Zabroska viimine Bjurokani jõele
Ljoha
Hommik oli päikesepaisteline väheste külmakraadidega (umbes –6 -8C). Mina ja Igor sõime oma lobi väljas, teised molutasid pikalt telgis. Eelmisel õhtul oli mööda Bjurokani alla tulnud 4-liikmeline grupp Angarskist, kes meid ka õhtul külastasid. Õnneks lahkusid nad hommikul enne meid Novaja Tšara poole ning ei näinud kui hilja me ennast liigutama hakkasime.
Otsustati, et viime zabroska Baikalski kuru alla. Meie ülesanne oli seda lihtsam, et venelased olid meie jaoks Bjurokanil raja ette teinud ning umbes 90 minutiga jõudsime kohta, kus võis suusad alla panna. Genka ja Igor läbisid suuskadel kogu edasise distantsi ka mööda peegelsiledat jääd. Mina, Fedka, Enok ja Pets võtsime suusad ära, mis oli viga, kuna lumi oli suhteliselt paks ning ei kandnud eriti. Lõpuks jätsime oma zabroska ühe kivi varju natuke enne järvi Bjurokani ülemjooksul. Kuigi ilm oli kogu päeva jooksul ilus, siis oru ülemises osas oli vägagi tuuline. Paigutasime oma kraami kilekottidesse ning hakkasime seejärel laskuma. Minul võttis laagrisse jõudmine 2 tundi. Fedka ei viitsinud isegi kasse alla panna, minu puhul see ennast ei õigustanud kuna koperdasin palju ning Enok, kes viimasena veel suuski kohendas, marssis kassidel minust suure kiirusega mööda.
Aga samal ajal laagris.... ehk naised kütavad telki...
Õhtul peeti nii Enoki kui EV sünnipäeva mitmesuguste uimastavate ainete ja jookide abil. Kahjuks puudub igasugune info Eesti sportlastest Salt Lake Cityst.
Kokku liikumist 11.30–18.00.
Pasha lisa, matkal haige olemise koledustest:
Juba eelmisel õhtul jäin täiesti haigeks (täiskomplekt: palavik-köha-nohu-kurguvalu) ja mind jäeti päevaks telki tervist parandama. Terve päeva kraaksus üks mänsak otse telgi kohal, kraaksumise eest tubli 4+ (see tähendab, et üsna mahlakas, aga saab veel paremini). Parandasin ennast-mis ma parandasin, õhtul siis sain teada kui tore on palaviku ja kõritursega kokanaadis olla (siinkohal selline vandesõna, mis mul nüüd tervena enam suust välja ei tule). Käisin salaja eemal oksendamas ja pisaraid poetamas, sest nii lootusetult vilets oli olla, aga mis seal ikka teha, sooja tuppa teleka ette lamama ikka ei pääse. Siis järsku avastasin, et õhk ei tule kõrist läbi, lohutasin ennast ainult teadmisega, et täiskasvanud inimesel teoreetiliselt ei tohiks kurk eriti kergesti täiesti kinni paistetada. No tore - kihutasin lõkke äärde, et sooja teed või midagi auravat otsida. Eriti vihale ajas lõbus meeleolu lõkke ääres, naeratasin ainult poole suuga ja sain siis, kui mu sisemine paanika juba parasjagu suureks oli muutunud, mingi teelõpu kätte ning paistes kurk tõmbus veidi tagasi. Hääl aga kadus totaalselt – isegi sosinat ei tulnud välja. No ja siis, palun väga, leidsid head sõbrad-lõkke ääres istujad, et see on lõpmatult tore juhus minu kallal ilkuda, ilma, et vastu hammustataks... Kasutasin tõlke (enda lähedal istujaid, kes vastuse välja hõikasid) ja katsusin miimikaga oma arvamust avaldada, sain küllalt rahuldavalt hakkama. Õhtul käis Enok mul jälle soolaga mandlite kallal (ei soovita kellelegi) ja Fedka tegi suupillil kiirabi sireeni järgi (soovitan soojalt, tõstab haigete moraali). Järgmisel päeval hakkas haigus tasapisi taanduma, ainult köha jäi lõpuni mu truuks saatjaks ja seltsiliseks.