpuosa põlvedel alla libistades, nii sai ruttu, ainuke viga, et lumi leidis tee bahillidesse, saabastesse ja mujale, kus teda vaja polnud. Jõudnud laugemale pinnale, sõime ja panime suusad alla. Edasi järgnes mõnus laskumine, kuigi mina isiklikult leidsin end liiga tihti horisontaalses asendis, nägu vastu lund, seljakott pea kohal ja suusad kuskil kaela taga. Eks seda juhtus ka teistega, kellega rohkem, kellega vähem, päris püsti ei jäänud keegi. Värvikamatest hetkedest on olemas fotosüüdistused. Siiski ei seganud kukkumine nautimast oru ilu, puutumatut lund ja eemalt kõrbemaastikku meenutavaid lumeluiteid.

 Laskusime nii kaua kui võimalik, jõudes lõpuks jõesängi.Keset lumist välja algas laagripüstitus, st. telgiaugu, köögiaugu ja peldikuaugu kaevamine, telgipüstitus ja priimustel söögitegu. Kui telk lõpuks üles sai, oli juba hämar ja edasi toimus 9 inimese ühtlane kõikumine jalalt jalale ümber köögiaugu, oodates toitu. Eemalt vaadates võinuks see küll veidrana tunduda, ent nii õnnestus endas siiski mingi vere liikumine alal hoida. Lõpuks, manustanud sooja sööki, teed, strohi, siirduti telki, kus oli vähemalt kujuteldavalt mõni kraad soojem. Õhtu naelaks kujunes kahtlemata Gunnari sürpriis NUSSA- kreemi näol, mille ta, üllatus- üllatus, telgis oma jalgade vahelt välja võttis. Nõnda siis õnnestus pärast üht korralikku matkapäeva uinuda, vaatamata ebasoodsatele keskkonnatingimustele. Väidetavalt oli telgis külma  -22  C.
Eelmine päev
Järgmine päev