Mramornõi oru vangilaager
Igor
Kell on 01.15. Praegusel hetkel on väljas -26,1 C, puhub üsna tugev tuul, veidi vaiksem kui päeval, aga siiski piisavalt tugev, et õues olek ebameeldivaks muuta. Täiskuu paistab läbi õrna udu- ja pilvevine.
Rahvas magab umbes kella 9st. Ajavahe koduga on 7 tundi. Kui keegi ütleks, et kodus tuleb minna magama kell 2 päeval ja seejärel 12 paiku üles tõusta, siis kõlaks see imelikult. Ajavahega harjumine on läinud sujuvalt, kellelgi mingeid probleeme ei nähtu.
Asume teist ööd järjest Sredni Sakukani orus, u.1500 m kõrgusel asuvas onnis. Ehkki metsapiir on siit veidi kõrgemal, ei ole onni ümbruses võimalik leida ühtki kuiva puud. Onn ise kannab nimetust GMS, mis tähendab ilmselt hüdrometeoroloogiajaama. Ilmavaatlustest annab siin tunnistust vaid katusel paiknev, poolenisti ümberkukkunud tuulepropeller. Kunagi on olnud onnis isegi elekter, kohati on juhtmete jälgi seinal ja õues on vana katkine generaator. Onn ise on palkidest, veidike viltuvajunud, mitte eriti soojapidav, aga siiski parem paljudest onnidest, mis mägedes leida võib. Köetavaid ruume on kaks, mõlemad üsna suured. Tagumises toas on kahekordsed narid, õigemini lavatsid, kuhu mahub vabalt 5-6 inimest kõrvuti magama, seega mahub sinna tuppa 20-25 inimest. Seal on ka kaks suurt akent, mille me magamise ajaks oleme kinni katnud, kuna sealt vahelt lõõtsub tuppa tugev tuul, hoolimata kõigist parandamistest ja tihendamistest. Esimene tuba on küttekoldega, seega täidab köögi funktsioone. Kunagi on siin olnud kividest ahi, kuid see on ilmselt mingil ajal nässu läinud ja nüüd on selle kõrval rauast keevitatud ahi, mille suitsutoru läheb otse üles. Toas on ka suur laud pinkidega, nii, et terve meie grupp mahub korraga sööma. Majal on ka eeskoda ja mingi ruum selle kõrval, kuid need on valgust läbilaskvate seintega ja seal valitseb sama külm ilm kui õueski.
Õues on ka peldik, kuid see on üsna kole koht, pealegi tuleb sinna minna pikk maa läbi lumehangede ja nii ongi värvunud lumi ümber maja tükk maad lähemalgi kollaseks. Õue peal on ka statsionaarne lõkkease ja jõe ääres lagunenud saun.
Fedka
Kirjutan Igori palvel tema ilusale onni- ja kohakirjeldusele ka päevasündmustest.
Öine miinimumtemperatuur oli -33,4 C, mis seni ilmselt kõige külmem. Hommik: Kuigi naaberpolka viisik oli ahjuvalves, oli meil ikkagi 10 tunnine uni ilmselt liiga napp, sest hommikul ei tahtnud silm kuidagi lahti tulla. Söödud-joodud, asusime teele vanasse mahajäetud vangilaagrisse, kus olla kunagi olnud ka uraanikaevandus.
Teele asusime 9.40 mööda Sakukani orgu allapoole ca 2 km, seejärel leidsime ühe vana silla, kust kunagi ka masinad üle sõitnud. Silla juurest viis tee (täiesti võsastunud) üles vangilaagri poole.
Vangilaagriks oli tegelikult olnud kogu Sakukani org ja allpool orus olla olnud kõigest üks "võska" (valvuri kõrgiste, putka) vangide jälgimiseks. Tegelikult vaadates piirkonna kaarti, selgub, et mujale polegi põgeneda, kui ikka mööda Sakukani orgu ning ikka "võska" alt läbi. Teistes suundades on ainult mäed ja kurud ning tsivilisatsiooni jõudmiseks kulub nädalaid ning palju toitu ning varustust. Ühesõnaga-vangilaagri asukoht oli tõeliselt hästi valitud!
Vangilaager tegutses sama kaua, kui uraanikaevandus, kuna kaevuriteks olid vangid. Pets teadis rääkida, et mingitel andmetel suleti see kaevandus 1957.a. Enok nõustus sellega, et 50-ndatel. Järelikult ajalugu oli poolesaja aastane ja enamgi.
Võsastunud tee viis
aina ülespoole, kuni kulmineerus täieliku läbipääsmatusega.
Seejärel liikusime üles mööda mäenõlva
(ikka kassides ja suuski järele lohistades). Lõpuks jõudsime
üles,
Mramornõi oru algusesse. Eemalt paistis mahajäänud
küla ning huviga tõttasime paljunäinud hooneid vaatama.
Küla: Maju (suuremaid)
oli 5 ning lisaks veel mitmeid kuure ning aitasid ja muid sarasid. Majad
olid üsna lagunenud, kuid seinad olid enamasti täiesti terved.
Hämmastas see, et suuremad hooned olid ehitatud vaiadele, ilmselt
tähendas see kevadiste suurvete olemasolu. Vangilaagri haripunkt oli
muidugi väike, 2-3 meetri kõrgune tunnimehe "võska"
okastraataia nurgas ning selle all olev täiesti töökorras
häirekell.
Ausalt öeldes pakkus kohapeal
olek vaimustust ja ning andis ka mõtteainet, samuti tekitas küsimusi
-miks, kuidas, milleks, kui kaua, kui palju jne.
Vangid-kaevurid olla olnud
suured retsidivistid ning elasid seal mäenukkide vahel 25 a. Uraanikaevanduste
avaused lasti kokku koos vangilaagri kadumisega. Kodutee oli kena, ainult
allamäge, ikka kassidega ning suuski järele lohistades. Suuski
täna muidugi vaja ei läinud, kuid mõned olid tulnud ka
suusamatkale. Enne onni võtsime kaasa mõned puunotid. Lõpetan,
sest minu ahjuvalve lõpuni on 2 minutit. Kell on 23.58, seega Eestis
16.58. PÄIKEST, EESTI!
